„Wall Streeti hunt” („The Wolf of Wall Street”) 2013, USA, Red Granite Pictures. Režissöör Martin Scorsese, stsenarist Terence Winter, osades Leonardo DiCaprio, Jonah Hill, Margot Robbie, Kyle Chandler, Rob Reiner, Jean Dujardin, Matthew McConaughey. 179 min.

„Ahnus on hea,” ütles ikooniks muutunud ja Michael Douglasest Oscariga pärjatud staari teinud Gordon Gekko 1987. aastal Oliver Stone’i põnevikus „Wall Street”. Lihtne fraas sai kuulsaks, kuna film andis uue ilme USA kinos varemgi käsitletud sotsiaalsele ja moraalsele kihistumisele. Kui varem olid end töölisklassi arvelt täis söönute tüüpkujudeks dickenslikud Ebenezer Scrooge’i või Charles Foster Kane’i meenutavad suurkorporandid, siis nüüd ilmus nende kõrvale hästiriietuv, kiirelträäkiv ja üliterane börsimaakler. Vaatamata kriitilisusele nii individuaalse ahnuse kui Ameerika moraalselt mandunud röövkapitalismi aadressil, on osalised tagantjärele muljetanud, et nendeni on jõudnud mitmeid tänusõnu inimestelt, keda just Stone’i film motiveeris maakleriteks hakkama.

Foto: Paramount Pictures/ Red Granite Pictures, Mary Cybulski

„Wall Streeti” kavatsetule vastupidist efekti tabab ka 2000. aastal linastunud „Boiler Room” (emakeeli „Kuidas teenida miljon dollarit”), mille noortest börsihaidest peategelased tööpäeva järel teleekraanilt andunult „Wall Streeti” vahivad ja vaimustunult Gekko monolooge sõna sõnalt kaasa esitavad. Suuresti petisest börsihai Jordan Belforti elust inspireeritud film jäi aastatuhandevahetuse aegu suurema tähelepanuta. Enroni skandaali, Lehman Brothersi kollapsi ja globaalse majanduskriisi võrra hiljem pole aga aktuaalsemat aega kaameraid taas hoomamatute summadega opereerivate riskiinvestorite maailmale pöörata. Kõrgendatud tähelepanu tagab Belforti autobiograafia filmiversioonile sedakorda juba pelgalt fakt, et tegu on kinohiidude Martin Scorsese ja Leonardo DiCaprio koostööga. Tulemuseks ekstsess ekstsessis, aasta pillavaim ja häbituim film.

Kuldne koostöö

Kes oleks üheksakümnendate lõpul, kui „Titanic” Oscareid rabas, arvanud, et ühest vähestest auhindamata osalistest, südametemurdja DiCapriost, on viisteist aastat hiljem saanud mitte ainult kinomaailma esistaar, vaid Robert De Niro mantlipärija elava klassiku Scorsese peamise kaastöölisena. „Hundi” näol on tegu juba meeste viienda koostööga, mille on nad ka kahasse produtseerinud.

Mentoriks muutunud lavastajaga töötamine on igal juhul vilja kandnud ja neljandat korda näitleja-Oscarile nomineeritud DiCaprio muutub iga rolliga üha paremaks. Filme oma õlul kanda suudab ta juba ammu, ent tublisti on lisandunud isikupärasust ja emotsionaalset sügavust. Belfordi rollis saab ta erakordse võimaluse särada. Meeldejäävaid raha- ja müügiteemalisi kõnesid on peetud varemgi – hoobilt meenuvad Alec Baldwin „Glengarry Glen Rossis”, Ben Affleck „Boiler Roomis”, Jeremy Irons „Margin Callis”. Viimased kolm said siiski sõna mõneks meeldejäävaks minutiks, DiCapriol lastakse aga lõbutseda pea kolm tundi. Ja see pole võimalus, millest üks hea näitleja kinni haaramata jätaks.

Mida pöörasemaid tuure klassikalise self made man’i Belforti elu võtab, seda julgemalt sõidab „Hunt” üle kõigist ettejäävatest hea maitse piiridest. Päris von Trier see muidugi pole, aga kõik, kes arvasid pärast „Hugot”, et Scorsese on vananedes pehmemaks muutunud, saavad mööda näppe. Tundub uskumatuna, et tegu on 71-aastase vanahärra tööga. Kolme tundi mahub vilet ja välku peaaegu kurnavas koguses. Mingil hetkel tundub, et iga stseen üritab teravate sõnavalingute, materiaalse küllusega uhkeldamise ja muu ekstravagantsi osas eelmist üle trumbata. Tegu on justkui MTV Cribsi pika episoodiga (ainult kodu asemel pakutakse avastamiseks mehe tervet elu), mis omandab tänu Belforti pealelugemisele ka müügikõne ilme. Eriti meeldejäävad on Jordani esimene kohtumine FBI uurijatega ja muidugi eepiline pilvesolek koos katsumustega trepil ja koduteel.

