Debüütluulekogu „Mullikile” autor jõuab tegeleda kirjanduse kõrvalt ka muusikaga. Mis on memeetiline vastutus? Mis teeb muusikust kunstniku? Mõlgutasime mõtteid keele, kirjanduse ja heliloomingu teemadel.

Foto: Patrik Tamm

Sinu debüütluulekogu „Mullikile” (2013) leiab tänavuaastase kultuurkapitali luulepreemia nominentide seast. Esikkogud ei jõua sinna just eriti tihti, seega on põhjust alustuseks õnne soovida! Mõnikord juhtub, et esimesest kogust distantseeritakse end kiiremini kui mõnest hilisemast. Kuidas Sinuga lood on? Kas tunned end nende tekstide tagant ikka jätkuvalt ära?

Aitäh siis alustuseks. Ning õnnitlused Tartu kultuurikandjale! Ja distantseerimisega on pigem nii, et kui tekst on kirja pandud, siis on ta juba läinud. Kui luuletusele minu jaoks ühtegi uut tähendust ei teki, siis saabki ta ainult võõramaks jääda. Kuigi jah, ainult mingi piirini, sest täielikult ei loobu ma nendest ilmselt kunagi – ikkagi minu kirjanduslikud beebid. Küllap põhjus, miks mul luuletustega selline armastuse-hülgamise suhe on, seisneb viisis, kuidas ma neid loon. Tavaliselt suudan ma peas hoida vaid ühte teksti korraga ning kui selle valmimine liiga kaua venib, siis muutub see ahistavaks. See on nagu mingisugune takerduva konveieri meetod.

„Mullikilest” käib läbi mõte, et kodu on ennekõike inimesed, mitte koht(1). Elad praegu Tartus – kuidas kirjeldaksid enda suhet selle linnaga?

Kui see mõte niimoodi eraldi välja tuua, siis jääb mulje, nagu ma oleks ta „Nukitsamehe” „Kodulaulust” maha viksinud. Aga igatahes, Tartu. See on hea linn, kus noor olla. Muud nagu ei oskagi öelda. Võib-olla kunagi hiljem ma mõistan, milline mu suhe Tartuga siis ikkagi täpselt oli.

Hakkaks kinni ühest nimest, mis on käinud läbi nii debüütkogust kui ka ühest varasemast intervjuust(2): Haruki Murakami. Mainisid seal, et oled õppinud teda lugedes üldmõistetavast reaalsusest mööda vaatama. Arendaks seda mõtet edasi selles suunas, et kumma võimalusega luuletamine Sinu jaoks rohkem seostub: kas täiesti uue maailma loomisega või juba olemasoleva maailma kaardistamise, vahendamise ja kommenteerimisega?

Ühes vanas Vikerraadio „(k)ajamasina” saates rääkis Tõnis Kahu sellest, kuidas Neil Youngi laulud on alati kõnelenud „müütilisest Ameerikast”, milles on mätsitud kokku ajalugu, olevik ja fantaasia. See paralleel-Ameerika on Youngi jaoks nagu miskine kummaline peegel, mille abil tegelikkust paremini mõista. Murakamil on tegelikult samamoodi, ka tema raamatute ja tegelaste fiktiivmaailmad on lihtsalt kiiksuga koopiad reaalsusest ning need aitavad tihti rääkida teemadest, mille puhul tegelikkus justkui ette jääb (tema puhul on nendeks tavapäraselt üksindus ja armastus). Minu enda luuletustega on vist üsna sama asi: need asuvad kuskil paralleel-Eestis, mis on välja mõeldud, aga millel on tegelikkusega hirmus palju pistmist.

Samas intervjuus avaldasid ühtlasi usku sellesse, et kirjandusel on võime ühiskonda pisikeste kriitikasüstidega muuta. Kas oled ka ise püüdnud kuidagi põhimõtteliselt selle hoiakuga tekste kirjutada, kui jah, siis mis sellest välja on tulnud? Kas meenub mõni autor, kelle puhul oled ise tundnud, et tema kriitikasüst on maailma Sinu jaoks paremaks muutnud?

Asi ei olegi niivõrd kriitikasüstides, vaid hoopis meemides. See Richard Dawkinsi termin on netiajastu üks lemmiksõnu, kuid mulle tundub, et võib-olla pareminigi sobib too kontseptsioon kirjeldama kunsti mõju. Kogu looming koosneb ju ideedest, millel on võime inimeselt inimesele edasi kanduda. Aga mis meemid nii eriliseks teeb, on see, et need on ise täiesti erapooletud, ei hooli kasulikkusest ega kahjulikkusest, kuid kannavad sellegipoolest kultuurikilde, mis võivad ühiskonda ühe inimese kaupa nii sinna kui tänna kallutada. Ma ei tahaks seega kasutada väljendit „kriitikasüstid”, vaid rääkida hoopis autori memeetilisest vastutusest. Iga autor võiks arvestada sellega, kuidas tema loomingu meemid ühiskonda muuta võivad. Ei soovi samas üldse moraalitseda, nii et otsus, mis on ühiskonnale kasulik ja mis kahjulik, jäägu siiski autorile endale. Mina püüan tekste nii kirjutada, et ma suudaksin pärast vastutada. Teisalt, kunagi ei tea, millised mõjud mõnel tekstil olla võivad. Vaevalt Goethe oskas ette näha, et Wertheri tegelaskujust kokkuvõttes selline kahjulik meem saab. Veider on see, et positiivseid meeminäiteid on palju keerulisem leida. Me võtame need vist nii kähku omaks ja tõeks, et ei jõuagi märgata.

