Tartu visuaalse kultuuri festival Maailmafilm vältas 15. –22. märtsini, tuues ekraanile rikkaliku dokfilmivaliku. Publikumis domineerisid tänavu kaelakaartlased ehk inimesed, kes festivaliga ühel või teisel viisil seotud: korraldajad, autorid ja inimesed nagu mina, kes festivalikorraldajate armust toole soojendada said. Eelnevate aastatega võrreldes oli vähenenud ühe (kas tõesti väljasureva?) liigi – Tartu Kampsuni – kohalolu.

Antropoloogiafilmi amatöörluse „tollivabaks tsooniks” nimetanud Linnar Priimägi pidas silmas, et sarnaselt paljudele teistele varemalt vaid professionaalidele kättesaadavatele vahenditele on toimunud ka videotehnika demokratiseerumine ning amatöörfilm on juba mõnda aega hobifotograafiale kandadele astumas. Seejuures laiutab mõlema puhul professionaalsuse ja asjaarmastajalikkuse vahel häguala. Priimägi kõneles küll „kunstikavatsuslikust tarbejäädvustuste buumist”, pereportreede ja stampinstagramlike nunnuhetkede pretensioonikast pealetungist filmifestivalide programmides, mille oht Maailmafilmil selle küllap parasjagu akadeemiakeskse korraldajaskonna tõttu miinimumini on viidud, ent tõsi on ka see, et amatöörlust nii kaamerakäsitluses kui montaažis torkas silma sealgi.

Kaader filmist „Po thi”

Mispärast võiks amatöörlust antrolpoloogiakinos aga heana näha? „Ideoloogial on sügavad paralleelid dokumentaalfilmiga. Dokirežissöör „valib” kõigepealt suure hulga materjali hulgast, mille ta üles filmib; seejärel filmitu seast, mille ta „välja lõikab” ja lõppversiooni jätab. Mõistagi ei saa selekteerida ja edastada kõiki sündmuse aspekte; samal ajal sõltub tema otsustest filmiteksti tähendus,” kirjutab filmisemiootik Martin Oja Müürilehes. Kes soovib minimaalses kaameratöös ning kohmakas montaažis näha kas oskamatust või argust, võib seda tehagi. Argust – sest loomulikult ei saa filmitegija esitada vaadet eikusagilt; valides filmi pea üldse mitte monteerida jätab autor nii ka määratlemata oma positsiooni portreteeritava objekti suhtes ja sellega justkui ka osa loost rääkimata; me oleme harjunud pihtimustega, isiklikuga. Keskendumine nähtusele selle jäädvustamise pärast (sh visuaalse teabe kogumine edasiseks analüüsiks – ülesanne, mis Maailmafilmil on jäetud vaatajale) aga vajabki seda avarust, minimaalset ideoloogiat.

Üheks säärast minimaalse ideoloogia taotlust ilmekalt kandnud filmiks tänavusel festivalil oli Eisuke Yanagisawa ja Vincenzo Della Ratta „Po thi” (2013), mis portreteeris Vietnami Jaraide surmatraditsioonidest olulisimat selle algusest kuni lõpuni välja. Rituaali aluseks on uskumus, et pärast surma ei ole hingel võimalik esivanematega ühineda muidu, kui kogu külarahva rongkäigu metsiku gongitekno, laulu, joomise, tantsu, maskeraadi ja (publikureaktsiooni järgi tundub, et ka idaeurooplase jaoks liiga brutaalse) loomatapu abiga. Surnukartusest võrsunud rituaal on ajapikku muutunud: joomist on rohkem ja loomaohverdamine üha lohakam, ent ka moodsate geelist püstjate soengutega noormeeste ja kaameratelefone krooniliselt ligi hoidvate tütarlaste jaoks on tegu millegagi, mida tuleb teha. Lihtsalt. Aga kuhu hinged pärast rituaali lähevad? Pole kindel, vast järgmisesse külla, arvab filmis rituaaliga maha saava grupi vanem. Kuhu hinged suunduvad, polegi tähtis – selle rituaaliga saab otsa elavate hirm hauataguse ees ning kui keegi jälle vahepealsusest minema gongitud-tantsitud (see vahepealsus, muide, võib kesta aastaid, sest rituaali ettevalmistamine on ressursimahukas ülesanne: osta ohvriloomad, kutsuda kokku gongilööjad jm.), saab elata hirmuta surma ees.

