Plaadifirma sättis virtuaalse ümarlaua taha pea kõik oma hõlma all tegutsevad artistid, et pinnida tavapärase eduraporti asemel välja, millest koosneb eestimaise nišimuusiku argipäev ja mis neid kõigest hoolimata muusika juures hoiab. Vestlusringis osalesid Argo Vals, Alan Olonen (Kali Briis), Tuudur Tamme (Mr. Garfield), Hyrr Vainola, Tiit Liblik ja Jaan Sinka (Ouu), Marten Limbach (DJ Perekond), Jürgen Tina ning Eesti Popsi eestvedajad Janek Murd ja Erkki Tero.

Eesti Popsi eestvedajad. Vasakult Janek Murd ja Erkki Tero teevad ja naudivad ise muusikat ning püüavad tagada, et see jõuab ka teisteni. Foto: Erkki Tero

Pärast uue plaadi valmimist, esinemist või värskelt õnnestunud pala joovastust võtavad olulise rolli argielu toonid ja pidev balansseerimine unistuste ja reaalsuse vahel – kas muusikale pühendununa elamine peab tänapäeval olema eraldi eesmärk või kuulub selline asi juba popiajaloo kuldaegadesse? Kui suure osa võtab muusika sinu elust?

Argo Vals: See on ajakohane küsimus, sest viimase poole aasta jooksul pidin langetama enda jaoks otsuse, kas omada kindla sissetulekuga tööd ning tunda samal ajal pidevat rahulolematust ja killustatust või pühenduda ainult loomingule tõenäosusega, et tunnen end mõnda aega majanduslikult ebakindlamana. Tegin siiski valiku loomingu kasuks. Tahan näha, mis sellest areneb. Tavatöö juurde saab alati naasta. Töö muusikaga võtab endiselt enamiku minu ajast, kuid ma ei taha sellesse ka täiesti ära uppuda, unustades kõik muu.

Alan Olonen: Mõtteis saadab muusika mind iga päev, seega vaimult olen ma sellele pühendunud iga sekund. See on aga pelgalt eluviis, mitte elukutse, kuna ära elan ma hoopis teistest tegevustest. Muusika on lihtsalt liim, mis ühendab kõik mu erinevad tegevused ja aitab leida motivatsiooni ning jõudu ka kõige vastumeelsemates olukordades.

Janek Murd: Kui lahkusin seitse aastat tagasi oma viimasest töökohast reklaamiagentuuris, oli minu eesmärk tegeleda rohkem muusikaga. See soov on täide läinud, sest nüüd on muusikast saanud mu põhitegevus. Teen ka disaini- ja kujundustöid, aga osakaalud on muutunud võrreldes varasemaga vastupidiseks. Eks see oleneb ikka iseendast – kui tugevad on soovid ning millised on materiaalsed vajadused. Samas tundub mulle aina rohkem, et ainuüksi Eestiga ei saa piirduda – tuleb vaadata kaugemale.

Erkki Tero: Õpiku järgi peaks ütlema 100%, kuigi ma ise kardaks nii pühendunud inimest. Minu päevas peab olema alati õhtupoolik pooleliolevate muusikaprojektidega, valge aeg kuulub argitoimetustele, mille käigus saan end vajalikul määral ka uue muusikaga kurssi viia – seega on väljakujunenud balanss olemas. Ma pooldan tänapäevaste tingimustega kohanenud ideed loomeinimesest, kes ei keskendu ainult ühele valdkonnale – muusika ei tohiks olla autonoomne üksus. Ühtlasi ei tasuks unustada, et muusika on mäng.

Jürgen Tina: Oleneb, mida muusika all mõelda – kodus vilistan, ümisen ja laulan suvalisi pähetulevaid viise ja sõnu pea vahetpidamata. „Oma kallimat ma armastasin, aga selgus siis, et ta on kõigest masin,” kõlab näiteks tihti. Mingit sorti loometöö käib peas kogu aeg, seega oleksin nagu pühendunud muusik küll. Konkreetselt lugude valmistamisega tegelen intensiivsemalt iga kuu tagant umbes kaks nädalat järjest, siis on jälle kuu aega pausi. Proove ma ei tee, pille ei harjuta, oma lugusid kusagil ei esita, nii et selle nurga alt vaadates ei tegele ma muusikaga peaaegu üldse.

