„Sokurovi hääl” (2014, Eesti, Soome, Saksamaa). Režissöör-stsenarist Leena Kilpeläinen, operaatorid Leena Kilpeläinen ja Aleksandr Burov, 78 min.

Kaader filmist

Eesti-Soome-Saksamaa koostöös valminud soome filmilavastaja Leena Kilpeläineni täispikk dokumentaalfilm „Sokurovi hääl” on esimene portreefilm maailmanimega vene režissöörist ja nüüdisaegsest kinoklassikust Aleksandr Sokurovist. Filmis avaneb vaatajal võimalus saada tuttavaks silmapaistva humanistiga, kes väljendab muu hulgas tõsist kriitikat ka totalitaarse ühiskonnakorralduse ja suurriikliku mentaliteedi teadliku kujundamise kohta oma kodumaal. „Sokurovi hääl” on jagatud seitsmeks vestluseks ehk alapealkirjadega seitsmeks päevaks, mille käigus filmi peategelane jutustab ja arutleb olnu ja käesoleva üle. Filmi autorid suunavad vaataja väga eripalgeliste filmide maailma, püüdes neis kujutatud ideede ümber keerlevat analüüsida ja põhjendada.

Aleksandr Sokurov on vaieldamatult üks kõige isikupärasemaid ja omanäolisemaid režissööre kogu vene kultuuriloos. Sokurovi filmikeele kujundirohkus ja mitmekihilisus toovad tema filmidesse just selle sõnaga kirjeldamatu miski, mis peab olema autorikino traditsiooni kuuluval kinotükil. Teemad, mida Sokurov oma filmides käsitleb, on mitmetahulised ja endale vasturääkivad: sõda, rahu, rumalus, võim, inimlikkus ja mitteinimlikkus, armastus. Sokurov on vaieldamatu meister suure hulga sümbolite ja kujundite kasutamises, tuues sel kujul justkui päevavalgele tõe, ent muutes teemakäsitluse vaataja silmis keeruliseks ning mõtlemapanevaks. Sokurovi loomingut kirjeldas Aljona Suržikova kultuurilehes Sirp: „Niisugust filmi saab mõista üksnes analüüsides ja süvenedes toimuva olemusse, sest kui autor esitab küsimusi filosoofiliste ja religioossete ideede, rahva ja rahvuse kohta, teadvuse ja alateadvuse psühholoogia vallast ning ühiskonnakorralduse printsiipide teemal, käib nende mõistmine ettevalmistuseta vaatajal üle jõu.” Nõustun kirjutanuga – võimalik, et just oma vaatajakauguse tõttu on Sokurov niivõrd vastuoluline kunstnikunatuur, kelle loomingut armastatakse ja vihatakse ühtaegu. Mitmed tema linateosed, eriti just suurem osa tema varasest loomingust, on olnud poliitiliselt ebakorrektse sisu ja selle kategoorilise esitlusviisi tõttu aastaid Venemaal keelatud filmide nimekirjas. Sokurov ei ole aga rangelt võttes dissident, ta ei ole võidelnud aktiivselt just kehtiva režiimi või poliitilise olukorra vastu. Kuigi ta barrikaadidel ei turninud, ei sobinud tema loodud teosed oma mõrumeelsuse ja teistele keelatud kirjanikele viitamisega nõukogude võimu ideoloogiaga, mis püüdis näidata valehäbi kaudu kõike positiivses võtmes. Parim näide on siinkohal ka „Sokurovi hääles” toodud dokumentaalfilm uraanikaevandusest ja selle kõrval asuvast hullumajast ning nende inimeste ebainimlikust ja ilma igasuguste õigusteta eksisteerimisest, mida demonstreerivaid kaadreid ei saanud ju ometi näidata avalikkusele. Alles perestroika ajal vabanesid paljud Sokurovi omal ajal riiulitele seisma jäänud suurteosed, mida tasub tagantjärele kindlasti vaadata.

Filmis astuvad ääretult paeluvasse dialoogi peategelase argipäev, tema nüüdsed mõtted ja aastakümnetepikkune loominguline arengutee. Seda just väga otse ja avameelselt Sokurovi enda näo, hääle ja olemuse kaudu. Tegu on südamliku portreelooga, mis avab tõelist vene hinge ja märkimisväärse tähtsusega osa kultuuriloost, kasutades selleks kodumaa-armastust, otsekoheseid kommentaare poliitika ja kultuuri teemadel ning kohati ootamatult avameelseid paljastusi, kuidas erinevate perioodide filmid on sündinud ja millised olid nende tegelikud tagamaad.