Kväär on eestindatud variant mõistest queer. (Mitte segi ajada mõistetega väär või kimäär.) Märgib soolisele ja/või seksuaalsele normatiivsusele mitteallumist. Kväärideks loetakse geisid, lesbisid, biseksuaale, transsoolisi, transseksuaale ja muid alternatiivseid enesekirjeldusvõimalusi.

Berliinis toimus 2.–6. juulini DIY queer-filmifestival Entzaubert. Alates 2007. aastast Berliinis Schwarzer Kanali ja KTS13 kommuunis korraldatava festivali eesmärk on näidata peavoolukinos alaesindatud videoteoseid kväärkunstnikelt ja -filmitegijatelt, kelle tööd valmivad nulleelarvega ning õõnestavad domineerivaid võimustruktuure, sealhulgas heteronormatiivsust. Entzaubertit korraldatakse ilma institutsionaalse rahastuseta ning kogu korraldustiim koosneb vabatahtlikest. Festivali eelarve moodustavad ainult külastajate annetused.

Queer, mis on äärmiselt laia tähendusväljaga mõiste (Merriam-Websteri sõnastiku definitsiooni siinkohal targu ei lisa), seisneb Entzauberti visioonis soolise, rahvusliku, poliitilise ja eneseväljendusliku mitmekesisuse soosimises ning julges väljendamises.

Entzaubert toimub järelhaagistes elavate kväärpunkarite kommuunis Neuköllni külje all. Schwarzer Kanal ja KTS13 on kommuunilaadne elamisprojekt, mis tähendab seda, et kinnisvara omamise või üürimise asemel püütakse katus pea kohale saada alternatiivsete vahenditega, näiteks järelhaagistepargis ehk wagon platz’il elades. Wagon’ite ümber on istutatud aed lillede ja köögiviljadega, toodud lauad-toolid-tõllad-pingid-päikesevarjud. Loodusidüll kesk suurlinna. Entzauberti ajal on sinna püstitatud väli- ja sisekino, baar ja vegetoidulett, õpitoad toimuvad õues päikese käes või siseruumis katuse all.

Õhtustel seanssidel istus taeva ja diskokera all paarsada queer-punk-berliinlast – täpselt sellised, nagu need märksõnad aimata annavad, ehk seltskond, kes manifesteerib oma identiteeti täiesti ettearvamatult mitmekesistel viisidel. Suurem osa festivalirahvast koosneb inimestest, kes oma kromosoomikombinatsioonist aimu ei anna, ning see ongi ebaoluline küsimus, kuna Entzaubertil on bioloogilisest määratlusest olulisemad individuaalsed valikud oma isiksuse kujundamisel ja esitlemisel.

Annamiri. -Kuidas Sa oma sugu määratled? -Mina teen ettepaneku, teised teevad otsuseid – ülejäänu on läbirääkimise küsimus. -Mida kväär või kväärlus Sinu jaoks tähendab? -Lihtsalt tavalist hullumeelsust. Foto: Renee Altrov

Entzauberti kui radikaalse queer-festivali poliitiline manifest on soo- ja võimustruktuuride kahtluse alla seadmine, soonormatiivsusega fuck’imine ning immigrantide ja tööliste õiguste eest võitlemine, mis on kõik kvääraktivistide jaoks üks ja sama sõda. Sotsiaalselt ebavõrdse kapitalismi vastasus on seotud trans- ja homofoobia, seksismi ja heteroseksismi, rassismi, fašismi, militarismi vastu olemisega ning sekstööliste õiguste kaitsmisega. Entzaubert seisab selle eest, et radikaalsed kväärid ja feministid saaksid edastada oma (visuaalset) sõnumit. Koos tegutsemine kogu oma mitmekesisuses on kõige olulisem.

Entzauberti 2014. aasta avafilmis „Performance” (Hanna Bergfors, Kornelia Kugler, Saksamaa, 2014) püüavad noored queer’id kunstnikud elu ja tööga Berliinis hakkama saada. Probleeme tekitavad kunstnike võimalused oma tööd eksponeerida ja selle eest väärilist tasu saada, suhted kallimate ja kallimate teiste armsamate vahel ning noorte sisserännanute raskused elamisloa saamisel. Kokku moodustub üsna artsy ja queer representatsioon noorte kunstnike elust, mis kõnetab küllap ka Eestis tegutseda püüdvaid loomeinimesi.

Teemad, millega Entzauberti filmides tegeleti, olid näiteks geide ja lesbide omavahelised lepinguabielud vanemate rahustamiseks Hiinas, polüamoorsed perekonnad Hiinas ja Suurbritannias, transsooliste kogukonnad ja teavitustöö Türgis, keha sooline transformatsioon, kõhklused rahvuslikus ja soolises enesemääratluses Tai kultuuris, kogemused sekspoes USA maanteeäärses väikelinnas, geiaktivistide mälestused oma ajalugu muutvast tegevusest, HIV-positiivsete noorte probleemid ning seksuaalsed suhted veebis. Festivalil näidati nii täispikki dokumentaale ja mängufilme kui eksperimentaalseid videoid või lühiteoseid, kaetud teemade ampluaa ulatus armastusest seksini ja tagasi: abielu, perekond, enesemääratlus, seksuaalne uudishimu, ühiskondlik surve. Teemad, mis ei puuduta ainult soolisi ja seksuaalvähemusi, vaid kõiki inimesi.

