5. septembril avatav ART IST KUKU NU UTi festival eksperimenteeris sel aastal kuraatoriformaadiga. Katsejänesed ja näituse „PRADA PRAVDA” kuraatorid olid festivali korraldajate Rael Arteli ja Kaisa Eiche kõrval Marika Agu, Triin Tulgiste ja Marie Vellevoog.

KUKU NUNNU kuraatorikooli kasvandikud Marika Agu, Triin Tulgiste ja Marie Vellevoog. Foto: Patrik Tamm

ART IST KUKU NU UT on anagrammiline sõnamäng, õigemini tähemäng, ja selliseid väikesi mängukesi oleme festivali sees igal aastal mänginud. Tänavu mängime sõnapaariga „PRADA PRAVDA”, millel pole pealtnäha mingit omavahelist seost peale ühe täheerinevuse kirjapildis. Viskasime selle palli õhku ja kutsusime teid kaasa mängima. Milline on teie lähenemine sellele sõnapaarile?

Marie Vellevoog: Need sõnad omandasid minu jaoks kõigepealt teatud mõttes sümbolite tähenduse: „PRADA” kui kommertslikkus ja moemaailm ning „PRAVDA” kui nii-öelda „tõde” või reaalsus. Alguses tundusid need kontseptsioonid justkui vastandlikud poolused, aga mida enam ma nende peale mõtlesin, seda rohkem hakkasid need mõisted omavahel kokku sulama. Lõpuks kujuneski minu lähenemiseks, et nii kommertsmaailm kui ka see, mida oleme harjunud pidama reaalsuseks, on sotsiaalse protsessi tulemusel tekkinud nähtused, mida iseloomustavad sarnased konstrueerimismehhanismid.

Triin Tulgiste: Minu jaoks hakkasid need kaks sõna tähistama juba alguses Ida-Euroopa põhimõttelisi valikuid, aga ka paratamatusi. „PRAVDA” toob meelde ebamugavana mõjuva nõukogude perioodi ja ideoloogilise surve, samas ka „inimväärse” elatustaseme ja nostalgia. „PRADA” viib mõtte ihaldusväärsele luksusele ja ilule, mis on aga siinse piirkonna elanike sissetulekut arvestades naeruväärselt kallis. Nii võivad need mõisted tähistada ida ja lääne erinevaid ajaloolisi suurvõime, mille suhtes Ida-Euroopal on täita sidekriipsu väike, kuid vastutusrikas roll. Aga et mitte jääda kinni küllaltki palju käsitletud teemasse, liikus mõte sealt edasi piiri- ja üleminekusituatsioonidele ka laiemas mõttes.

Marika Agu: Näituse pealkiri „PRADA PRAVDA” ei ole minu käsitluses ainuüksi viide moemaailmale ja kommunistlikule minevikule, vaid need sõnad tähistavad suhet kahe jõu/sümboli vahel, mis toidab dilemmana lugematul hulgal probleemipüstitusi kunstidiskursuses. „PRADA” kui midagi luksuslikku, ihaldusväärset, köitvat ning „PRAVDA” kui tõde paljastav, tegelik, ilmne on kaks kunstipraktikat konstitueerivat printsiipi, mille omavahelist sõltuvuslikku suhet kunstnik oma rõhuasetuses ühele või teisele poole kallutab.

Kaldusin oma kontseptsiooni sõnastades mõtlema sisu ja vormi kooskõla nihestatusele. Meelitav, köitev pealispind peidab enda all traagilist, karmi reaalsust, mille nautimine võib tekitada teatud süütunnet. Sealt tuleneb ka minu kontseptsioon „paheline nauding”, mille kogemine on tegelikult väga individuaalne ja oleneb kasvatusest, kehtivatest seadustest ning valulävest.

Kirjeldage oma tööprotsessi ja kunstnikke, kellega selle tähemängu sees koostööd teete.

T.T.: Tööprotsess on olnud otseses sõltuvuses KUKU NUNNU kuraatorikoolist. Mäng algas suhtlemisest väliskuraatoritega, kellest igaüks soovitas meile teatud hulga kunstnikke, kes võiksid nende arvates sõnamänguga „PRADA PRAVDA” kuidagi seostuda. Kokkuvõttes jäi nende pakutud umbes neljakümnest kunstnikust minu jaoks sõelale kaks nime: Dominik Ritszel ja Auto Italia South East. Dominik Ritszel on Krakówis resideeruv noor poola kunstnik, kelle peamiselt videomeediumis valminud tööd tegelevad nõukogude pärandiga ja sellega seonduvate probleemidega tänapäeval. Näitusel on video „Matkajad” (2012), milles näeme lagunenud nõukogudeaegses sõjaväebaasis sihitult hulkumas kaht sõjaväelast, kes ei leia endale muutunud oludes kuidagi mõistlikku tegevust. Auto Italia South East on aga kunstnike kollektiiv, kelle superilusas videos „Mu nahk sõdib andmemaailmaga” (2013) on teemaks kiire andmevahetuse ja visuaalkultuuri mõju kaasaegse inimese identiteedile.

