Festival esitleb publikule Eesti venekeelse kogukonna uusimat kultuuri, tutvustades avalikkusele nii tuntud persoone kui ka underground’i tegelasi. Oma mõtteid jagavad teiste seas kirjanikud Andrei Ivanov ja Jelena Skulskaja, fotonäituse kuraator Sergei Trofimov, bändid Px Band, Flip Poets ja Junk Riot, filmirežissöörid Aljona Suržikova ja Ivan Pavljutškov, kunstinäituse kuraator Evi Pärn, ajakirjanik Elvira Mihhailova, lavastajad Ivan Strelkin, Sveta Grigorjeva, Olga Privis ja paljud teised. Uurisime ajakirja PLUG peatoimetajalt ja festivali korraldajalt Olesja Rotarilt pisut festivali tagamaade kohta.

Olesja ja Dan Rotar. Foto: Daniil Green Regime

Mida tähendab festivali nimi VDRUG?

Tänaseks olen ma andnud üle kümne intervjuu ja kommentaari ning saanud päris palju tagasisidet, positiivset tagasisidet. Kuigi keegi ei tea veel, mida me tegelikult festivalil näitame. Ka Tallinna linn peakorraldajana ostab meilt festivali korraldusteenust justkui põrsast kotis. Puutudes kokku kaasaegse kunstiga, ei tea kunagi, millist proovilepanekut see pakub. Sellele viitab ka sõna VDRUG (vene keeles järsku) – see festival on midagi ootamatut.

Minu lemmiktõlgendus on aga järgmine: paljude festivalis osalevate autorite looming on pälvinud riiklikke ja rahvusvahelisi auhindu ning nende kolleegid hindavad neid kõrgelt, samas laiemale publikule on nad tihti tundmatud. Seega festivali kaudu avastatakse järsku , et meil on olemas tähelepanu väärt Eesti kultuur vene päritoluga. Kahjuks on see eelkõige avastus kohalike venekeelsete inimeste jaoks, kes väga tihti kurdavad, et „siin ei toimu midagi, elame soos“.

Poeet ja tõlkija Igor Kotjuh pakkus oma blogis välja järgmisi tähendusi sõnale vdrug: nimetuses on peidetud sõna drug (sõber), mis loob festivali ümber positiivset atmosfääri. See vastab täiesti meie kontseptsioonile: festivali raames kutsume me huvilisi liituma Eesti kultuurieliidi kitsa ringiga ehk boheemlasliku tussovkaga. Ning VDRUG-PLUG on lihtsalt hea riim.

Milliseid väärtuseid Eesti venekeelse kogukonna uusim kultuur praegu kannab, milliste probleemidega tegeleb?

See on raske küsimus, sest tegelikult looja jääb eelkõige loojaks ja tema jaoks see, mis keeles on ta sündinud kirjutama või laulma, ei ole primaarne. Intervjuus kultuur.err.ee-le ütles poeet ja koreograaf Sveta Grigorjeva väga hästi, et „tegelikult ei tohikski seda vaadata kui mingit vene kultuuri värki, sel festivalil on ka eesti keele asju, eesti kunstnikud teevad samamoodi kaasa, ja see on noorem kultuur üleüldiselt. See on see, mis siin praegu toimub“.

Tegelikult vist on olemas üks teema, mida käsitlevad päris mitmed festivalil osalejad – oma identiteedi ja tee otsimine. Nende töödes peegeldub see põnev, kahemõtteline keskkond, milles nad elavad ja millest nad loomingulises mõttes püüavad viimast võtta. Eesti kultuuriline, ajalooline ja keeleline keskkond teeb Eesti venekeelsest kultuurist omaette fenomeni ja seda saab vaadelda maailma kultuuri kontekstis.

Festivali kava on väga mitmekesine, sisaldades kunstinäitust, tantsuetendusi, pidu, teatrit, kirjandussündmusi, filmiprogrammi. Kas ja millisteks subkultuurideks Eesti venekeelne kunstnike- ja kunstipubliku kogukond jaguneb?

Arvan, et igal põlvkonnal on oma kooslus koos oma tegelaste ja üritustega. Nt meie tussovka on ühendatud Sputniku pidude, ajakirja PLUGi ning Manka Boutique Pop Festivali ümber. Mankat külastavad ka need, kes varsti tähistavad 40. sünnipäeva, see on nende nooruse pidude sari. Seetõttu on ka kava väga mitmekesine, et iga põlvkonna inimestel oleks, mida vaadata.

Kuidas jõudsite sellise festivali kokkupanekuni, millisest vajadusest see sündis, mis põhimõtetest või eesmärkidest sündmuste kureerimisel lähtusite?

Festivali idee kuulub Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvartile, kes möödunud aasta kevadel tegi mulle ja Danile (ajakirja PLUGi looja ja teine peatoimetaja Dan Rotar) ettepaneku töötada välja vene kaasaegse kultuuri festivali kontseptsiooni. 90 aastat tagasi, 1924. aasta kevadel toimusid Eestis esimesed vene kultuuri päevad. Tollal pälvis nimetatud ettevõtmine suurt vastukaja. Möödunud aastal tähistati väärikalt selle sündmuse 90. aastapäeva, kuid mitte meil, vaid hoopis Lätis. Mihhail aga soovis traditsiooni taaselustada ja kaasajastada, korraldades linnafestivali. Me korjasime mõtteid ja erinevate ekspertide arvamusi terve suve jooksul. Väljapakutud ürituse kontseptsioon meeldis linnavalitsusele, nad võtsid kõik meie ideed vastu ja ei sekku nende realiseerimisse. See on meie esimene koostööprojekt Tallinna linnaga.

Festivali kavasse valisime kvaliteetset, originaalset ja aktuaalset loomingut. Nagu ma eespool mainisin, tunnustavad ja hindavad kõrgelt enamik meie osalejaid nende kolleegid, kuid laiemale publikule on nad tundmatud. Seega on festivali põhieesmärk panna kirja seda, mis meil on eestivene kultuuris olemas, selleks et tekiks alus edasi minna. Me fikseerime momenti. Me mõtiskleme selle üle, mida vene pärand Eesti kultuuris tähendab. Vaatame sellele küsimusele erinevate nurkade alt.

Lõpus ma tooks Mihkel Muti arvamuse, mille ta avaldas isiklikus kirjavahetuses festivalil toimuva raamatunäituse „Alates Igor Severjaninist kuni meie ajani“ kuraator Elviira Mihhailovaga. Viimases lauses sõnastas ta ilusasti ära ühe meie põhieesmärgi: „Minust endast vaevalt kuhugi minejat on, aga ma tunnen vene kultuuri suhtes Eestis põhimõttelist huvi. Kindlasti mäletate, kuidas omal ajal muretseti, et Eestist lahkuvad just n-ö „paremad venekeelsed“, sh paljud haritud inimesed. Aga olnut olematuks ei tee, see rong on läinud, pealegi on möödas peaaegu veerand sajandit. Praegu on tähtis see, et Eestis kasvaks uusi venekeelseid kultuuriharitlasi, nii loojaid kui ka nende publikut“.

Festival kestab pühapäevani ning programmiga tutvu lisaks Facebookis