Eesti burleskiartistid leiavad, et just burlesk on üks neid valdkondi, mille kaudu etenduskunste rikastada. Mõne arvates on see aga labane meelelahutus täiskasvanutele. Aga võib-olla on tegemist hoopis omaette subkultuuriga?

Foto: Renee Altrov

Väidetavalt võib igaüks endale stripparinime leida, kui paneb kokku oma lemmiklooma nime ja ema neiupõlvenime. Mina oleksin eesnime poolest strippar Murri. Ei ole vist kõige ahvatlevam. Aga kuidas leida burleskinime? Üks paljudest nimegeneraatoritest, mille internetist võib leida, pakub näiteks Frau von Schnitzelit. No tõesti. Pigem siis jätta nimede kandmine neile, kellel see paremini välja tuleb. Nagu Miss Chrissy Kiss, Foxy Suzy ja Affinity Starr – mõned neist, kes peituvad Burlesque Estonia taga. Ühtlasi on need tüdrukud, kes arvavad, et etenduskunstide mõistet on võimalik ja peabki laiendama. Miks mitte burleskiga.

Siiski, burlesk ju suisa meelitab küütlevalt eelarvamuste poole, nii et uurin alustuseks, kas tõesti on nii, et peamine vahe striptiisitari ja burleskiartisti vahel on see, et esimene saab raha ja teine maksab peale?

Tüdrukud kõkutavad naerda, et pragmaatiliselt vaadates on sel oma tõepõhi. Chrissy, kodanikunimega Kristiina, ütleb: „Striptiisitarid võivad võtta oma kostüümigi ükskõik kust, saavad oma raha kohe tarbija käest kätte. Meie näeme kostüümidega kõvasti vaeva. Ja nii võibki juhtuda, et istud oma suurepärase kostüümiga liinibussis ja ignoreerid kaassõitjate pilke, sest takso jaoks enam raha pole.”

Foxy Suzy, muidu Järvi, nendib, et mõnes mõttes käibki neil pidevalt omamoodi käsitööring. „Kontroll protsessi üle on totaalne. Täidadki koreograafi-tantsija-strippari-promootori-modelli-õmbleja ja kõiki muid rolle. Lisaks vajadusel pildistad ja lõikad muusikat kokku. See esmane glamuurifassaad on väga ilus, aga töö, mis selle taga peitub, on äärmiselt mahukas. Burleskitari karakterite juurde lihtsalt ei saa käia see, et kannad kellegi teisega samasugust kostüümi.”

Eesti burleskist võis kuulda esimest korda rohkem nii umbes nelja aasta eest, kui Lady Daisy ehk Daisi Normak alustas algul Müstika tantsustuudios, hiljem Telliskivi loomelinnakus trennidega. Praeguseks on Daisi siirdunud pigem teiste valdkondade juurde, küll aga jätkavad tüdrukud, kes siis tema trennides käisid. Eelmise aasta augustis vormistati ametlikult MTÜ Burlesque Estonia. Müstika tantsustuudios toimuvad trennid on praegu nii täis, et osalejate arvule oli vaja piirang peale panna. Muidu poleks lihtsalt trenni enese korraldamiseks saali piisavalt ruumi jäänud.

Kultuuriline taust on tüdrukute jaoks elementaarne. Kui sa burleski ajalugu ei tea, siis ei saa seda sisuliselt ka teha. Tänapäevase burleski ajalugu ulatub 19. ja sealt pisut teistes vormides edasi suisa 17. sajandisse. Burlesque Estonia neidusid mõjutavad aga eelkõige aastad 1930–50. „See,” ütlevad nad, „oli burleski kuldajastu. Burlesk oli just siis kõige rammusam.”

Vahepeal elas see üle varjusurma. Saabus seksuaalrevolutsioon. Beebipillid, hipiajastu, seksuaalne vabadus. Sellest, et naistel jäävad nibud kaetuks, oli vähe. Ja miks siis vaadata midagi sellist, kui kuskil urkas saab naise paljaks palju vähema aja ja rahaga?

Lugesin KesKusist mõne aja eest Mats Õuna artiklit burleskist. Väike freudian slip minu peas pani lause „Burlesk on kõva sõna, mis tekitab eestlastes ettearvamatuid reaktsioone” lõpu kõlama kui „tekitab eestlastes ettearvamatuid erektsioone”. Tuleb välja, et tänapäeval võrdlemisi kohatu slip. Nimelt on burleskist saanud naiste ala suuresti ka publiku poole pealt ja härrased, vähemasti Eestis, satuvad saali pigem oma naistuttavate käevangus.

Mis kogu selle töö taga siiski peitub? Striptiis, lihtsalt pisut glamuursem? Kristiina ütleb muretult, et kohati võib see ka nii olla. „See ei kõla võib-olla liiga hästi, aga ma ei lahutaks tegelikult striptiisi nii väga burleskist. Kui sa võtad end teiste inimeste ees poolpaljaks, siis noh, see ju ikkagi on stripp. Aga siin on suur vahe, kuidas ja miks seda teha.”