Aga kui siit veel edasi küsida, siis kas Sul on tekkinud kirjutades ka sellist tunnet, et peaks mõne asja täiesti ütlemata jätma – või siis ütlema mõnda asja teisiti? Või, vastupidi, kas ei ole tekkinud kiusatust, et vot nüüd teadlikult manipuleerin siin natuke lugejaga? Ning kas Sa püüad hoida memeetilist vastutust rohkem mõistuspärase otsustamise ja analüüsi abil, võib-olla ka kelleltki teiselt nõu küsides, enda tekste talle enne avaldamist lugeda andes? Või siis lähtud hoopis enda intuitsioonist?

Olen mõelnud proosalisele probleemile, et äkki ei peaks nii palju näiteks alkoholi mainima, järsku mõnel tekib janu. Aga selline enesetsensuur oleks juba jabur, nii tõsiselt ei tahaks end ka võtta. Ma pole luuletusi kirjutades tegelikult üldse nii kalkuleeriv kui tunduda võib. Vastutava pilguga vaatan tekste ikka alles siis, kui on plaanis neid tõesti avaldada.

Kas võiks ka öelda, et memeetiline vastutus põhineb Su jaoks arusaamal kirjandusest kui millestki, mis inimesi omavahel seob? Kas Sa ei arva näiteks, et kirjanik on oma kirjutamisega alati kuidagi olemuslikult üksinda?

Traagiline romantistlik kirjanikukuju tänapäeva lihtsalt ei sobi. Üksildane võib olla loomise akt, ent loomise põhjused leiame ikkagi Maslow’ püramiidi ülemistest kastidest, need on läbinisti sotsiaalsed. Keegi ei kirjuta lihtsalt tuulele.

Tegeled ka muusikaga. Ühes arvustuses(3) on Sind natuke ka (ilmselt küll naljaga pooleks) nahutatud, et eesti luuletaja, aga laulab ingliskeelseid lugusid. Mitmekeelne looming pole kaasajal ilmselt küll eriline üllatus. Millal Sa lugude kirjutamist alustasid? Ning kas ingliskeelseid laulutekste hakkasid looma kohe algusest peale või oli tegemist teadliku keelevahetusega?

Hakkasin ingliskeelseid laule kirjutama pärast proosat, aga enne luulet. Nii umbes oma kolmandal-neljandal semestril siin Tartus. Mäletan, et ma istusin masendavalt tihti oma tollases kodus, seal Grenzsteini majas üleval Toome nõlva peal, lasin loenguid üle, lillutasin niisama ja üritasin vahepeal muusikat teha. Tagantjärele mõeldes oleks võinud muidugi koolis tublim olla, sest ega tollased lood kriitikat ei kannata, aga no sealt see alguse sai. Kirjutasin neid kohe ainult inglise keeles, sest nii lihtsalt klappis ja – see kõlab nüüd veidralt – ma ei tahtnud mingil juhul luuletusi kirjutada. Eesti keelt hoidsin eranditult proosa jaoks. Mu sõbranna Lee naerab siiani selle üle, kuidas ma vanasti ütlesin, et ega mina sellest luulevärgist aru ei saa ja kui ma üldse midagi kirjutan, siis parem jutu vormis.

Millest lugude kirjutamine Sinu jaoks algab? Kas enne viis, siis sõnad, või hoopis midagi muud – mõni tunne, tähelepanek? Või kulgeb see protsess pigem juhuslikult, kuidas kunagi?

Saladus!

Kas Sa seostad end teadlikult mõne muusikalise subkultuuri või žanriga? Milliste muusikute looming Sulle tähtis on olnud?

Ütlen küll „folk”, aga tegelikult nii väga ei seosta.

Olulisi muusikuid on palju, aga kui valik teha, siis näiteks Laura Marling on mind tohutult inspireerinud. Tema laulude arengut teismelise suhtedraamadest küpse armastuse juurde (ja sealt edasi!) on erakordselt põnev jälgida. See on olnud siiani muljetavaldav täiskasvanuks saamise lugu ning ma ootan huviga, mis edasi saab. Teekond on artisti puhul üldse midagi väga erilist – see küllap teebki muusikust kunstniku. Bob Dylan ning eriti just David Bowie on näiteks sellised mehed, kes on arvukate rollivahetuste ja selgelt vaadeldava arenguga teinud enesest nagu niuhti kultuurisümbolid.

Mida Sa eesti folgi (autorilaulu) hetkeseisust muidu arvad? Oleks justkui elavnemist tunda – folk ja akustilised pillid on jälle moes.

Ei oskagi ühtegi üldistust teha, ei tea just palju noori eesti autorilauljaid. Folki on Eestis üldse liiga raske defineerida. Etnofolgi populaarsus tuleb kuuldavasti Viljandist, nn indie-folgi populaarsus aga ülemaailmsetest edetabelitest (Mumford ja pojad ja lapselapsed), kuigi paistab, et see tuhin on juba ammendumas. Folk ja akustilised pillid on igatahes autentsuse igatsus, mis peabki muudkui lainetena korduma.

Küsiks lõpetuseks, et kas oled juba uue luulekogu plaane pidamas? Või on enne hoopis plaati oodata?

Plaadist on asi kaugel, kuid teine luulekogu tuleb igatahes. Pealkiri ja üldine kontseptsioon on ammu olemas. Nüüd tuleb see vaid, noh, valmis kirjutada. Seniks saab luuletusi lugeda Värske Rõhu kevadnumbrist.

[1] Teder, Lauri 2013. Mullikile, lk 31.
[2] Kruus, Kairi 2013. Intervjuu: Lauri Teder. – Värske Rõhk, nr 33, lk 53–57.
[3] Afanasjev, Vahur 2013. Äraolevad laulud. – Looming, nr 10, lk .