Genialistide klubis asub veebruari algusest uue programmipealikuna tööle Ahto Külvet. Ta on töötanud fotoajakirja Cheese toimetajana ning Tartu Anne noortekeskuse juhina. Viimaselt kohalt lahkus ta äsja seoses asjaoluga, et linn keeldus hoolimata tõsisest ettevalmistusest noortekeskuse uue maja ehitamisest. Välkintervjuu Ahtoga teeb Martin Oja.

Foto: Martin Oja

Kuidas sa ennast identifitseerid, millega oled kõige rohkem tegelenud, mida õppinud? Kas pead ennast näiteks fotograafiks või hoopis kellekski teiseks?

Fotograaf ma kindlasti ei ole. Pole isegi end kunagi pidanud fotograafiks. Toimetasin kaheksa aastat fotoajakirja Cheese, kui see veel ilmus. Olen toimetaja, see on õige sõna.

Kas Cheese’i toimetamine ei eeldanud, et sa oleks fotograaf?

Ei. Olen õppinud hoopis psühholoogiat ja lõpetanud ka Tartu Ülikoolis psühholoogia eriala. See, et ma midagi õppinud olen või mulle meeldib sellega tegeleda, ei tee minust veel selle ameti esindajat. Psühholoogiks olemine on mingis mõttes keelemänguna sama mis fotograafiks olemine. See on sihuke laetud asi, mis eeldab, et sa teed midagi tihedalt ja hästi ning oma valdkonna spetsialistid tunnustavad sind selle eest. Ehk siis väga pretensioonikas on end fotograafiks või psühholoogiks nimetada.

Kas võib tuua siin paralleeli muusiku ja DJ-ga – et DJ-na tegutseda, ei pea muusik olema? Tähtis on, et tunned hea loo ära, nii nagu fotosid toimetades tunned hea pildi ära.

Jaa, midagi sellist. Mulle meeldib fotosid rohkem vaadata, kui ise teha. Fotograafiaga on juba pikalt tegeldud ka – tubli 180 aastat selle nime all. Miljardid inimesed ja masinad teevad kogu aeg fotosid juurde. Tunnen, et olemasolevad fotod on rohkem väärt, kui minu tehtud pildid. Ja see, et ma niimoodi ajakirjas fotodega toimetan, see ongi DJ või koka või looja töö, kokkumiksimine. Ajakirja tegemise puhul võtad tükid, mis sulle meeldivad, ja paned need endale sobival viisil kokku. Ja ajakirja igast numbrist tuleb oma lugu, nii on ka Müürilehega.

Kas noortekeskuse töö oli ka kuidagi toimetamise moodi?

Ikka. Aga mänguruumi oli palju vähem. Ma ei tea, kas ma tahan siin sel teemal üldse rääkida.

Olgu, ma palju ei küsi. Aga seda siiski: kuidas sulle tundub, kas selliste asjade finantseerimisel on võimalik linnast ka mööda minna? Ütleme, et ühel pool on Euroopa Liit, mis annab papi, teisel pool üksus, mis tegutseb sotsiaal- või kultuurisfääris nii nagu noortekeskus või ka Genklubi. Kas on mingit tüüpi projektikirjutamisega võimalik teoreetiliselt linna kui otsustajat vahelt ära jätta?

