Sedakorda eestlaste ja lätlaste koostöös toimuv Artishoki Biennaal toob kuraatorite dream team’i kunstnikest etableerunud kriitikute ette, kui Riia galeriis Mūkusala Art Salon läheb 17. septembrist lahti kümnepäevane kunstinäituste avamismaraton.

Foto: Renee Altrov

Sa oled varasemal kolmel Artishoki Biennaalil kriitikuna esinenud. Kui palju see su kuraatorirolli mõjutab? Ehk mida sa varasematest kordadest õppinud oled või kuidas end juba kujunenud traditsiooni taustal positsioneerid?

Üks asi oli kunstnikega kohtumine, Maarin Mürk ja Liisa Kaljula suutsid selle esimesel ja kolmandal biennaalil ühekorraga korda ajada. See oli mõnes mõttes mõistlikum kui aastal 2010, mil Tallinnas käimist ja kunstnikega kohtumist oli väga palju. Ma ei ole kindel, kui palju see juurde andis. See ei ole etteheide kuraator Kati Ilvesele, see oli puhas juhus. Aga ma arvan, et ei ole vaja kunstnikega nii palju kohtuda, see ei vii kuhugi (naerab).

Teine asi on see, et ma püüdsin meeleheitlikult kõigilt kunstnikelt teose kirjeldust saada, üritades samas teadlikult kontseptsioonikirjeldusi vältida, sest viimane hakkab kirjutajaid mõjutama, muutes retseptsiooni ühetaoliseks. Oluline oli ka see, et kirjeldus oleks kõikidele kättesaadav, et ei tekiks sama situatsioon kui 2008. aastal Liisi Eelmaa tööga. Liisi sai võrdlemisi halva kriitika osaliseks, sest materjali põhjal, mis olemas oli (ainult videod), projekt ei töötanud. Kui oleksime teadnud, et ta ka oma „poe” avab, oleks kriitikagi ilmselt teistsugune olnud. Sellest oli ainult korra juttu, et võib-olla, ja kui miski on võib-olla, siis loomulikult ma eeldan, et seda ei tule. Tänini südametunnistus piinab selle pärast.

Ennekõike on varasem kriitikukogemus õpetanud, et on küll võimalik kaoses hakkama saada, see on projekti loomulik osa. Kriitikute pärast ei pea eriti põdema, küll nad hakkama saavad.

Lätti minek oli minu teada seotud su isiklike huvidega, sellega, et sul olid seal juba mingid kontaktid olemas. Kuidas sealsed kunstnikud projekti vastu võtsid?

Biennaali Lätti viimise mõte sündis kaks aastat tagasi. Pärast eelmist biennaali istus Artishoki toimkond maha ja hakkas tegelema probleemiga, et mis saab järgmisest biennaalist. Otsustatud oli, et mina olen kuraator, ja Riiga minek oli tõepoolest osaliselt seotud minu sooviga kontakte arendada.

Teisalt ei tundunud Tallinna ja Tartu vahel pendeldamine ka enam mõistlik. See hakkas mõjuma ummikteena. Me ironiseerisime ka, et järgmine biennaal toimub New Yorgis (naerab).

Mõeldud – tehtud, IV Artishoki Biennaal A+B=AB14 toimub Riias galeriis Mūkusala Art Salon. Üks kuraator olen mina ja teine Šelda Puķīte ning osaleb viis eesti ja viis läti kriitikut ning viis eesti ja viis läti kunstnikku.

Kuidas biennaal läti kunstiväljal vastu võeti? Suhtumine on loomulikult ambivalentne. Kui tulevad kummalised entusiastid ei-tea-kust ja tahavad teha ei-tea-mida, teeb see iga galeristi loomulikult ettevaatlikuks.

Tüüpreageering, mis on seotud kümnepäevase avamismaratoniga, on see, et keegi ei tule. Ma saan suurepäraselt aru, kust see reaktsioon pärineb, minu oma oleks samasugune. Aga senine kogemus Eestis näitab, et inimesed tulevad kümnel päeval avamisele, kurat teab miks, aga näe, tulevad. Kuigi igasuguse loogika alusel võiks ennustada, et seda ei juhtu. Skepsis seisneb niisiis peamiselt selles, kas avamised ka sündmusena tööle hakkavad.