Huvitavat kõrvutust pakub Esteban Wagneri samuti surmast kõnelev „Hea surm” (2013), mis toob vaataja ette kolme naise viimased elukuud ühes Taani hooldekodus. See on hoolikalt kokku lõigatud teos: kui mu mälu ei peta, ütles režissöör kinosaaliga loodud videosillas, et filmis esiti 16 inimest, kellest filmi peategelased suure vaevaga välja valis. Valgusküllases moodsas hooldekodus oma viimaseid elunädalaid veetvad vanadaamid kogevad kõrgetasemelist hoolitsust: hooldusõed jälgimas iga nende sammu, psühholoogiline tugi arsti ning muusikaterapeudi näol, võrratu menüü ning võimalus tegeleda oma hobidega, kuni jaksu on. Filmitutvustus kõneleb süvitsiminekust naiste üksinduse, leppimise ja armastuse lugudesse, ent ometi rahu sõlmimist surmaga ma ses filmis ei kohanud. Surma palge ees heidetakse nalja, klaaritakse lähedastega sõlme läinud suhteid ning mediteeritakse kibedasti, ent leppimiseni jõudmiseks on vaja ületada terve lahmakas hirmu. Keegi filmis portreteerituist selleni ei jõua ning jalutan seansilt Tartu rõskesse öösse rinda rõhuva raskusega, ehkki autori rõõmus nägu videos kinnitas nii sisendusjõuliselt, et tegu on helge filmiga. Jah, helgust leiab kõikidest üles võetud žestidest: kõik tegelased oskavad väärtustada ilusat muusikat, head toitu, ka tõsist vestlust, mis manitseb neile va viimsetele asjadele mõtlema, kuid kripeldus ja ebalus jäävad alles lõpuni. Kolmest naisest üks on budist, seega omab üpris kindlapiirilist ettekujutust sellest, mis saab tema hingest pärast surma. Sealsamas on ta keha nõtrudes ka üha trotslikum ja kibestunum: „Po thi” hauataguse elukorralduse osas ebakindlad tegelased suhtuvad surma märksa rahulikumalt.

Esteban Wagneri „Hea surm”

Surm on lääne ühiskonna üks suuremaid tabuteemasid. Religioossed kombetalitused võivad lohutada, ülendada ja aidata lahkunu ärasaatjaid, ent surijal pole toetuda muule kui inimesele, kes temast kujunenud ning kellega ta ses olemise viimase otsa vaikuses silmitsi on. Kultuuris, mis ülistab noorust ning näeb vanadust häbiväärsena, on üha raskem tulla toime sellega, et pärast 35. eluaastat on vaja veel tükk aega vana ja etableerunuks tembeldatuna eksisteerida ning viimaks ebamäärasusse hääbuda. Selline kultuur kiindub just säärasesse argielu poetiseerimisse, millest kirjutab Priimägi: hetkes elamine, autentsusekreedo (vt Charles Taylori „Autentsuse eetika”): igaühel on oma eriline viis olla tema ise (seejuures võib ühe elutöö ja –tee olla professionaalne tarbija moeblogimise või muu säärase vidinanduse näol, või mis võib: see on oh-nii-enesekriitlises autentsuseühiskonnas kriitikavabalt soositud). Olles lülitatud pidevasse infovoogu, osaleme kas passiivselt või passiivsemalt teiste elumustreis, mis tekitab harva võimaluse päriselt üksi olla. Vaikus paneb nihelema. Selle vaikusega on aga vaja sõbruneda : see on meie viimane vahend viimsete asjade ees.

Ka eraldi surmale fokuseerumata võib antropoloogiakino tunduda üksjagu sünge: taotlus kedagi või midagi enne hävimist talletada on keeruline nii filmijale kui vaatajale.

Selge on aga see, et festivale nagu Maailmafilm on (mulle tundub, et üha enam) vaja just selleks, et inimesed kinosaalist väljudes arutleksid ja mõtleksid neile kõige olulisematele asjadele. Kes me oleme, kuhu ja kuidas läheme. Kuidas rääkida lugusid nii, et need jääks kaasa helisema.