Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Mis juhtub, kui vahepeal aastaid projektipõhise vabakutselisena elanud kunstitöötajal tekib töö (mis põhimõtteliselt meeldib talle ja millesse ta kaevub)?

Elu Kumus. Foto: Maarin Mürk

  • Ilmnevad nähtused nimega tööaeg ja vaba aeg. Projektipõhiselt olid need kaks asja täiesti läbipõimunud, mistõttu oli raske aru saada, kas ma olen täna näiteks juba piisavalt tööd teinud või peaksin veel midagi „enesetäienduslikku” ette võtma. Järgides aga enam-vähem kontoriroti tihedalt täis tööaega, tekib suur agressioonipuhang kõige vastu, mis sellest üle ähvardab minna. Õhtused üritused. Üritused nädalavahetusel jne. Varem ei eksisteerinud riigipühasid, puhkusi ega nädalavahetusi – nüüd on need äkki tekkinud ning suhtumine neisse on enneolematult kirglik. Mul on tunne, et teatud kellaajal on mul õigus pastakas käest kukutada ja minu selja taga on kõik sinikraed, valgekraed jms tööliste armeed!

  • Puhkuseks ja väljalülitumiseks ei piisa enam lihtsalt kodus olemisest, vaid tuleb teha mingi äärmuslikum lüke. Minust on saanud „sõidame nädalavahetusel kuhugi loodusesse” inimene. Never before.

  • Kõige parem on ärgata laupäeval enam-vähem samal ajal, kui sa peaksid muidu tööle minema, NING SIIS MITTE TÖÖLE MINNA. Ei mingit pidu ega baari eelmisel õhtul, reedeti nosid diivanil mingit filmi vaadata, deluxe missugune. Kellegagi ei pea suhtlema!

  • Tunnetad teravalt oma sotsiaalsete oskuste hääbumist – ei oska inimestega nagu millestki enam rääkida peale oma töö. Selle taga on loomulikult ka silmaringi ja haarde kärbumine – ei jõua ega jaksa jooksvas kunstielus osaleda, ei jõudnud jälle selle-ja-tolle näitusele, sellele ja sellele vestlusõhtule jne.

  • Kui mitmetest kolleegidest said vabakutselise elu jooksul juba head tuttavad ja sõbrad, siis nüüd on neist saanud jälle kolleegid, kellega ei jaksa vabal ajal ühisest sõbrast nimega „eesti kunstielu” rääkida. Varem see ei olnud probleem. Seega toimub teatud kaugenemine mitmetest toredatest inimestest :(.

  • Samas muutud oma töötegemises efektiivsemaks, sest asju lihtsalt ei ole võimalik kuhugi edasi lükata. Jõuad elutarkuseni, et prokrastineerimisest tuleb jama, mis võtab sult lõppude lõpuks rohkem kui asja kohe ärategemine. Muide, ei tohi mõelda tegemist vajavate ülesannete peale liiga kaua või liiga palju, nii jääb see tükiks ajaks kuhugi kuklasse tiksuma, hakkab ajaga peas paisuma, aina keerulisemaks ja ületamatumaks muutuma… Stopp. Ei tohi mõelda, tuleb lihtsalt kuskilt küljest nokkima hakata. (Ma saan aru, et ma tähendan siia punkt punkti kaupa triviaalsusi üles, aga ausalt, kui paljud meist seda „haaran härjal sarvist” lähenemist igapäevaselt praktiseerivad?)

  • Jõuad arusaamisele, et multitasking’u efektiivsus on tõesti kõigest müüt. Kõige paremal juhul on võimalik treenida end kiiresti ümber lülituma. Vahel aga rööprähkled terve päeva ja ei olekski nagu midagi ära teinud…

  • …Väljapoole muide ilmselt enamasti ei paistagi, et midagi edasi liiguks, sellega on ka raske harjuda. Samas on terve märkmik täis lõputuid to-do– ja pending-nimekirju…

  • Igapäevaselt tuleb sundida end praktiseerima meeleharjutust „kõik muutub PIDEVALT”. Sa ei saa asju kunagi päriselt kontrolli alla. Iga päev võib tulla mingi uus jama – keegi tegi midagi, üks teine jälle jättis midagi tegemata, keegi otsustas midagi ümber, kellelgi tekkisid ootamatud pretensioonid, keegi elab end sinu peal lihtsalt välja jne. Üritad end harjutada mõttega, et töö ei hakka kunagi olema ühemõtteliselt „korras”, punkti ei saa panna, on ainult väikesed vahefinišid. Meeleharjutus, meeleharjutus. Hakkad huvi tundma ka jooga, pilatese, viie tiibetlase jms vastu. Ostad jooksuvarustuse ja spordiklubi kuukaardi, kuhu jõuad mitu kuud järjest heal juhul korra nädalas. Sest töö on täiesti ettearvamatu.

  • Õpid nii mõndagi kollektiivi toimimise dünaamika kohta. Seda võib ette kujutada situatsioonina, kus korraga on käimas mitu rahvastepallimängu. Pidevalt lendab ringi igasuguseid palle, mida ei tohi aga kinni püüda. Tihti tahavad inimesed sult midagi, mida nad ei peaks sult tahtma (ja võiksid tahta hoopis kelleltki teiselt); ei tohi olla „hea inimene” ja seda enda niigi pikale to-do-nimekirjale ohates juurde lisada, ei tohi selle peale ärrituda jne. Ühesõnaga, ei tohi siduda end emotsionaalselt iga asjaga, mis su kabineti uksest sisse voolab. Kaootilises pallimängus õpid kiiresti, kuidas jääda viisakaks ja neutraalseks, ning seniks, kuni areneb filigraansuseni välja oskus kiiresti aru saada, kas see asi sind tegelikult peaks puudutama, lihvid oma poker face’i ning lased pallil maha kukkuda.

  • Avastad, kuidas on töötada koos inimestega, kes ei pruugi erinevalt sinu projektipõhistest koostöökogemustest olla üldse motiveeritud just selles kohas töötama, aga ikkagi teevad seda, sest muud pole olnud mahti otsida. Kuidas ja kuhu sellise laevaga sõita?

  • Kindlasti on midagi veel, aga kell on juba 23.15 ja üks asi, mille suhtes ma olen veel eriti tundlikuks muutunud, on kaheksatunnine uni…

  • Aga üks kõige teravamini esile kerkivaid muutusi selle esimese full-on aasta järel on natuke kurblik tõdemus, et seostatud teksti suudan nüüd kirjutada ainult lühikeste „koduka-tekstide” vormis. Või siis meiliformaadis. Või siis ennekõike nimekirjadena, punktide kaupa…