Armastus on loov jõud, mille kirjeldamisel räägitakse liblikatest kõhus, leegitsevast südamest, tuuakse paralleele pimeduse ja lilledega. Selle tunde kirjeldamiseks on sõnu raisatud palju, aga mida armastus endast tegelikult kujutab ja kuidas see tekib? Äsjalõppenud dokumentaalfilmide festivalil DocPoint üritasid vähemalt kaks filmi sellele küsimusele eri moel vastata.

„Armastuse insenerid”

Tonislav Hristovi „Armastuse insenerid” on, nagu nimigi ütleb, insenertehniline sissevaade armastuse olemusse. Kui tunne dekonstrueerida osadeks, haihtub armastuse müsteerium pea täielikult. Maailma kõige erilisem tunne teisendatakse graafikute, algoritmide ja koodijuppide keelde. Liblikast kõhus saab nõnda juhitav droon.

Selline lähenemine sobis ideaalselt dokumentaalfilmi peategelastele, neljale endassetõmbunud IT-insenerile, kelle läbikäimine naissooga on püsinud peaasjalikult töistes raamides. Kergelt nohikliku olemisega keskeale lähenevad mehed peavad flirtimise asemel võitlema suhtluskrambiga ja suudavad sisukat vestlust pidada üksnes oma töö või arvutimängude teemal. Neile tõttab appi tugevalt kokutav Atanas Boev, keda eristab teistest IT-meestest üks tunnusjoon – Boev on õnnelikult abielus. Tal on õnnestunud „häkkida” programm nimega Naine.

Ennast armastuse guruks tituleeriv Boev on veendunud, et kui armastusele läheneda samasuguse süsteemsusega nagu arvutiprogrammile, võib iga mees endale naise leida. Järgnevad ohtrad laboratoorsetes tingimustes läbi viidud katsed, milles lastakse õrnemal sool hinnata Boevi nelja katsejänese huumorisoont, aroomi, jutukust jne. Armastuse valemi loomiseks kasutatakse statistikat, antropoloogilist vaatlustehnikat, aga ka moodsaid mõõteseadmeid. Iseasi muidugi, kas peast-jalust juhtmetega ühendatud inimeste vahel üldse tekib see säde, mida kompuuter saaks mõõta. Boevit siinkirjuta kahtlused ei vaeva, sest ta on süsteemne inimene.

Arvestades seda, et psühholoogia ja aju-uuringud suudavad üha paremini kirjeldada inimese käitumist – mille on eriti usinalt enda kasuks tööle pannud kaubandus ja reklaamitööstus –, ei maksa tegelikult imestada, kui sarnaste loogiliste mudelite alusel hakatakse lisaks ostukäitumisele selgitama ka toitumis- või sportimisharjumusi. Seksuaalsus kaubastati aga juba õige varakult. Seepärast on Boevi sõnavaras liblikad ja leegid asendatud hormoonidega nagu dopamiin, serotoniin, östrogeen ja nn armatuse hormoon ehk oksütotsiin. Teadlased teavad juba piisavalt sellest, kuidas need hormoonid vallanduvad ning Boevi „armutehnika” eesmärk on lühidalt öeldes leida viis, kuidas petta ära meie aju.

Muide, Boev ise väidab, et selle tehnika on ta laenanud naistelt, kelle miniseelikud, push-up rinnahoidjad, huulevärv ja make-up moodustavad feminiinse armutehnika arsenali. Hoolimata abielumehe staatusest on armuguru arusaam vastassoost üsnagi primitiivne. Seda sümboliseerib stseen kirevates kostüümides naistest sambakarnevalil, keda Boev meela pilguga jälgib. Naine on tema silmis taandatud kirevaks kanaarilinnuks, kes oma keha, riietuse ja silmadega saadab meessoole ohtlikke signaale, mis panevad hormoonid möllama. Nii pole ime, et tema kirjeldustes sarnaneb naine rohkem planeedilt Veenus pärit asukale kui lihast ja luust inimesele.

Paraku lõppevad hormoonidest sissevõetud seltskonna ponnistused üsna nukralt Helsingi-Tallinn kruiisil. Häkkida suudetakse ainult need Veenuse asukad, kes on tarbinud ohtralt alkoholi või on muidu keskmiselt lõdvemate elukommetega. Õhku jääb küsimus: kas soov oli leida üheöösuhet või tõelist armastust? Katsejänestest kõige huvitavam karakter on Todor Vlaev, kes korraks isegi leiab enesele kuulutusteportaali kaudu kaaslase, kes aga paari kohtingu järel ootamatult Vlaevile korvi annab. Seni rangelt loogikapõhiselt suhetele lähenenud Vlaev ei suuda kaamera ees enam oma emotsioone kontrollida ega saa aru, mis temaga toimub. Armastusel õnnestus siinkohal häkkida häkker.

„Pane mind paari!”

Lia Jaspersi dokumentaalfilm „Pane mind paari!” on samuti vaatluse alla võtnud inimesed, kes on paarilise leidmises seni ise ebaõnnestunud ja usaldavad selle otsuse võõrastesse kätesse. Otsust ei tee nende eest mitte arvutiprogramm, vaid kosjasobitajad. Joogat harrastav austerlanna Sarah laseb joogakogukonnal ennast paari panna leedu noormehega, sakslanna Johanna loodab paarilise leidmisel iirlasest kosjasobitajale ja Helsingis elav Sampsa otsib abi kosjakontorist, mille eesmärk on muuta pimekohtingud mänguliseks elamuseks.

Kolme peategelase saatused on väga erinevad: kui Sarah kolib Vilniusesse ja otsustab abielluda, siis Iirimaa kosjakontor on tegelikult baar, kus paarilise hoolika väljavalimise asemel osutab juba kergelt vindine kosjasobitaja suvaliselt näpuga esimesele vähegi vastassugupoolt meenutavale isendile. Ühel juhul eelneb paaripanekule põhjalik sisevaatlus, teisel juhul vahivad asjaosalised rohkem pudelipõhja kui oma paarilist.

Kas armastuse leidmine tuleks usaldada arvutiprogrammi, loosiratta või purjus kosjasobitaja õlule, jäägu juba iga vaataja otsustada. Igal tegelasel on armastuse kohta olemas oma teooria, kuid nagu dokumentaalidest ilmneb, võib pidev teoretiseerimine tuua kannatusi. Teoorial on nimelt komme praktikast lahkneda. Kuna mõlema filmi tegevus toimub osaliselt Soomes, leiab neist küllaga põhjamaist kergelt minoorset huumorit. Aga ka mõtteainet, miks põhjala mees on nii kinnine, külm ja nukrameelne.

Dokfilmifestival DocPoint toimus tänavu 28. jaanuarist 1. veebruarini Tallinna kinodes Sõprus, Artis ja Kosmos.