Hyrr Vainola: Täielik pühendumine ükskõik millele on juba suhteliselt riskantne otsus, sest kunagi ei tea, kas ideed toimivad või saavutavad edu, enne kui pole järele proovinud. Eesmärk muusikale pühenduda ei tohiks olla niivõrd põlu all, nagu see tundub praegu olevat. Selle tegevuse mõte on lõppude lõpuks sama, mis kõigil pühendunud inimestel – end väljendada, enda kohalolu konstateerida. Muusika haarab minu elust täpselt nii palju, et mul oleks selle kõrvalt võimalik ka millegi muuga tegeleda ning pärast muuga tegelemist muusika poole pöördudes pea värskete mõtetega toimima panna.

Tiit Liblik: Muusikuna äraelamise küsimus on subjektiivne. Sõltub suuresti sellest, millest sa toitud. Materiaalsest küljest ei tasu vast jah enne lootusi hellitada, kui mõnele prestiižsele jaanitulele esinema kutsutakse. Muusika võtab minu elust täpselt selle osa, mis paneb mind pidevalt kõike eluga seonduvat muusikaga siduma. Seda nii heas kui halvas. Kohati on see küllaltki rõhuv, kuid mõnikord jällegi teatud mõttes rahuldust pakkuv.

Jaan Sinka: Absoluutselt – kui sa oled muusika vastu hea, on ka tema sinu vastu hea. Muusika on minus igapäevaselt.

Marten Limbach: Kindlasti saab see olla eraldi eesmärk ja iseenesest ju võikski. Kui hakata tegema muusikat teadmisega, et sul on maru kiire, siis tavaliselt ei vii see kuhugi. Ideed saab üles märkida ja nende juurde alati tagasi pöörduda, kuid täpse ajagraafikuga muusika kallal töötamine vähemalt minu puhul ei toimi. Muusikasse tuleks eelkõige ise ära kaduda.

Tuudur Tamme: Mina pean ennast niisuguseks olendiks, kes vajadusel plahvatab ning katsub kõiksusega sulanduda – natuke muusikateooriat tundes saan midagi korda saata, aga kokkuvõttes olen veel natuke arglik, et sellega ennast ära elatama hakata. Töötan kaheksast viieni riigiasutuses ning seal piirdun ainult muusika kuulamisega. Teine pool, mis on seotud minu enda muusika tegemise, pillimängu ja lugude komponeerimisega, avab huvitava tahu minu kui ressursi kohta. Nimelt avaldub looming minus peamiselt vihmase ja pimeda ilmaga, tihti öösel, kui midagi on korrast ära, kui olen haige, mõtteis, kurb, tõsine jne. Kui ma vaatan oma projekte, siis kõige rohkem faile on loodud sügisel, neid on ikka kümneid kordi rohkem kui suviseid. Ma saaks ilma muusika tegemiseta vabalt elada, aga ma ei soovi seda. Ma olen juba nii vana, et ma ei pea endale midagi keelama.

Kui lohv on tühi ja tulemused ei vasta lootustele, siis mis on need motiivid, mis sind pealtnäha kergekoelises muusikamaailmas edasi tegutsemas hoiavad?

J.T.: Ma ei olegi päris täpselt aru saanud, miks ma muusikaga tegelen, kui jätta kõrvale see, et jube mõnus tunne on luua, lindistada, miksida ja kuulata tundide kaupa enda täiesti geniaalseid meloodiaid, eksole. Janu tunnustuse järele on minu puhul vist päris kõva motivaator. Aga lohv mul veel täitsa tühjaks saanud ei ole ja kui ka on vahepeal ajutisi muusikalisi mõõnaperioode, siis ootan muretult, millal muusa end jälle ilmutab. Kiiret kuhugi ei ole.