Miks peaks? Ma arvan, et linn on väga oluline ja hea partner. Linna ei peaks vaatama sellistes projektides kui ainult rahastajat, vaid kui mõistlikku partnerit. Peame ka pidama meeles, et linn püsib hoolimata ametis olevatest poliitikutest ja elab edasi ka pärast järjekordseid valimisi. Minu jaoks on Tartu siin elavate inimeste ühine kodu, mitte raekojast juhitav poliitiline mäng. Sellest peab aru saama, et linnavalitsus ei ole veel Tartu. Ilma linnavalitsuseta elab Tartu kenasti edasi, ilma Tartuta ja siin elavate inimesteta pole aga linnavalitsusel tõesti midagi pihta hakata. See on „meie Tartu”, siin elavate inimeste – tudengite, pensionäride, noorte ja vanade ‒ linn ja kodu. Endast lugupidava linna huvi peab olema sellistes linnaelanike jaoks olulistes projektides osaleda, olgu siis rahaliselt või mitterahaliselt. Kokkuvõtvalt ma ei näe varianti ega vajadust, miks peaks linnast mööda minema. See on kindlasti võimalik, aga ma ei arva, et see vajalik oleks. Linn peab ise tahtma osaleda! Iga linn peaks olema uhke heade tegude, mitte ainult mõtete üle, mis seal linnas ringi liiguvad. Ja ka toetama neid. Linna eesmärk on olla elanikele võimalikult hea elukeskkond.

Aga samas tulid sa noortekeskusest ära, sest pettusid linna käitumises?

Jah, sest mingil hetkel tehti väga üheselt selgeks, et noored ei ole Tartu linna prioriteet ja poliitikute antud lubadused pole täitmiseks. Olen juba ühes intervjuus öelnud, et „põhjus, miks ma otsustasin lahkuda, on see, et ma ei näinud võimalust töötada koos nende poliitiliste linnaametnikega, kes noortekeskuse vastu võitlesid, selle asemel et seda ehitada”. Linna otsusega mitte ehitada uut Anne noortekeskust võeti 2012. aasta lõpus Tartu linna ja Tartumaa noortelt ning kogu siinselt noorsootöö valdkonnalt ühe hoobiga ära üle kolme miljoni euro (3 000 000+ eurot). Just nii palju oleks uude noortekeskusesse Euroopa Liidu ja Tartu raha investeeritud. Julgen väita, et samaväärset summat ei tule Tartu noortele enam kunagi ühe korraga. Nii suurte võimalustega noortekeskust samuti mitte. See on pikem jutt, kindel on see, et noored seda ei unusta.

Antud juhul mõtlesin, et kui sarnases rahastamismudelis poleks linna vahel olnud, kas oleks saanud selle uue keskuse valmis ehitada?

Noortekeskuse mõttes, kui oleks olnud mõni teine linn või kohalik omavalitsus, siis tõenäoliselt oleks asjad läinud teisiti. Aga raha eraldamisel on üsna ranged reeglid. Näiteks seesama toetusmeede, millega üle Eesti neid noortekeskuseid ehitati, eeldas, et taotlejaks on kohalik omavalitsus. Seal ei olnud teist varianti. Sellist rahastust, kus nii palju Euroopa Liidu raha pannakse noortekeskuse jaoks mõeldud kinnisvara alla, enam ei tule ka, vähemalt mitte järgmisel ELi eelarveperioodil 2014‒2020. Seal olid ikka väga suured summad mängus. Tavaliselt on kultuuri- ja noorteprojektid rohkem omavalitsuste rahastada.

Ühesõnaga lasti käest sajandi võimalus, mida enam ei tule.

Täpselt. Ma ei usu tõesti, et sarnast võimalust tuleb. See pole lihtsalt rahaliselt võimalik. Nii ongi Tartus kasvanud üles terve põlvkond noori ja kasvab teine veel, kes pole saanud käia korras noortekeskuses. Nukker, mis?

Aga nüüd Genialistide klubi juurde. Aasta 2013 ‒ mida see toob? Kui palju oled jõudnud plaane pidada? Kui kaua sa juba tead, et hakkad siin programmijuhina tööle?

Paar nädalat tagasi pakkus Allan seda varianti, kui kuulis, et mu endise töökohaga olid sellised huvitavad arengud. Olen natuke mõelnud, aga samas on viimane poolaasta olnud päris intensiivne. Nii et kõige targem oleks veidi puhata, et saaks alustada uues kohas rahulikult ja mõistlikult.
Arvan, et lisaks muusikale, mida on siin palju, tuleb tuua sisse ka muid kultuuriasju. Et poleks ainult muusikamaja, vaid pigem kultuurimaja ‒ subkultuuri- või multikultuurimaja. Kuidas seda parasjagu nimetada. Olgu see siis ükskõik mis valdkonnast.

