Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on.

Autor: Maarin Mürk

Kui ma plaanisin mõnda aega tagasi oma great escape’i Eestist, oli kohavaliku kriteeriumite seas muu hulgas järgmine nõue: tegemist peab olema nii suure linnaga, et mul puuduksid võimalused seal ise midagi korraldama hakata. Ühelt poolt tahtsin ma pääseda pidevast projektipõhisest korraldamisrattast, kuid asjal oli veel teinegi konks – vabaneda tundest, et Eesti kunstielu on kuidagi minu isiklik asi ja mina kuidagi isiklikult vastutan selle eest, mis siin toimub. Või veelgi hullem – ei toimu.

Ühesõnaga, ma tundsin, et minu õlgadel ei lasu pidevalt mitte ainult minu enda tööd ja tegemised, vaid ka mingi ebamäärane vastutustunne laiemas plaanis. Osalt on see tekkinud kindlasti ettekujutusest, et Eesti kunstielu on nii väike, et sellel on skeene (mitte näiteks art world’i) tunnused ja seega ka tunnetatavad piirid. Nii hakkadki uskuma, et suudad seda kuidagi hõlmata – just juurdunud olemise, asjadega kursis olemise ning „tead-mis-toimub” tähenduses –, ja see tekitab väga isikliku suhte. Paljud minu kolleegid on ka minu head sõbrad ja tuttavad ning vahel tundub mulle, et me ei räägigi millestki muust kui meie ühisest sõbrast nimega Eesti Kunstielu, kellega juhtub kogu aeg midagi ja kelle pärast peab pidevalt muret tundma.

Kindlasti on oma osa sellel, et minu kollegiaalne põlvkond on kasvanud üles teadmisega, et ükskõik kui ägedaks me oma Eesti Kunstielu ise ei pea, näeme alati ka seda, et teistele meie väljavalitu sama äge ei tundu. Pigem jõuab meieni signaale, et tegemist on ju sellise vaese boheemlasega, kes on kindlasti huvitav kaaslane, aga tegeliku elu jaoks temast asja ei ole…

Kunsti laiemast ühiskondlikust maineprobleemist, ressursivähesusest jms teadlikuna ongi vaja tema pärast pidevalt muret tunda ja reageerida, sest kunagi ei tea, kust jälle rünnatakse või kunas meie kallis kaaslane ise mingi prohmakaga hakkama saab (nii et kunstiväli näiteks jälle vähikäigule suundub vms). Lisaks ka asjaolu, et kõik vähegi aktiivsemad tegutsejad on oma näpud mitmesse erinevasse pirukasse torganud ning tunnevad seega vastutust kõigi valdkondade ees korraga. Võib-olla tulenebki see painav vastutustunne sellest salajasest teadmisest, et sa ei ole kuskil päriselt kohal, et sa pead näpistama aega alati millegi muu arvelt ja ka siis kohe jälle edasi tormama.

Näiteid? Üks hea hiljutine näide on teles jooksnud „NO99 kunstikool”. Siinkirjutaja esimene reaktsioon oli kerge ehmatus. Kuidas nad võivad niimoodi kunstist rääkida?! Nad ei saa ju üldse aru, lihtsustavad ning teevad asjad ainult hullemaks! Mida küll inimesed mõtlevad? Et kunst on mingi pealetükkiv, emotsioneeriv tegelane või „ma räägin teile, kuidas asjad käivad” tüüpi patroneerija, kes vaatab sulle kergelt hullumeelsel pilgul kuskilt võsa vahelt otsa ja kinnitab mantrana, et tegelikult on see okei?

NO kunstikool tõstataski huvitava küsimuse: kellel on üldse õigus kunstist rääkida? Vastus oleks nagu ilmselge: ikka meil, kes me igapäevaselt selles supis hulbime. Justkui lunastaksimegi seda õigust endale madalapalgalise töö ennastohverdava tegemisega, kuna meil on – kuskilt tekkinud ja jonnakalt püsiv – missioonitunne. Ja see tagaks meile justkui ka omandiõiguse.

Mille see meile veel tagab? Ohvripositsiooni.

Sellest „isiklikult võtmisest” tekib väga palju probleeme. Tekib näiteks tunne, et on „meie” ja „nemad”, tekivad teatud Eeldused, kuidas keegi käituma peaks. Tekib tunne, et keegi käitub teinekord justkui kohatult, teeb midagi ebasobivat, isegi piinlikku. Ja suhu jääb kogu sellest Eesti Kunstielust tihti ebamääraselt mõru maitse.

Tegelikult on paljud neist probleemidest meie endi põhjustatud. Me lihtsalt ise oleme otsustanud arvata (mis sellest, et näiteks missioonitundest), et see puudutab meid kuidagi isiklikult. Kuid mida isiklikumalt me võtame, mida rohkem me „hoolime”, seda rohkem aega kulutame pisiasjadele reageerimiseks, muretsemiseks, kellegi manitsemiseks, omavaheliseks nägelemiseks jne. Seda vähem aega jääb suure pildi üle mõtisklemiseks ning sellest mitte-tähelepanust valitsev poliitilis-majanduslik hoiak ainult unistabki. Nii et kokkuvõttes ei tee asjade isiklikult võtmine meid paremateks kunstitöötajateks, vaid vastupidi. Me ei aita sellega oma Eesti Kunstielu ka kuidagi edasi.

Koos vähem isiklikult võtmisega peaks toimuma ka vabanemine kontrollisoovist. Mis sellest, et meil on tunne, et oleme siinsel kunstiväljal nii hästi juurdunud, et meil on sellega oma kirglik suhe – me ei peaks selle pärast kogu aeg muretsema. Ega mõtlema selle üle, kuidas ta teistele paistab. Ega vaevama südant seetõttu, et suurele osale ühiskonnast ta ei meeldi. Ja NO teatril on hoopis oma arvamus sellest, mis kaasaegse kunsti puhul oluline on. Sest õnneks ei ole Eesti Kunstielu ainult üks, vaid igaühele oma.

Sellest aga, mis sai minu isiklikust great escape’ist, juba mõnel järgmisel korral.