T.T.: Ma ei mõtle nii. Kui tunnen, et midagi ei tule, siis ärritun korraks, aga see läheb mööda. Teen midagi muud, lähen jooksma või metsa. Minu jaoks on muusika ainult üks moodus, üks väljendusviis, justkui ärritus, mida peab sügama, et tekiks rahulolu. Tihti on need ärritajad aga midagi muud ja siis kasutan ma muusikat rohuna. Kui motivatsioon on otsas, ei tee ma midagi.

A.V.: Kõige olulisem on usk endasse ja selle hoidmine. Kui asi toimib minu jaoks, mõjub see ka kuulajatele. Oluline on teha kindlameelseid ja kaalutletud otsuseid, kombineerides sisetunnet ja mõistuspärasust. Mulle on oluline tunda närvikõdi ja viibida aeg-ajalt mugavustsooni piirimail.

J.M.: Ma püüan mitte pettuda, olla positiivne üldplaanis. Väikseid tagasilööke võib olla, aga need heidan kiirelt kõrvale. Armastan seda, mida teen, ja teisiti ei oskagi. Õnneks pole kumm kunagi ka väga tühjaks läinud. Entusiasmi, fantaasiat ja tegutsemistahet jätkub piisavalt. Loominguga tegelemine on minu jaoks tähtis sisemine vajadus.

E.T.: Ma olen ise ka mõelnud, mis maania see on, et peas enamiku ajast valdavalt muusikaalased kohustused toksivad? Tihti tundub, et tööde tulemus on selline imaginaarne, raskesti mõõdetav. Kui ma keskenduks ainult enda loomele, oleks ma ammu kusagil paralleelmaailmas, aga Eesti Popsi artistide ja ka raadiosaadetega tegelemine hoiab mind erksana ja paneb end vajalikuna tundma. Üldiselt tuleb leppida, et osad arengud viivad tulemuseni väga pika vinnaga. Enda võrdlemist teistega tuleb vältida, muidu saaks muusikast sport.

H.V.: Mind isiklikult motiveerib tegutsema enese arengu nägemine ning võimete ulatuse laienemine. Teisena lahterdaksin ka ansamblis olemise, mis ongi puhtalt viie sõbra väga hea vabandus koosolemiseks, selle „motivatsiooni” alla.

T.L.: Mind motiveerib mingisugune sisemine kohustus olla pidevalt loominguliselt tegev. Mul tekib tavaliselt süütunne, kui ma teatud ideid (kunagi) realiseerima ei asu. Olen enda arvates küllaltki laisk.

J.S.: Ma näen unes laskesuusatajaid. Osad neist lasevad täpselt ja sõidavad otse finišisse, teised lasevad mööda ja peavad lisaringe tegema. Kohale jõuavad aga kõik.

A.O.: Minu jaoks on muusika põhiline eneseväljendusviis. Ilma selleta ma plahvataks, kuna väga palju emotsioone, muresid ja pinget jääks välja laskmata ning ühtlasi võib ka rõõmust lõhkeda, kui seda kellegagi jagada pole.

M.L.: Mind viib selleni ikka ja jälle tagasi vajadus salvestada mingit emotsiooni või kommenteerida mõnd probleemi.

Millised on need komponendid, mis on kujundanud sinu enda helimaailma?

A.O.: Minu enda isiksus. Mida enam olen õppinud seda aja jooksul muusikasse üle kandma, seda rohkem kõlab minu muusika nagu mina. Seega on musikaalse omanäolisuse saavutamine sama oluline kui päriselus omanäolisuse saavutamine – need käivad käsikäes.

J.T.: Ma ei usu, et see eriti läbi kumab, aga mind on mõjutanud üsna palju black ja folk metal, kuna need olid sel ajal mu jaoks esikohal, kui oma esimesi päris lugusid kirjutama hakkasin. Sümfoonilise black’i tõttu meeldib mulle luua suurejoonelisi orkestratsioone. Komejanditamise ihalus on üsna kindlalt peamiselt Vaiko Epliku ja Jarek Kasari teene, kodulindistuse tabamatust saundist pean lugu vast eelkõige Orelipoisi esimeste albumite tõttu.