Mis läti kriitikute ja kunstnike vastukajasse puutub, siis keegi ei ole nurisenud. Kunstnike jaoks on see ilmselt tüüpiline grupinäituse olukord, mille raames tellitakse mingi teos. Ivars Grāvlejs küsis kohe, mitu kuupmeetrit ruumi on.

Kriitikud võtsid ka oma tööd rahulikult. Mul ei ole selle intervjuu toimumise hetkel veel kogu tekstide komplekti, aga nii palju, kui olen näinud ning läbi kommentaaride ja juhuslike vihjete kuulnud, tundub mulle, et läti kriitikud võtsid formaadi väga mänguliselt omaks. Üldse ma usun, et see tuleb just kriitika praktika osas üks kõige kirevamaid biennaale.

Eestis on biennaal üritanud tõsta tähelepanu keskmesse uusi kriitikuid, sinu seekordne valik koosneb aga juba tuntud ja selgelt omanäolistest tegijatest. Kas Läti poole pealt on olukord sarnane või proovisite ka seal uusi kirjutajaid leida?

Mis selleaastast kriitikute valikut puudutab, siis sul on täiesti õigus. Tegemist on sõna otseses mõttes etableerunud tegijatega, see oli ka väga teadlik valik. Kui biennaal 2008. aastal alustas, siis ma ise adusin või uskusin, et meil on voli rääkida mingisuguse noore ja pealetuleva põlvkonna eest. See kõlab nüüd kuidagi fataalselt, justkui me enam ei oleks noored, me oleme seda ilmselgelt endiselt, aga samas hakkab mulle vaikselt tunduma, et ma ei tunne enam inimesi, kes on ülikoolidest just välja tulemas. Kui vaadata Artishoki toimkonda, siis me olemegi kõik etableerunud. Biennaali kuraatoritest üks on Tartu Kunstimaja galerist, teine Läti Kunstimuuseumi kuraator. Me ei ole enam need, kes tegutsevad akadeemia ja institutsioonide vahelisel hallalal, kus me oleksime justkui sõltumatud. Ma ei tahtnud omale sellist illusiooni luua. Lähtusin tõsiasjast, et ma olen etableerunud ja institutsionaalne, ja see hakkas mõjutama ka kriitikute valikut.

Kriitikud said valitud lähtuvalt nende persoonist – ei ole juhus, et mul on andreas w, sest ta on väga võimas kirjutaja. Peeter Talvistul on väga tugev oma arvamus ja tal ei ole mingit probleemi seda välja öelda, ta ärplemises võib näha mingit kadestusväärset sõltumatust. Mari Kartau teeb praegu ERRi juures väga tänuväärset tööd, aga mind huvitab enam see, millega ta 1990ndatel tegeles. Minu jaoks on ta legend kõige paremas tähenduses, luues professionaalset ja unikaalset sisu. Tanel Rander on küll ennekõike kunstnik, kuid mulle meeldivad tema kinnisteemad. Ma ei unusta iial, kuidas ta vaatas Anna Hõbemäe maastikumaali ja leidis, et see roosa, mis taevast alla valgub, tungides kogu maastikku, on liberaalkapitalism. Viies kriitik Eesti poolelt on Elena Šmakova.

Osalevad läti kriitikud on Maija Rudovska, Jānis Taurens, Valts Miķelsons, Pauls Bankovskis ja Anna Salmane. Ma olen küll kuulnud palju lugusid Taurensi kohta ja Miķelsonsiga oleme suisa koos paar artiklit kirjutanud, kuid jätaksin lätlaste kommenteerimise pigem Šelda Puķītele.

Aga kunstnike valik?