Erootiline burlesk on siiski vaid üks variant paljudest. Burlesk näib olevat ammendamatute võimaluste maa, mis varieerub nii vormide kui artistide poolest igas suunas pea lõpmatusse. Tõsi, 50ndateni kippus burlesk olema kuni 25-aastastele valgetele heteroseksuaalsetele naistele, ent tänapäeval võib laval näha 20-aastaste siredate näitsikute kõrval emalikke ja (üsna matsaka) ema mõõtmes amatsoone ning suisa 80+ vanuses burleskilegende. Leidub nii nais-, mees- ja geiburleski kui puhtalt koomilisi etteasteid ja poliitkriitilisi etendusi – kõike, mida vaid ette kujutada oskad.

Üks kindel reegel burleskimaailma naistele siiski kehtib: on kaks kohta, mis on alati kaetud. Võite (kaks korda) arvata, millised.

Vallatute nimedega artistid ja kõikvõimalikud etteasted on üks osa burleskimaailmast. Teise poole moodustavad trennid, milles osalejad tingimata ei taha ega peagi alati lavale välja jõudma. Burleskitrenn ei ole muide sugugi miski, mis eeldaks erakordset ekspressiivsust või ekstravertsust. Affinity Starri nime taha peituv Annely leiab, et pigem on see sageli isegi vastupidi: „Tunnetan, et need põhjused, miks inimesed trenni tulevad, on väga erinevad, sageli satub trennidesse tüdrukuid, kes on kuidagi häbelikumad ja ei tunne end oma kehas nii kindlalt. Ma ise olin muide samasugune. Kui ma aastal 2010 esimest korda burleskitrenni läksin, siis ma ei püsinud kontsade peal püstigi ja olin oma olemuselt väga ebakindel.” Treeninguid korraldav Järvi tunnistab samuti üllatuslikult: „Hoolimata tantsu- ja teatritaustast olen täiesti puhtavereline introvert. Päris palju introverte kipubki näitlejaks – nii saavad nad maailmaga hakkama.”

Trenn võibki olla omamoodi eneseteraapiaks. Kes oskaks Miss Chrissy Kissi laval nähes kahtlustada, et näiteks kooli ajal oli ta vabastatud avaliku kõne õpetusest, sest avalik esinemine tähendanuks seda, et ta võib lihtsalt ärevuse kätte minestada? Praegu aga ütleb ta, et publiku silme ees ülesastumine ei ole küsimus. Ja mida rohkem publikut, seda parem. Tema jaoks ongi see kõigi võimaluste maa: „Kõik tüdrukud ei tahagi lavale, aga kes tulevad, neil on võimalus olla seal kolm minutit ilma igasuguste hirmudeta. Seda transformatsiooni on nii kihvt näha. Täiesti keskmisest Maiust võib saada wa-wa-wuum.”

Aga kui nüüd päris algusesse tagasi tulla, siis mis värk ikkagi nende nimedega on? Ja kas nimi on osa karakterist või vastupidi?

Kristiina lavanimi tuli tema jaoks üsna loomulikult. Chrissy on Krissu ingliskeelne versioon, millele lisandub lihtsalt nimega riimuv sõna. Ta arvab, et enne nime võtmist võiks seda küll alati guugeldada, sest paratamatult on juba lugematu arv nime Rose, Cherry, Deville Kitten, Diamond ja Champagne kandjaid.

Annely ehk Affinity Starr nendib, et tema nimi tuli vähem orgaaniliselt. Kui ühel hetkel oli esinemiseks nime tarvis, siis ei tundnud ta veel, et tal oleks selline selge karakter, mille najal see loomulikult tuleks. Kuna talle meeldib aga väga vintage-burlesk ja tema numbrid on sealt palju inspiratsiooni saanud, siis võttis Annely alustuseks snitti 50ndate tüüpilisest burleskinimest Starr. Ja sinna ette sai lisatud Affinity. Viimane tähistab üht progebändi, mis on tema elus olulist rolli mänginud.

Järvi lugu algab klassikaliselt. Helistati ja öeldi, et tarvis on tema esinejanime. Järvi helistas kümne minuti pärast tagasi ja ütles, et on Foxy Suzy. Oma osa on selles ilmselt samal ajal makist kostnud Jimi Hendrixi lool „Foxy Lady”.

Aga miks on burleski olemasolu Eestis oluline? Annely on kindel, et burleski jaoks on siin oma koht ka laiemas plaanis: „Arvestades seda, kui konservatiivne Eesti ühiskond on, siis minu meelest annab see väga palju juurde. Eriti arvestades neid multikulti jutte, mis Eestis ei toimi. Mida rohkem on kiiksuga inimesi, seda rikkalikum on maailm. Mina olen sellest osast puudust tundnud.” Kristiina lisab, et oluline on teadvustada, et eksisteerib ka teisi lavakunstivorme, milleks ei ole teater või kaasaegne tants, kuid neile ei ole suurel laval praegu kohta. Lavasid on ära öeldud näiteks põhjendusega, et tegemist ei ole päris teatriga. „Ühest küljest saan aru, teisalt… äkki nemad ei saa.”