6. juunil Veneetsia XIV arhitektuuribiennaalil avatud Eesti ekspositsiooni „Vaba ruum” saadab Eesti Arhitektuurikeskuse ja kirjastuse Lugemik välja antud samanimeline tekstikogumik.

„Vaba ruumi” kataloog (kirjastus Lugemik). Foto: Anu Vahtra

Esmapilgul tagasihoidlik märkmikumõõtu valge trükis peidab endas nii kohaliku kui ka rahvusvahelise arhitektuurimaastiku autoriteetide esseesid ja intervjuusid, mis ulatuvad sisult kohaliku avaliku ruumi ajaloolisest arengust 3D-printimisega kaasnevate võimalike mõjudeni tuleviku arhitektuuripraktikale. Füüsilise ja digitaalse segunemine avaldub ka tekstikogumiku vormis, kus trükise lehtede vahelt hüpikakendena välja lendlevad fotod mõjuvad sama pealetükkivalt, nagu seda teevad nende vasted veebimaastikul.

Ekspositsiooni kuraatorite Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksami koostatud trükise alapealkiri „Esseed digitaalsest ja avalikust” viitab sisu perimeetritele, kuid see tuleb selgemini esile just näituse ingliskeelse pealkirjaga „Interspace” („vaheruum”) kõrvutamisel. „Vaba ruumi” võib mõista lihtsustatult avaliku ruumi ja digitaalse ruumi vahealas paikneva mõlemat hõlmava üksusena. Selle keskmeks on „suurandmete” (big data) mõiste, mille eesmärk ei ole andmeliste üldistuste tegemine masside põhjal, vaid indiviidide paljususest mustrite leidmine. Autorite sõnul on „Vaba ruum” jagatud autorlusega tänapäevase kaasava avaliku ruumi mudel, mis seisneb paljususe sotsiaalses dialoogis ning võimaldab rääkida infoajastu avalikust sfäärist, kus kollektiivne ruum toimib vastavuses selle iga kasutaja individuaalsete infovoogudega. Kuid millist positsiooni omab „Vaba ruum” progressiivse avaliku ruumi teooriate kontekstis?

Lähtudes Jürgen Habermasi kodanliku avalikkuse kontseptsioonist ja selle kriitikast jõudis Nancy Fraser oma artiklis „Rethinking the Public Sphere” (1990) progressiivse avaliku sfääri alustalade loetlemiseni. Kui Habermasi kontekstis ei olnud sotsiaalne võrdsus poliitilisele demokraatiale vajalik, siis Fraser rõhutab selle tarvilikkust. „Vaba ruumi” kontseptsiooni puhul ei räägita otsesest sotsiaalsest võrdsusest, kuid paljususe rõhutamine tähendab siiski, et ükski indiviid ei ole rohkem või vähem indiviid kui mõni teine. Fraser toob esile ka erinevate avalikkuste olemasolu vajalikkuse, mis – mainitud paljususele viidates – tähendab, et „Vaba ruumi” kontekstis võib avalikkuste hulk küündida teoreetiliselt samale tasemele indiviidide arvuga, sest avalikkus saab digitaalse infovoo kontekstis piirneda ka ainult ühe indiviidi personaalsete eelistustega. Just paljususe rõhutamise tõttu astub „Vaba ruumi” kontseptsioon vastu Habermasi kodanliku avalikkuse ülesehitusele, milles erahuvide kaasamine oli tabu ning funktsioneeriv avalik sfäär vajas selget eristust riigi ja ühiskonna vahel. Kuna ühiskonna juhtimine toimiks „Vaba ruumi” idee kohaselt samuti vabas ruumis, kaasates ühiskonna paljusust, ei ole eristus otseselt võimalik ega ka vajalik.

„Vaba ruumi” võib seega pidada osaks fraserlikust avalikkusest, kuid mitte ammendavas mahus, sest see on pigem positivistlik stsenaarium. Kindlasti ei ole tegemist klassikalise hegemooniat taotleva avalikkuse struktuuriga – selle välistab jällegi paljusus –, tehniliste vahendite ja võimaluste esilekerkimine ei taga iseenesest veel progressiivse avalikkuse teket. Paratamatult leidub „Vabas ruumis” ka tõrjutuid, sest 7,2 miljardi suurusest elanikkonnast on internetile ligipääs 2,4 miljardil ehk kolmandikul rahvastikust. Sellegipoolest sunnib see tekstikogumik mõtlema digitaalse ühiskonna tuleviku võimalikele positiivsetele ning ka negatiivsetele stsenaariumitele. Ükskõik milline avalik ruum on loomuomaselt konfliktne keskkond ning selle asemel, et pimesi pooli valida, võib „Vaba ruumi” kogumiku kaudu ennast selle toimemehhanismide ja potentsiaalidega kurssi viia.