DiCaprio pole seejuures kaugeltki ainus, kes kiitust väärib – väikeses rollis Belforti mentori Mark Hannana demonstreerib taas oma pauguna luuavarrest tulnud tippvormi Matthew McConaughey. Milline enesekindlus, milline otsekohesus, milline miimika! „Sa paned päeval narkotsi ja suudad ikka tööd teha?” pärib DiCaprio temalt sinisilmselt. „Kuidas kurat sa seda tööd veel teeksid?” teatab McConaughey pikemalt tseremoonitsemata vastu.

Jonah Hill, kes näitas oma asjalikumat külge „Moneyballis”, suudab Belforti parema käena taas siduda huumoriannet ja tõsisemaid noote. Nii mõnelgi keele vestile langetanud Margot Robbie oskab lisada peategelase südamedaami Naomisse lisaks mõõtmatule seksapiilile ka tublisti rohkem hingestatust, kui sellistes enamasti üheplaaniliseks jäävates tegelastes olema kipub.

Mis puudutab stiili, siis juba esimese paari sekundiga lõikab pilt kümmekond korda ja tiheduselt ei jää „Hunt” kohe kindlasti alla Scorsese ühele tuntuimale tööle, ülikineetilisele „Goodfellasele”. Tolle 300-st ja „Casino” 422-st sõidab tagasivaatamata üle ka filmi „f-pommide” arv, küündides mängufilmide rekordilise 569-ni, muud keelelised vulgaarsused veel pealekauba. Roppused pole siiski kaugeltki kõik, mida dialoogil pakkuda. Stsenaarium, mille autoriks suurepärase kvaliteettelesarja „Boardwalk Empire” looja Terece Winter, on tõeliselt särav. Mehe kirjutatud dialoog kõlab kui Tarantino sulest, mistõttu kvalifitseerub film kummalisel kombel ka musta komöödiana. Ei mäletagi, millal kolm tundi kestva (või üldse mõne) filmi jooksul nii palju naerda ja muiata saanuks.

Tagasi tegelikkusesse

See naer on muidugi läbi pisarate ja filmi varjamatu huumor viib keerukate moraalsete küsimuste juurde. Oliver Stone’i poliitilisuse ja kriitilisuse asemel on Scorseset alati paelunud rohkem identiteedi- ja kogukonnaküsimused. „Hundi” puhul on teda siiski raske kirjeldada pelga kõrvaltvaataja või antropoloogina, sest luksuslikult pillav pole ainult ekraanil toimuv ise, vaid ka selle pilti püüdmise stiil. Vaimukusi ja pseudoglamuuri on sedavõrd palju, et pole imestada, miks valgetest pulbritest elatuvaid hüperrikastujaid tänapäeva rokkstaarideks on nimetatud.

Seetõttu pole ilmselt teab mis liialdus arvata, et sarnaselt „Wall Streeti” mõjule vaatavad paljud kogu seda Soodomat ja Gomorrat rohkem imetluse kui hukkamõistuga. Ilusad naised, kiired autod, uhked luksusvillad, materiaalse jõukuse lõputuna näiv paraad ja kõikelubav Ameerika unelm – kellele ei tunduks see kõiksugu eetilistest valikutest lahushoituna kas või pisut ahvatlev. Lisaks pole Belforti elu vaatamata madalpunktidele just eriline kirikujutluseks sobiv moraaliepistel suure vaimse katarsisega.

„Wall Streetis” vastandus Gekkole Charlie Sheeni mängitud noore maakleri Budi sinikraest isa, idealistlik tuletõrjuja, „Hundis” sarnane moraalne kompass paari väikese erandiga vaat et puudub. Belforti puhul jääb lunastus saavutamata: ta on ülepeakaela sees. Filmi huvitavamate hetkede seas ongi need punktid, milles võib aimata justkui võimalusi tagasi pöörata, enne kui oportunistlik ahnus ja kõigeks valmis alalhoiuinstinkt lõplikult võidavad. Ehk peitub dekadentliku kaootilisuse keskel filmi peamine realistlikkus just tõigas, et kogu pummelungi jooksul ei paista finantspettuste ohvreid nende raha arvelt pidutsejate jaoks ei kusagilt.

Paljud on Scorsese käsitlust seetõttu laitnud, et vanameister pole piisavalt kriitiline ja et peategelane ei õpi midagi. Kõnekas on siinjuures filmi viimane kaader, mis ei kujuta mitte Belforti, vaid teda imetlevate inimeste pilke. Kinnitust saab varemgi aimatav – kogu nalja ja mürtsu juures ei heida Scorsese kinnast mitte ainult kasuahnetele börsihiidudele, vaid tervele nende tegevust vaikimisi soodustavale taustsüsteemile. Küsimus on selles, kas Belfortil ja tema vaimsetel jüngritel õnnestub oma maailm ka teistele maha müüa või õnnestub Scorsesel müüa meile hoopis oma õpetlik nägemus laostumisest ja naeruvääristumisest. Puhtkunstiliselt ja meelelahutuslikult on tegu aasta ühe rajuma vaatamisega, ent sarnaselt vägivalda ekstreemse vägivalla abil kritiseerivatele linalugudele jääb iseasjaks ja ilmselt aja otsutada, kas film on pigem osa lahendusest või probleemist.