H.V.: Minu helimaailma on kujundanud mu kõrvad ja käed. Kui küsimus seisneb aga selles, kes või mis on mõjutanud mu muusikalist suunda, siis ilmselt peaksin ütlema, et esikohal on kindlasti minu vanemad – seda oma muusikakuulamise ja -tegemisega. Kuid ka sellega, millele nad pole minu puhul kätt ette pannud (ehk pea mitte millelegi). See on minu arvates isegi tugevam mõjutaja.

E.T.: Lapsepõlv. Ma olen parandamatu retrofiil, asjade tegelik väärtus selgub minu jaoks kulumise kaudu. Nõukogudeaegne stereokomplekt ja soome raadiokanalid, mis kujundasid luksusliku saundi ja maitse, ning lintmakk, mis õpetas mind sobitama kokku kõige eriilmelisemaid muusikamaailmu. 90ndate muusikaplahvatus, Raul Saaremets, kelle juures sai kuulatud ahnelt nii X-Press 2 kui Godfleshi. Minimalism, loop, transs ja jõulisus. Nukrad vokaalid.

J.M.: Kindlasti lapsepõlves kogetu, 15 eksootilise liiduvabariigi kultuuriilmingud, näiteks multi- ja muinasjutufilmimaailmast. Ka meie kohalik, alla miljonilise rahva keel ja kõlad, mis mind siin saatnud on. Lisaks hunnik kassette, klassijuhataja Onu Bella fonoteek. Heavy ja thrash metal. Indie. Popp. Filmimuusika.

T.T.: Tahaks öelda laiskus, sest ma ei viitsi absoluutselt trumme teha! See on siis selline negatiivne kujundaja, aga siiski. Kindlasti on mõjutanud džässiliku muusika värviküllus, nüansirohkus ja ebamaisus. Klaver, selle kõla ja akordid, mis harmooniaid ehitavad.

T.L.: Harmooniad ja meloodiad. Kuidas panna helisid kõlama viisil, et neid ikka ja jälle kuulata tahaks.

M.L.: Positiivne ellusuhtumine, kiirus, Mustamäe, Lõuna-Eesti, sündmused elust, internet!

J.S.: Minu auto kõlarid, üks hubane nurk ja Pepe Deluxé.

A.V.: Kõige tugevamalt kujundavad mu helimaailma inimsuhted.

Elame väikses riigis, mistõttu on välismõjud väga suured. Kas originaalse „eesti saundi” leidmine on utoopia ja üldse vajalik või tuleb leppida sulandumisega rahvusvahelisse helipilti? Kas artistile on oluline oma näo kujundamine või tasub usaldada masside ootusi?

T.T.: Jääb mulje, nagu välismõjud oleks mingid halvad kollid – tuleb osata aru saada, mida nad sinuga teevad, ja neid endas seedida. See ongi ju progress. Praegu on nii, et isegi kui sa veel ei sulandu, jääd sa ikkagi ellu ning võid teha oma asja nii kaua, kuni see juhtub. Igal asjal on oma koht, ja kui see pole praeguste sündmuste hulgas, juhtub see varem või hiljem. Erinevad ained ei sulandu ka veega, aga vaata, kui huvitavaid tonaalsuseid nad oma järskude äärtega annavad. Kui teha midagi hea taseme juures, olla enda vastu aus ja uskuda sellesse, mida teed, siis see nägu kujuneb. See ei pruugi muidugi kõigile meeldivaks osutuda.

T.L.: Milleks leppida? Kui muutuda heliliselt äravahetamiseni sarnaseks absoluutse massikultuuriga, siis mis eesmärk on muusikal kui eneseväljendusvormil? Mina isiklikult ei näe mõtet nn popšablooni väsimatul, paanilisel kurnamisel.

H.V.: Originaalne „eesti saund” ei tohiks olla muusikat tehes eraldi eesmärk. Kõigepealt võiks tähelepanu pöörata eneseväljendusele, sest „eesti helipilt” tekib lähtudes inimese loodud muusikast, mitte vastupidi. Artisti oma käekirja kujundamine on ilmselt kõige olulisem. Sinu maailm käib ümber sinu ja seepärast peaks see tegevus just sulle mingit rahuldust pakkuma (kui see pakub rahulolu ka teistele, on kõik tasakaalus).