Vahel on kerkinud päevakorda küsimus, kas Genklubis peaks olema esindatud võrdselt kõikide muusikastiilide peod või oleks parem kallak mingis kindlas suunas. Kas sinu tulevasel ametiajal võib mõni selline kallak süveneda või hoopis vastupidi?

Üritan küll väga avatud olla. Arvan, et kõik on oodatud. Muidugi mingi tunne peab sealjuures olema. Pean tegelikult siia sisse elama, praegu põhjani ju ei hauka seda, mis siin toimub. Aga majja juurde tuua… Vanainimeste muusikat kindlasti. Arvan, et olen ka ise vanainimene.

Ses mõttes, et siia tuleks kõiki asju tuua, maja peaks täis olema, kogu aeg midagi tiksuma. See valik ei peagi olema muusika- või stiilipõhine, pigem mõtlemisviisil baseeruv. Et oleks selline vaba mõtte koht. Siin on ju kolm suurepärast ruumi – baar, suitsuruumiesine, mis on üllatavalt hästi DJ-kohana töötanud, ja suur saal. Allaniga juba arutasime, et võiks olla olemas selline Genklubi loomenõukogu, kes aitab samuti programmi suunata ja nõu anda.

Ehk tahaksid anda nõu, kuidas Müürilehe lugeja saaks olla Genklubile aastal 2013 kasulik, lisaks sellele, et baarist rohkem läbi astuda ja ühe õlle asemel kaks võtta?

Tulge üritustele ja korraldage ise üritusi. Mõelge laialt ja pakkuge välja uusi asju, ilma piirideta, mida tahes, ükskõik mis asju võib teha! Ma näen, et väga palju ollakse kinni sellistes asjades nagu muusika, DJ ja bänd. Aga kuna see on kultuurimaja, siis võib siin kõike teha. Luuletusi siin loetakse juba, aga võib veel laiemalt mõelda, laske mõttel lennata, tehke kas või revolutsiooni õpitubasid, peaasi et maja sumiseks ja oleks täis.

Näiteks tänavakunsti workshop’e…

Täpselt, just selliseid asju. Üleval võib aerosoolidega sussitada, ventikad on olemas ja puhuvad värvihaisu ära.

Aga mida sa arvad sellest, kui kanda Genklubisse osaliselt üle noortekeskuse tegevusi, kui päevasel ajal, mil klubi kavas on rohkem ruumi, oleks oma koht huviringidele?

Just! Ma ei tahaks neid huviringideks nimetada, huviring on väga spetsiifiline sõna. See tähendab linna jaoks pigem seda, et keegi teeb midagi ja saab kuskilt osalejate nimekirjade alusel mingit raha.
Pigem oleks vaja sellist õhinapõhist avatud stuudio moodi asja, näiteks keegi õpetab miksima, ükskõik kas sa miksid videot, muusikat, slaide või lihtsalt kultuuri. Seda, et sul on täiesti vabalt mingi seltskond, kes tahab teada või õppida midagi, katsetada ja seda ka teistele näidata.

Nojah, kui inimene tahab midagi õpetada ja saab kokku mingi grupi, kes maksab talle mõõdukat tasu korraldamise eest, siis ta võib saada Genklubilt ruumi proportsionaalselt sama mõõduka tasu eest.

Absoluutselt, ja see ei pea olema mingi noor, vaid võib olla ka vanem inimene, väga lahedaid vanainimesi on olemas. Võib-olla on Tartus olemas mingi salajane seitsmeliikmeline 70-aastaste ukulelebänd, kes tahaks Genklubis proovi teha, see oleks ülikõva.

Või tuleb Zavoodist kirjanik ja teeb loovkirjutamise õpitoa.

Absoluutselt, selliste asjade jaoks see maja võikski olla, meie sub-/multikultuurimaja mõte ongi selline.