Leidsime Müürilehe arhiivide sügavusest üles abilise noortele teatrikriitikutele, kes alles otsivad oma teed: pakume välja arvustuse blanketi, mida võib rakendada piiramatu hulga lavastuste illustreerimiseks.

QUO VADIS, (sisesta ükskõik milline lavastusega seotud inimese/objekti vms nimetus)

(Lavastuse pealkiri) jõudmine lavalaudadele näitab, et teatrid võiksid pöörata rohkem tähelepanu ühiskonnas toimuvale. Keeruline ja vormilt nõudlik lavalugu leiab tänu lavastaja nippidele selge ja haarava lahenduse. Lavastaja/ näitekirjanik/ näitlejad kompavad lavastuses eneste/ vormi/ oma võimete piire ja tulemus on näha – publiku ja lavaltoimuva/ peategelaste/ näitlejate vaheline keemia oli peaaegu käegakatsutav/noaga lõigatav.

(Lavastaja nimi) lavastus on tempokas ja haarav ning puudutab publiku hinge; ülejäänud lavastusega täielikus sünergias on selle (kunstniku nimi/muusikalise kujundaja nimi) efektne/minimalistlik/groteskne/viimistletud kunstnikutöö/muusikaline kujundus. Lavalnähtu näol on tegemist jõulise lavastajakäekirjaga (lavastaja nimi) vormitundliku katsetusega, mida ilmestab trupi filigraanne näitlejatöö. Lavastuse aluseks olnud tekst peidab eneses mitmeid kihte, mille detailirikkust suudab eriti hästi edasi anda (näitleja nimi), kelle süvitsiminev lähenemine osatäitmisele annab edasi lavastuse üldist kurbnaljakat/melanhoolset/maguskurblikku tooni. (Näitleja nimi) suudab oma fantastilise rolliloomevõime läbi terve lavaruumi täita ka üksinda, samas kui (näitleja nimi) hingestatud näitemäng soojendab ka kõige kivisemat südant. (Näitleja nimi) suudab oma tegelaskuju passiivsusega mängida suureks inimliku ekslikkuse.

Laval nähtav on kahtlemata meeleolukas/nauditav tervik, mida iseloomustavad kõnekad hästiviimistletud dialoogid ja töö tekstiga, kuid mis lisaks sellele sisaldab ka sügavamat mõõdet ja pakub mõtlemisainet. (Lavastaja/näidendi autori nimi) on oma töös viidanud ühiskonna valupunktidele, näidates ühtlasi indiviidi üksildust mürast täidetud/ killustatud ühiskonnas. Tegijate sünergia läbi sündinud tervikus näeme ühiskonda/iseennast kõverpeeglis. Lavastus tõstatab olulisi küsimusi ja pakub neile ka vastused/ent jätab neile vastamata.

Nii mõnegi stseeni puhul valdab vaatajat selge äratundmisrõõm. Lavastus on täidetud vaimukatest sõnamängudest ja ehedast koomikast ning hoiab publiku huvi üleval õigesti paigutatud tempo- ja rütmivahetustega. Tunda on tugevat lavastajakätt. Tulemuseks on jõuline lavaline energia, milles rõhuasetus lasub näitleja sisemisel mängul/ tekstiga tehtud tööl/ vaatajas endas. Erinevatest kihtidest ehitub vägagi kaasaegne/klassikaline, aga toimiv/jõulisi üldistusi tulvil ehe tükk, mis on kontseptsioonina vägagi nauditav. Selline loo jutustamine rõhutab oma topeltkodeeritust, märgisüsteemide dekodeerimine on iga vaataja jaoks subjektiivne. Asjaolu, et lavastusse on pikitud ka teatav poliitiline sõnum, on aidanud kaasa dialoogi loomisele publikuga. Veel pärast etendust mõtlesin kaua lavastuses käsitletud probleemidele/ kultuuri taagale oma õlul/ veel koduski meenutasin heldimusega laval nähtut.

Alustades leidlikust lavakujundusest, mis taotleb kõige saalis oleva ühendamist harmooniliseks tervikuks, ning lõpetades muusikalise kujundusega võib (lavastuse pealkiri) lugeda õnnestunuks.

Tähelepanu, edasijõudnud kriitikule on rangelt soovitatav võtta arvesse ka järgnevaid nõuandeid:

• Vastavalt nähtud lavastusele nõuab üks korralik arvustus vähemalt üht viidet metamodernismile, uussiirusele, postmodernismile ja eelnevate surmale/taassünnile.

• Soovitav on järgida reeglit: iga lavastust, milles on a) sotsiaalne element b) füüsiliselt rasked rollid c) mitteliteraalne kunstnikutöö või d) vähemalt kolm viidet popkultuurile, tuleb kindlasti võrrelda NO-teatriga.

• Kontekst on väärt sõna, sellega ei pea üks enesest lugupidav kriitik mitte koonerdama, seda enam, et see sobib peaaegu kõikjale, eriti hästi võõrsõnade keskele.

• Lavalnähtust tuleks välja valida üks võimalikult konkreetne sündmus ja teha vastava stseeni põhjal järeldus: kui laval on püss, peab ta ikka pauku ka tegema.

• Kui lavastuses on roppusi või alasti inimkeha, tuleks tõstatada küsimus selle kohta, kas purkisittumine on kunst ja milline üleüldse on kunsti roll ühiskonnas.

• Hea lavastus riigiteatris eeldab üllatunud tunnustust ja kehv lavastus alternatiivteatris samavõrd üllatunud pettumust.

• Viited Eesti kultuuripoliitika ebapädevusele lisavad ükskõik millisele arvustusele vürtsi.