E.T.: Hästi rahvuslik suhtumine on libe tee, ilmtingimata mingile metsatunnetusele rõhumine. Samas on meil siin väga eriline oaas, meie loometegevusel ei ole mingeid takistusi ja seda tuleks tähistada nii kaua kui võimalik. Välismõjud on fantastilised – arvan, et tervislikus mõttes on vahepeal väga hea toituda välismaisest muusikast. Aga mitte ainult – tihtipeale tundub, et eesti muusikutel jääb puudu isegi omavahelisest kommunikatsioonist, rääkimata siis üldpildi kujundamisest. Kui otsida oma nägu, ei tohiks lasta end nii palju kõikvõimalikel mõjudel voolida.

J.T.: Igasugune mõjutamine ja mõjutatud saamine on paratamatu ja ma ei leia küll, et eristumine eristumise pärast vajalik või aus oleks. Isiklikult tahaks oma saundi ja näo tahtlikust kujundamisest hoiduda ja nii keerulisi mõtteid üldse mitte mõlgutada.

J.M.: Olen seda meelt, et oma nägu on väga oluline. Originaalsus kas või mingis osas. Sinna kõrvale jääb ka universaalne ja kokkuleppeline muusikaline olemus, mis paneb meie pead ja kehad sarnaselt võnkuma. Võib ka täiesti piire lõhkuda, minna äärmusliku avangardini välja – eks igaüks valib ise oma tee. Minu jaoks on oluline kuulata enda sisemist häält. Ja kui see kõnetab ka teisi, olen rõõmus. Eesti muusikast ehk olulisem eristaja on meie väike linnukeel, sellist kõla pole kellelgi teisel.

A.V.: Kuni leidub andekaid, loovaid ja julgeid muusikuid, kujuneb ka „eesti saund”. Kes läheb kaasa masside ootustega, pole tõenäoliselt mitte loovisiksus, vaid ärimees.

Kas on midagi, mis sind tänapäevases muusikapildis kurvastab?

E.T.: Artistide peataolek ja muusikalise info seosetu üleküllus, aga seda ei saa vaadata eraldi üleüldistest tendentsidest – võib-olla tuleb kunagi leppida muusika marginaliseerumisega, kuna sellel pole enam väärtust. Ma ei taha olla füürer, aga iga loomepuhangut poleks vaja avalikkuse ette tuua. Kohalikus muusikalises elus kurvastab toetumine mingeid pehmeid nõudmisi täitvatele bändidele ja riskijulguse puudumine. See ei ole otseselt kurb, aga igav. Samuti retro lõputu, tuimalt kopeeriv taastootmine.

A.O.: Ei kurvasta otseselt miski, kuid aeg-ajalt kurnab küll. Nimelt need „ee-eek, oo-ook” täishäälikuhitid, mida Sky Plus ja analoogsed raadiod päevast päeva mängivad. Viisid ja refräänid on justkui kogu aeg samad, ainult lauljad ja mõned sõnad vahetuvad. Nagu plastnõud, mille ühe peoõhtu järel prügikasti viskad ning mis seejärel kuhugi prügimäele seisma kuhjatakse või järgmiseks ühekordseks esemeks ümber töödeldakse.

J.T.: Muusikaline igavus, edevus ja edule orienteeritus on võrdlemisi kurvad nähtused. Nii hea ja värskendav on näha vahel artiste, kel on edust justkui täiesti suva või kelle laule kuulates vähemalt selline mulje jääb (vaatan kiitvalt teie poole, Ouu).

J.M.: Eks arenguid on kõikvõimalikke ja mingis mõttes on need loomulikud ning vastavad aja vaimule. Häirivad ehk liigne hype ja eneseupitamine tühiste seikade ja detailide kaudu. Just selliste asjade puhul, mis ei ole (veel) seda väärt ja mille sisu ei jõua kaugeltki järele sõnadesse vormitud kirkale pildile.

