Janek Murd ja Erkki Tero võtavad kokku nüüdseks meie seast lahkunud 2014. aasta suve isiklikud muusikaalased tippsündmused.

Pastacas Müürilehe festivalil. Foto: Helēna Spridzāne

Janek

1. Augusti lõpus tõid Jakob Juhkam ja Emer Värk Plektrumi festivali raames Von Krahli lavale väga mitmekülgse ja muusikaliselt paeluva kava „6 tähte”. Uudisteoses, mille märksõnadeks on Eesti loodus ja Rein Marani loodusfilmid, näitas Jakob oma senitundmatuid ja müstilisi suundi.

2. Plektrumi festivali puhul toimunud Lauri-Dag Tüüri metsakontsert Oandul – suured, filmilikud helid ambiendist massiivse elektroonikani.

3. Vigurmuusikameistri Pastaca ja jaapani maheduo Tenniscoatsi remikside plaat „Yaki-Läki Versions”. Mitmekihiline ja sümpaatne kogum erinevaid maailmu ilmus vinüülplaadina!

4. Jim Jarmuschi uue filmi „Only Lovers Left Alive” soundtrack, mis valmis Jozef van Wissemi ja režissööri enda bändi SQÜRL koostööna – müstilised kitarrimaailmad roki ja rolli äärealadelt.

5. Siiani põnev, vaimukas, hingeminev ja külluslik album „Liiga palju viiuleid” Jarek Kasarilt. Ilmselt vanameistri parim teos siiani.

6. Vaiko Eplik jagas oma SoundCloudi lehel kolme Välis-Eesti plaadi A-pooli: Rene Uferilt, Lilian Treibergilt, Olev Muskalt ja Reet Hendriksonilt. Tänuväärt rip maestro Eplikult!

Erkki

7. Urmas Sisaski soundtrack 1988. aasta telefilmile „Ilvese lugu”. Ürgselt ja samas kaasajas toimiv õhustik.

8. Micucu ja Mick Pedaja EP – postrokiga ristatud elektroonika ja suured tundepuhangud võivad ka väga hästi kõlada.

9. Endel Pärn! – retroajastu kõige kinky’ma häälepargiga vanameister, kelle spetsialiteediks oli räppimist meenutav parlando-stiil.

10. Saksa-türgi metal’i-duo Mantar ja nende album „Death By Burning”. Hea, et vähemalt kord aastas taastub usk raskema muusika toimivusse.

11. Superfjord – soome superkoosseis, kelle debüütplaat ratsutab kõige imelisemal moel spirituaalsetel hipiradadel. Samuti soomlaste Mirel Wagner, keda kuulates on vast kõige rohkem kahju, et meil on sellise sisendusjõuga naisartistide puhul tikutule-keiss.

12. Rob Halford – kuigi Judas Priesti viimane plaat jätab ükskõikseks, on nahkmeeste Metal Godi hääl täpselt sama hea kui 1974. aasta debüütplaadi avaloos „One for the Road”. Vat see teeb head meelt.