„Raevunud härg” („Raging Bull”. 1980, USA, United Artists), režissöör Martin Scorsese, stsenaristid Paul Schrader, Mardik Martin, operaator Michael Chapman, osades Robert De Niro, Joe Pesci, Cathy Moriarty jt., 129 min.

Kui „Mean Streets” viis Martin Scorsese nime filmikriitikute ja „Taxi Driver” masside teadvusesse, siis „Raevunud härg” kinnistas teda juba ühe võimekaima elava Ameerika lavastajana. Iroonilisel kombel ei võetud filmi suuresti vägivaldsuse tõttu esialgu sugugi üheselt omaks – alles hiljem on tekkinud pea konsensuslik arusaam, et tegu on mitte ainult kümnendi ühe tugevama tööga, vaid kogu kinoloos olulise teetähisega.

„Raevunud härg” jutustab Itaalia juurtega Ameerika poksijast Jake LaMottast, tuginedes seejuures mehe autobiograafiale. LaMotta on võitlusringis kindel kui kalju, ent eraelus pidetu ja inimsuhetes saamatu. Tema abielu saadavad paranoilisus, armukadedus ja kompulsiivne kontrollivajadus. Pikapeale tõmbab pingestatus igal rindel murepilved ka Jake’i ja tema ainsaks usaldusisikuks oleva vend Joey vahelise suhte kohale.

Foto: c.United/Everett / Rex Features. „Raging Bull”, 1980

Kuigi Scorsese talent lavastajana on vaieldamatu – antud teose täiust murendavad ehk vaid üksikud liikumist hakkivad montaažiotsused –, toetub film suuresti näitlejatele ja meespeaosa eest antud Oscar on siinkohal kuhjaga teenitud. Ei saa öelda, et peategelast kehastav Robert De Niro kuuluks mitmekülgsemate näitlejate sekka – vastupidi, läbi oma karjääri on ta sisuliselt varieerinud üht ja sedasama inimtüüpi. Seda hämmastavam, kui palju kihte on mees oma tüüprollile filmist filmi lisanud ja kuivõrd vahetu ja intensiivsena teda hoidnud. De Niro Jake on robustne, ähvardav ja maskuliinne, aga samas haletsusväärselt komplekside käes visklev tegelane. Ei mingit intelligentsust ega klassi, puhas agulieetika ja mõtlematu otsekohesus.

Intensiivsus on ka teiste näitlejate sooritusi ja seeläbi kogu filmi ideaalselt iseloomustav termin. „Raevunud härja” ilu peitub mitmete stseenide juures puhtalt selles, kuidas De Niro ja Joeyt kehastav Joe Pesci omavahel suhtlevad – milline loomulikkus, milline kaasahaaravus, milline pinge! Kaks meisterlikku karakternäitlejat endast ja teineteisest maksimumi võtmas. Ja ei juhtu just tihti, kui Joe Pesci tegelast saab kellestki sümpaatsemaks nimetada. Neile ei jää alla samuti Oscarile nomineeritud Cathy Moriarty. Tema Vickie meenutab pisut Vladimir Nabokovi Lolitat – noor, ilus, naiivne, kohati pisut isepäine, aga enamasti meeste ihaldusobjekti ja mängukanni rollis. On kahjuväärne, et autoõnnetus Moriarty aastateks filmimaailmast eemale viis ja kõnekamat karjääri tegemast takistas.

Eks olegi „Raevunud härg” lisaks poksifilmile ja biograafiale arhetüüpne vägivaldse mehe ja traditsioonilise sotsiaalse struktuuri tõttu talle justkui alluma sunnitud naise lugu. Realistlik ja mõjus karakteriuuring, mille aususe tõttu on raske uskuda, et LaMotta ise filmi juures konsultandina tegutses ja De Nirot rolliks ette valmitas. Meisterlikult üles võetud poksistseenid jäävad „Raevunud härjas” seejuures vaat et sekundaarseks. See pole kangelasmüüt ega tähelend, ei mingi „Rocky” ega American dream, see on nii poksimaailma kui selle juurde käiva korruptiivse äri jõhker dekonstruktsioon ja demüstifikatsioon.

Linateoses tsiteeritud read filmist „On the Waterfront” on väga märgilised. De Niro kehtestab end siin neid algselt lausunud suurmeister Brandoga samasse koorekihti kuuluva osatäitjana ja Scorsese legendaarsete USA kino lavastajate nagu Elia Kazan väärilise järglasena. Pole ühtki elementi, mida võiks pidada tema kui lavastaja üheseks firmamärgiks või innovatsiooniks, aga ta valdab iga viimast kui nüanssi, olgu selleks lähivõtted, pikad kaadrid, tihe liikumine või stiilsed aeglustused, meisterlikult. Sama muljetavaldav on raske teema ja tegelase avamisel antropoloogiliselt tähelepanelikuks ja dokumentalistlikult objektiivseks jäämine.

Tutvu Katusekino kavaga siin.