T.L.: Kurvastab kaverite ülistamine ja ülepopulariseerimine. Kindlasti on olemas ka „hästi tehtud” kavereid, kuid selle asemel võiksid muusikud tegeleda rohkem omaenese julgete ideede salvestamisega. Neil äkki põnevam teha ja meil põnevam kuulata.

J.S.: Vähene julgus katsetada.

A.V.: Inforohkus ajab segadusse.

T.T.: Kui mind miski praegu häirib, siis see, et kõiki asju on liiga kerge teha.

H.V.: Mind ei kurvasta muusikamaailmas ausalt öeldes miski. Võib-olla ainult see, et loomadele muusikat ei tehta.

Üks muusikaalane unistus?

A.O.: Suurimaks muusikaliseks unistuseks on see, et ühel päeval, kui iseenda hüveks on juba küllalt muusikat tehtud, saaks aidata ka teisi inimesi, kes end võib-olla nii hästi väljendada ei oska, kuid saavad kasutada minu muusikat kui puksiirautot, mis nende endi masinad käima aitaks tõmmata.

J.M.: Sooviksin, et mu looming leiaks kuulajaid ka väljaspool kodumaad. Et see leitaks üles. Ja et inimesed mõtleks rohkem oma peaga.

A.V.: Kontserttuurid enda bändidega.

J.S.: Saada valmis album, mis on kontseptuaalselt nii terviklik, et sellele saaks teha ühe pika muusikavideo, mis hõlmaks tervet plaati.

H.V.: Teenida ropult raha ja selle eest süüa osta, et oleks energiat edasi tegutseda.

T.L.: Lindistada veel vähemalt üks plaat.

M.L.: Paljude seast oleks kindlasti üks unistus Lil B-ga koostööd teha.

J.T.: Päris tore oleks saada sinasõbraks oma muusikaliste kangelastega – Epliku, Kasari, Pehki, Aesma ja teistega. Ehk kunagi!

T.T.: Teha midagi ebamaist, aga samas universaalset, universumilaadset.

E.T.: Pornofilmidele ambientsete, poppered up soundtrack’ide tegemine. Teemasid nagu oleks.

Millist kohalikku muusikut tahaksid kuulda uues võtmes?

A.V.: Andekad Indrek Mällo ja Jaan Jaago – looge ja salvestage enda muusikat. Hea meel on, et Liis Ring alias cirkl tuleb lagedale oma esimese heliplaadiga. Olen seda hetke päris pikalt oodanud.

J.M.: Jaan Kuman võiks oma trompetile taas hääle sisse puhuda.

J.T.: See peaks olema keegi, kelle praeguse võtmega ma päris rahul ei ole. Ott Lepland äkki?

E.T.: Noo, Vaiko Eplik muidugi – kontseptuaalne lehvik albumitest on valmis ja tahaks kuulda uut pööret; ma olen kindel, et seda ta ka teeb. Elephants From Neptune võiks näidata, milline oleks parim eestikeelne rokkalbum, Marju Kuut võiks teha diivaliku comeback’i ilma vokaalmaneerideta, and the list goes on.

T.T.: Silver Sepp võiks teha mingi kiirema funk-loo.

T.L.: Sander Mölder space-rokki.

M.L.: Epp Kõivu.

J.S.: Mait Vaiku.

H.V.: Uues võtmes sooviksin kuulda ilmselt Grete Kleini loomingut või Orm Oja muusikat.

A.O.: Kui Birgit Varjun teeks korraliku souliplaadi.

Mis praegu töös on?

J.T.: Ostsin hiljuti kasutatud tšello. See on esimene pill üle pika aja, mida on oma lõbuks väga mõnus mängida, soovitan soojalt. Aga muidu on business as usual, nokitsen oma hubases elutoas lookesi teha – keskmise tempoga üks lugu per poolteist kuud. Ootan, millal Tero minu EP lõpuks kokku miksib, ja valmistun vaikselt oma kauges tulevikus ilmuvaks debüütplaadiks.