Kunstnike valik oli mõnevõrra juhuslikum. Sai lähtutud sellest, et mulle väga meeldis, kui Maarin Mürk ütles esimese biennaali ajal siiralt välja, et ta valis grupi kunstnikke, kes omasid tema arvates sel hetkel tugevat potentsiaali, ja üritas neid läbi biennaali esile tuua.
Osalt lähtusin niisiis enesekesksusest. Valisin välja kunstnikud, keda ma tahtsin näitusel näha. Osaleb Martiini, kes on kõige kurioossem kunstnik, mul on tunne, et kõik juba teavad Martiinit kui nime ja võib-olla ka ühte tema tööd, aga näinud ei ole teda keegi. Siis Jass Kaselaan – valik sai tehtud juba kaks aastat tagasi, nii et see ei ole seotud sellega, et ta Köler Prize’i võitis või et tal varsti Riias personaalnäitus tuleb (naerab). Kristi Kongi esindab maalikunsti. Mulle tundub, et kunstnike valik on palju poliitilisem kui kriitikute oma – neli on puhtalt Tartu taustaga. Ennist jäi mainimata Laura Kuusk, kes elab ja töötab suuremalt jaolt Grenobles, aga esindab Eestit üsna tihti näitustel. Samas valisin Laura osalt ka seetõttu, et olen ise juba mitu aastat tahtnud kirjutada tema suhtest kaameraga. Üritan oma iha siis nüüd teistele sublimeerida.

Viiendaks eesti kunstnikuks biennaalil on Margus Tamm. Margus on puhtalt korporatiivne valik, ta oli esimesel biennaalil kuraator, teisel kriitik, kolmanda ajal puhkas, kuid avaldas ühel Artishoki toimkonna kohtumisel soovi osaleda biennaalil ka kunstniku rollis, et saaks ringi täis. Nii läkski (naerab).

Läti poolelt võtavad osa Kristīne Alksne, Jana Briķe, Krišs Salmanis, Arturs Bērziņš, Ivars Grāvlejs. Kõik on väga aktiivsed ja tunnustatud kunstnikud, Salmanis näiteks esindas Lätit eelmisel Veneetsia biennaalil. Jana Briķe on lowbrow stiilis maalikunstnik, Bērziņš kontseptualist ja Grāvlejs skandalist…

Varasemalt on iga uus kuraator lisanud mõne uue kihistuse kas artist talk’ide või eelnevate esseede näol. Kas teete ka formaadis mingeid muutusi või on uuele tasemele viimine eelkõige geograafiline?

Olulist formaadimuutust ei toimu, me nopime pigem üles seda, mida eelmised kuraatorid on välja pakkunud. Võtsime Kati Ilveselt 2010. aastal sisse toodud kohtumiste idee, kuid pöörame selle natuke ümber. Meil ei ole kohtumised kunstnikega, meil on kohtumised kriitikutega. Läbi kümne päeva toimub igal õhtul tunnine vestlus ühe biennaalil osaleva kriitikuga, mille käigus ta saab kommenteerida oma praktikat ja tekste. Tahame sellega alla joonida, et meie kui kuraatorite jaoks on biennaalil väga oluline kriitika aktualiseerimise mõõde.

Liisa Kaljulalt võtsime üle mõtte, et teosed võiksid jääda üles. Esimesed kaks biennaali toimusid nii, et teost eksponeeriti ühel päeval/õhtul ja see oligi kogu selle töö eluiga. Selles oli oma eksklusiivsus, aga mulle meeldis, kuidas Liisa lisas ruum ruumi järel kunstnikke ja sai lõpuks kokku terviknäituse. Meil ei ole kümmet saali, ent kunstnike tööd hakkavad kümne päeva jooksul galeriiruumi lisanduma ning näituse uksed jäävad pärast avamiste maratoni (viimase teose avamine toimub 26. septembril) tervikuna veel nädalaks lahti.
Meie lisandus formaadile on see, et valisime galerii kogust kümme teost, atribueerisime need individuaalselt igale kriitikule ning palusime neil oma tööst kirjutada. Need kümme teost on ka näituse kontekstis kohe algusest peale eksponeeritud. Üritame selle kaudu kriitikuid kuidagi kajastada, et ka nemad saaksid oma vitsad.

Mūkusala Art Salon on spetsiifiline pind. Tegemist on eragaleriiga, millel pole kommertslikku ambitsiooni. See on rajatud selleks, et näidata omaniku – peab möönma, et märkimisväärset – kunstikogu. Peenelt öeldakse selle kohta, et me töötame ruumiga.