Läksin Entzaubertile koos Varssavi teatriantropoloogi ja filmitegija Jan Lubicz Przyłuskiga õpituba „The Polyamorous Experience: Film Script Writing Workshop” („Polüamoorne kogemus: filmiskripti kirjutamise õpituba”) andma. Polüamooria on kooselu ja suhete loomise viis, mida nimetatakse ka vastutustundlikuks mittemonogaamiaks – suhtes pole mitte paar, vaid mitu inimest, kusjuures kõik osapooled on üksteisest teadlikud. Käitumisreegleid pole ette antud, vaid need tuleb iga inimesega eraldi kokku leppida, arvestades osapoolte soove ja vajadusi. Nii muutub isiklik kommunikatsioonivõrgustik spetsiifiliseks, detailid täpsustuvad, universaalselt rakendatavaid mudeleid pole.

Võtsime filmiskripti kirjutamise meetodiks, mille kaudu luua polüamoorseid väärtusi ja emotsioone kandvaid dialooge, stseene, narratiive. Polüamooria on ülal kirjeldatud queerness’i üks näiteid, kuna kaldub kõrvale Lääne ühiskonnas peaaegu fetišeeritud monogaamsest kooseluvormist. Selle arusaama kese on avatus mitmekesisusele, mis ei pea puudutama vaid lähedussuhteid, vaid võib olla laiendatud ka näiteks enese mitmele riigile pühendamises.


Võtmesõna ongi siinkohal mitmekesisus/paljusus – diversity/multiplicity. Pole ime, et Entzauberti-laadne festival toimub just Berliinis, kus üle neljandiku elanikest on immigrandid või nende järeltulijad. (Pane tähele: kas viimane lause kõlas sinu kõrvus negatiivse hinnanguna? Kontrolli oma konnotatsioone seoses sõnaga immigrant.)

Rahvuslikult mitmekesises linnas põrkavad kokku ja põimuvad omavahel mitme kultuuri enesemääratlused, väärtused ja käitumistavad. Rahvuslike erinevuste paljusus, mille immigrantide sissevool loob, tekitab ruumi teistele erinevustele. Meie keel ja nahavärv on erinev, mis siin siis imestada, et erineb ka meie peremudel. Maailmavaadete erinevuse aktsepteerimisest keeldumine võib tekitada konflikte või hirmu tundmatu ees. Ent üksikisiku tasandil, jättes sisserändajate töö ja töötuse ning muud pragmaatilised kitsaskohad immigratsioonibüroo ja riigi lahendada, tasub hirmu kohates alati sellest üle saada või vähemalt püüda seda teha. Näiteks võib minna Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumisse Rebeka Põldsami kureeritud näitusele „Feeling Queezy?! / Kõhe tunne?!”, mis lubab pakkuda turvalist keskkonda emantsipatsiooni aluseks olevaks hirmudest ülesaamiseks.

Näituse avamiseelne pressiteade selgitab mõistete kväär ja pööritustunne kasutamist järgmiselt: „End väljaarvatu või veidrana tundmine väljendub pööritusena, mis õnneks enamasti möödub.” Pole tavaline (küllap ka Berliinis), et kvääre peetakse veidrikeks või normaalsusest väljaarvatuks, ent queer’ide teemad on möödapääsmatult olulised, kuna seksuaalsus ja soolisus on inimeseks olemise tuumsed väärtused. Seksuaalsuse kaudu tekivad inimkontaktid ning suhtlemine on ellujäämise eeldus. Samuti soolisus – pole juhuslik, et sugu on nime ja kodakondsuse kõrval inimeste passis identiteedimääratlemise kriteerium. Sooline enesemääratlus – olgu tegemist siis naise, mehe, transnaise, transmehe või millegi muuga – on vajalik oma seksuaalse orienteerituse adumiseks. Kõigepealt peame mõistma ennast, et siis aru saada oma suhetest teistega. Seejuures on võimalik sooline ja seksuaalne voolavus või aseksuaalsus.

Seksuaalseid ja soolisi teemasid silmas pidades on kultuuriliselt mitmekesine keskkond vähemal määral heteronormatiivne, kuna üldse igasugune normatiivsus ei saa väga universaalseks saada, kui arusaamu „normaalsusest” on hulgi. Keskkond kui taustsüsteem pole binaarne, vaid spektraalne, kuna vastusevariante küsimusele kes ma olen? on rohkem kui see või teine ning võib juhtuda, et vastus vormub hoopis nende põimumisest. Seetõttu on mitmekesisusele avatus, mida kväärlus esindab, oluline. Maailm pole mustvalge, vaid tuhandetes toonides.