Minu jaoks oli oluline teha koostööd nii alles karjääri alguses olevate kunstnikega kui kaasata valikusse ka mõni üldtuntud ja väljakujunenud autor. Selle ploki tuntuim kunstnik ongi rumeenlane Dan Perjovschi, kes on juba korduvalt ka Eestis esinenud ning on esindatud praegu joonistustega Kumu näitusel „Kriitika ja kriisid”. Idee kutsuda Perjovschi ART IST KUKU NU UTile ei tekkinud aga tänu tema joonistustele, vaid hoopis 1993. aastal toimunud performance’i „Romania” tõttu, mille käigus lasi kunstnik tätoveerida oma käsivarrele sõna „Romania”. Teos oli loodud kommentaarina värskelt taastekkinud Ida-Euroopa riikide rahvuslusele, aga ka paralleelsele kaubastumisele lääne silmis, kuna idaeurooplastest oli saanud „häbimärgistatud” odav tööjõud. 2003. aastal lasi kunstnik tätoveeringu eemaldada, kommenteerides nüüd omakorda rahvustunde tagaplaanile nihkumist ning siinse piirkonna kunstnike soovi mitte olla määratletud läbi oma päritolu. Mulle tundus, et nüüd, jällegi kümme aastat hiljem, võiks kunstnik muutunud olukorda taas kommenteerida, kasutades selleks juba joonistusmeediumit.

M.A.: Kontseptsiooni loomise juures hindasin väga kaaskuraatorite tagasisidet. Arvan, et seda võib pidada suureks luksuseks, kui neli kunstieksperti süvenevad sinu mõtetesse rohujuuretasandil, püüavad tuua nendes välja vajakajäämisi, lisada uusi vaatenurki jms. Tagasiside on väga oluline, sest on oht jääda kinni n-ö sundmõtetesse. Kui kontseptsioon oli paigas, meenutas järgnev tööprotsess mälusahvris tuuseldamist. Vaatasin läbi fotosid nendest vähestest suurnäitustest, kus ma olen käinud, lugesin kirjapandud märkmeid, otsisin näitusekataloogidest kunstnikke, kes käsitlevad oma loomingus kas pahelise naudingu või üleüldist „PRADA PRAVDA” temaatikat. Tööprotsessi käigus tuli välja, et vaatamata suurejoonelistele A-plaanidele, peab tagataskus olema kindlasti varuvariante – peab oskama loobuda projektidest, millele oled pühendanud nii enda kui kunstnike aega, energiat ja tähelepanu, kui nende idee teostumine muutub kannatamatult keeruliseks või võimatuks.

Lõppkokkuvõttes valisin koostööks eesti kunstnikud Dmitri Gerasimovi ja Kris Lemsalu. Nii Gerasimovi fotod kui Lemsalu installatsioonid peidavad endas kõhedust või lausa õõva, mis võib olla teatud tingimuste koosmõjul ka paheliselt nauditav.

M.V.: Minu kontseptsioonis on üheks keskseks teoseks – tegemist on ilmselt ka ühe tuntuima kunstniku tööga – Deimantas Narkevičiuse video „Once in the XX Century” (2004), mille kaasamise idee tekkis meil kohe esimese koosoleku käigus. Selles videos on kasutatud dokumentaalset materjali Lenini monumendi mahavõtmisest Vilniuses 1990. aastate alguses, kuid see on pööratud tagurpidi ja videos paistab, nagu kuju püstitataks rahvahulga rõõmuhõisete saatel. Kuigi sündmuse ideoloogiline taust on sellega vastupidiseks pööratud, ei muutu kuidagi monumentidega seotud ideoloogiliste protsesside toimemehhanismid. See, mida me oleme harjunud pidama iseenesestmõistetavate väärtuste kogumiks, on tegelikult alati sotsiaalselt konstrueeritud. Narkevičiuse video toob välja selle, kuidas rahvuslik ideoloogia suunab nii kollektiivset mälu kui ka kaasaja väärtushinnanguid, presenteerides kehtivat süsteemi ainuvõimalikuna.

Väliskuraatorite soovitustest haakus minu kontseptsiooniga Chelsea Knighti ja Mark Tribe’i video „Posse Comitatus”, milles näeb paralleelselt sõjaväelaste treeningut ja selle põhjal loodud tantsulist performance’it. Sõjaväeline tegevus paistab selles kontekstis samasuguse koreograafilise etendusena. Ülejäänud kunstnikud, kelle looming minu kontseptsiooniga haakub, otsisin ise välja – see oli vaieldamatult kõige aja- ja energiakulukam ülesanne näituse kokkupanekul, sest enne kui sobivad teosed leidsin, tuli läbi vaadata tohutu hulk materjali.

Foto: Patrik Tamm

Oleme nüüd üle kolme kuu koos töötanud. Milliseks on kujunenud KUKU NUNNU kuraatorikooli kogemus? Mis on olnud kõige suurem töövõit seni ja kõige keerulisem probleem, millega olete kokku puutunud?

