Laupäevase HÕFFi käivitas TÜ psühholoogia instituudi teaduri Andero Uusbergi loeng emotsioonide ja hirmutundega manipuleerivatest õudusfilmidest. Kõneleja väide, et iga inimene on suuteline saama temale vastavast optimaalsest õudustundest naudingut, tekitas kuulajates palju küsimusi. Uusberg andis küsimustele mitmeid mõtlemapanevaid vastuseid.

Andero Uusberg. Foto: Elise Eimre

Eksperimentaalpsühholoogiaga tegelev Uusberg tõi välja, et statistiliselt moodustub harilik õudusfilmide fännibaas keskmisest madalama empaatia ning kõrgema argessiivsusega inimestest. Mitte, et suur empaatiatunne välistaks õuduslembelisuse. Lihtsalt viimasel juhul poeb hirm nende naha vahele juba enne, kui ühe tavalise õuduka tapatalgud alatagi jõuavad. Uusbergi poolt auditooriumile esitatud küsimusele, mida sel juhul ülejäänud seansiga peale hakata, oskasid filmisõbrad välja tuua mitmeid vanu nippe. Näiteks aitavad ülejäänud linastusel sirge seljaga edasi istuda suletud silmad või veidi rohkem pingutust vajav mõtete mujale fokuseerimine.

Õudusfilmidest saadav elamus toimib läbi transporteerumise, mis seisneb vaimses rännakus virtuaalsesse maailma, võimaldades rikastuda uue kogemuse võrra. Transporteerumisele vastavalt kihistub filmielamus sisseelamis-, kujutlus- ning empaatilise tasandina. Sisseelamine aitab oma enda elu ajutiselt unustada ühes tänu aktiivsele kujutlemisele tekkiva teisenenud tajuga ümbritseva maailma suhtes. Empaatia omakorda aga tagab unikaalse kontakti filmis portreteeritavate natuuridega.

Uusberg tõi välja, et vaatajaid peibutab õudusfilme kaema elamustejanu. Õudusfilm käivitab kehas sümpaatilise närvisüsteemi, mis kütab üles „inimmootori”. Tegemist on sissejuhatava protseduuriga, mis valmistab inimest füüsiliselt ja vaimselt ette oma elu eest jooksma. Seeläbi kiireneb hirmu tundva vaataja hingamine, laienevad nahalähedased veresooned ning higinäärmed asuvad tööle täiskoormusel. Sümpaatilise närvisüsteemi kõrval toimivad parasümpaatilised protsessid ehk vastupidiselt soovib keha end emotsionaalsele seisundile vastavalt kohandada säästurežiimi kaudu, kogudes seeläbi passiivsusega kütusevaru ning parandades emotsionaalset kahju tuimestusega.

Miks aga leidub ootuspäraselt surmani hirmutavatel linastustel hulgaliselt ka kõrge empaatiaga inimesi, kes eesootavat üldse ei naudi? Uusbergi sõnul ei ole naudingu allikaks film ise, vaid hetk, mil kogunenud pinge langeb. Ohu kadumisele järgnev joovastus toimib paraku ainult hästi lõppeva filmi puhul. Õnnelik lõpp on õudusfilmi puhul ilmselgelt äärmiselt suhteline kontekst. Näiteks võib positiivseid noote tajuda horror’i puhul, mille loos ainult üks peategelastest ellu suudab jääda. Mis aga kõige olulisem – õudusfilm on emotsionaalselt kontrollitav kogemus, mis teoreetiliselt aitab pikemas perspektiivis inimesel emotsionaalselt keerulistes olukordades külmema närviga toime tulla. Samas, praktikas – miks ei julge isegi paljud täiskasvanud inimesed käsi üle voodiserva magada?