J.M.: Sain just valmis kuueosalise telesarja „Nullpunkt” soundtrack’i ja olen lõpetamas näituse „Meri riidekapis” muusikat, mille annan välja ka kaheksaloolise EPna. Kohe otsa on tulemas üks uus kosmoseteemaline film. 3Pead on pannud vundamendi ka uuele plaadile, pool sellest on olemas. Huvitavat tegemist on piisavalt.

A.V.: Talamaki albumi miksimine ja Viljandi Guitar Trio teise albumi salvestamine.

E.T.: Igapäevane Eesti Popsi tuleviku üle mõlgutamine, enda alias’e Djerro debüütalbumi toores äralaksimine, Mr. Garfieldiga pooleliolevate klaveriballaadide lõpetamine, 3Pead materjali liigutamine järgmisele tasemele ja arendamisel on harjutustest koosnev võimlemisprogramm, mis sobiks ka kergemate elukommetega inimestele.

A.O.: Praegu vorbin vahelduseks üht lõbusat lugu, mille saadan ehk esmakordselt Eesti Laulu žüriile aasta lõpus närida.

T.T.: Tegelen paari reklaami muusika kirjutamisega ning tulevikus teen kindlasti ka muusikat arvutimängudele. Ühtlasi on käsil ansambli Caladan uute lugude vorpimine. Mr. Garfield saab kohe hoo sisse – lähitulevikus on plaanis lõpetada rabamuusika teemaline palade tsükkel ja pooleliolevad klaverilood. Kohe kindlasti saab ka funk’i kuulda!

M.L.: Plaan on minna Eesti pinnalt eemale, kaugele lõunasse. Puhastada mõtted, seejärel vanast materjalist mingi valik teha ja see lõplikult ära vormistada. Edaspidise lindistamise osas tahaks muuta töömeetodeid ja kindlasti mõjutab muusikat ka väga suurel määral keskkond, kus viibid.

J.S.: Alustan parasjagu Kelli Kustavuse animeeritud lühifilmile heli tegemist – see on üks kurb film.

H.V.: Praegu on Ouu salvestamas uut, valjemat materjali, mida tulevasele albumile sättida.

Viimane soovitus, mis on ainult ühesõnaline…

H.V.: Inimestele.

T.T.: Kulge.

A.V.: Keskendu.

J.M.: Kuula.

M.L.: Sujuvalt.

J.T.: Tšello!

T.L.: Reiv.

J.S.: Vitamiinid.

E.T.: Unity!

A.O.: Biip.


Eesti Popsi taga seisavad kunstiülikooliaegsed muusikasõbrad koosseisudest Borax ja ÖÄK ehk Janek Murd ja Erkki Tero. Koos teevad nad bändi 3Pead, veavad Raadio 2-s iganädalast raadiosaadet „Eesti Pops” ning korraldavad samanimelist festivali. Mõõduka käiguga kulgeva kodumaise leibeli mootoriks on usk žanripiirideta ja originaalsesse muusikasse ning selle haaramine võimalikult ajatul moel.

Kuula ka: soundcloud.com/eestipops
eestipops.bandcamp.com

Eesti Popsi diskograafia:

1. 3Pead „Ilusaim heli” (2007)
2. 3Pead „Taevaluugid” (2007)
3. Kogumikalbum „Eesti Pops I” (2009)
4. Opium Flirt „DejaVoodoo” (2010)
5. Argo Vals „Hallitussilmad/Oktoober” topeltsingel (2011)
6. Kogumikalbum „Eesti Pops II” (2011)
7. Argo Vals „Tsihcier” (2012)
8. Kali Briis „The Moon Ghost” (2012)
9. Mr. Garfield „Nights” EP (2012)
10. Jürgen Tina „Sa!” maksisingel (2012)
11. Teisikud „Pilvede peal on taevas” (2013)
12. 3Pead „10Tõmmet” (2013)
13. Marten Limbach „Lained” EP (2013)
14. Kali Briis „Say Whaat?” (2013)
15. Teisikud „EP” (2013)
16. Argo Vals „24/Oksüümoron” topeltsingel (2014)
17. Ouu „Sammalhabe” (2014)