M.V.: Kogemus, mille ma kuraatorikoolist kaasa saan, on kindlasti väga väärtuslik, sest põhimõtteliselt õnnestus puutuda tööprotsessi jooksul kokku kõikvõimalike võitude ja probleemidega. Suurimateks saavutusteks olid muidugi kunstnikelt saadud jah-sõnad ja see, kui mitmepäevase kataloogides ja internetiavarustes sobramise tagajärjel õnnestus leida suurepäraselt minu kontseptsiooniga haakuv teos. Muidugi ilmnes ka tagasilööke – näiteks ühe tuntud kunstniku teose tulekuga olin juba täielikult arvestanud, aga viimasel hetkel otsustas tema galerist ümber…

M.A.: Seni kõige suurem töövõit on olnud kataloogitekstide valmis saamine ning kõige suurem probleem ongi olnud nende kirjutamine. Olukorras, kus peab toetuma kunstniku märksõnadele sealjuures tööd ennast nägemata, on väga keeruline selle kohta midagi vettpidavat öelda, mis aitaks vaatajal teost paremini mõista. Sellegipoolest arvan, et suurim töövõit on alles tulemas – siis kui näitus reaalselt vaatamiseks valmis on. Kohati on tekkinud probleeme kunstnikega suheldes – see nõuab suhtepsühholoogilisi oskusi ning delikaatset meelt, et saada kunstnike entusiasmi mitte jahutades kätte informatsioon, mis on vajalik suurnäituse koordineerimiseks.

T.T.: Kuna ma ei ole varem kuraatori rollis olnud, on kogemust raske millegagi võrrelda. Võin öelda, et kahtlemata andis see mulle väga palju uusi teadmisi nii kunstnike kohta kui ka väga praktiliste küsimuste osas. Suurim töövõit on huvitavate kunstnike nõusolek festivalil osaleda, aga ka teiste kuraatorite kaasamõtlemine juba alates projekti algstaadiumist, nagu Marika ka varem mainis. Kõige keerulisem on olnud festivali ettevalmistuse haldamine ja detailideni läbimõtlemine. Kuna varasemalt olen tegelenud vaid haridusprogrammide koordineerimisega, siis töö kogu festivali programmi, trükiste ja haridusprogrammiga on oluliselt keerulisem. Asjaolu, et meid on sel aastal kokku viis, teeb selle ühelt poolt kergemaks, kuna võimaldab kohustusi omavahel jagada. Teisalt muudab see mõned asjad ka keerulisemaks, näiteks kas või logistiliselt.

Mida peate kõige olulisemaks asjaks, mida olete seni teada saanud ja õppinud, või kogemuseks, mille olete omandanud?

T.T.: Olulisim on ilmselt teadmine, et festivali väiksus või asumine suurtest keskustest eemal ei tähenda, et hetkel tähtsad kunstnikud poleks huvitatud siia tulemisest. Festival andis aimu, mida on võimalik tegelikult väga tagasihoidlike vahenditega (rahvusvahelises kontekstis) ära teha. Aga ka seda, kui suur töö on ühe näituse kokkupanek, tööde tellimine, tekstide kirjutamine, kunstnikega jooksvalt suhtlemine ja lõpuks selle kõige näituseks vormistamine.

M.V.: Nõustun Triinuga, et väga oluliseks teadmiseks, mis selle protsessi käigus sai omandatud, on just see, kui palju tööd sellise näituse koostamine nõuab. Oluliseks kogemuseks on kindlasti aktiivne suhtlemine rahvusvaheliste kunstnike ja galeristidega ning pidev arvestamine näituse kui tervikuga – kuna näitus on viie erineva nägemuse kooslus, oli iga teose puhul oluline arvestada ka sellega, et ei kaoks terviklik kooskõla.

M.A.: Üheks olulisemaks asjaks pean üleüldise tööeetika tundmaõppimist – mis on need dos and don’ts, mida peab silmas pidama galeristide ja kunstnikega suheldes ning kuidas tiimina toimida, et kõik liikmed saaksid sinu oskustest ja teadmistest maksimumi. See tähendab, et vaja on erksalt kaasa mõelda alates kõigi kaaskuraatorite kontseptsioonide sõnastustest ning lõpetades tööde paigutusega ruumis, sest kunagi ei või teada, kuhu üks väljahõigatud niidiots välja võib viia.

Ühtlasi on minu jaoks väga põnev, kui kunstniku töö eksponeerimine nõuab süvenemist millessegi täiesti enda eriala välisesse. Näiteks Oliver Laricu töö „Doritaenopsis Aung San Suu Kyi” puhul vaatasin paralleelselt Youtube’is orhideede kasvatamise õppevideoid ning dokumentaalfilme Myanmari poliitilisest ajaloost. Kummalisel kombel õnnestus mul kohtuda saksa orhideearetajatega, kes olid juhuslikult Eestis puhkusereisil, ning küsida neilt nende ameti kohta.

Kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT 2013: PRADA PRAVDA leiab aset 05.09.–27.10.2013. Tutvu festivaliprogrammiga siin.