„Metsik urisev õnn”. NUKU. Autor ja lavastaja: Anne Türnpu (külalisena). Dramaturg: Marion Jõepera (külalisena). Kunstnik: Rosita Raud (külalisena). Muusikaline kujundaja ja helindaja: Reigo Ahven (külalisena). Subtiitrite autor ja kirjutaja: Helena Läks (külalisena). Osades Kadri Kalda, Katariina Tamm, Katri Pekri ja Laura Nõlvak või Lee Trei.

Käesolev arvustus ilmus esmakordselt teatrifestivali Draama blogis.

Anne Türnpu kujundlikkuse ja tervikliku narratiivi vahel balansseerivat lavastust „Metsik urisev õnn” on liigitatud noorsooteatriks, mis mõistagi on paljuski õigustatud, ent näib seda olevat pigem eeldusel, et teatritükki on vaja ilmtingimata kategooriasse panna. Laval avanev mäng on mõõtmetelt hulga avaram, haarates lõpupaatoses enda alla koguni kosmilise ruumi. Lugenud siit-sealt sissejuhatavaid tekste, milles „noorsooteater” eredalt silma torkab, mõjub sildistamine kogemust pärssivalt ja lavatustuse mitmekülgsuse kõrval imelik. Näitlejate liikumisest, kanga väänamisest ja sõlmimisest ning muusika ja muude meediumite kasutamisest vormub elu ülesehitamise ja näitamise püüd, mis on paiguti valuline, kohati lõbus ja iseenda tõsidust pilkav – justnagu oleks lavastus kartnud alastiolekut elu ees? – , aga alati mänguline ja paeluv. Kuidas mõelda maailmast, mida Anne Türnpu julges luua? Kas see ajutine äratundmisrõõm – ma tunnen neid rolle, neid inimsuhteid – on ikka rõõm? Vahest mitte, vahest on – kui olla oma mõtetega samavõrra kompromissitu, kui seda suutis olla „Metsik urisev õnn”, teab aga kindlasti paremini.

Foto: Draama festival

Kujundid, pildid ja sümbolid moodustavad lavatüki vundamendi. Valguse ja pimeduse (kurjuse ja headuse või ka puhtuse ja rikutuse) vahel pendeldamine põimib lavastuse osised tervikuks – muundumised toimuvad kahe pooluse kontekstis: valgus annab põrkumise ja vabavoolamisega elu(rütmi), mis tõukab ja kujundab ümbritsevat, ruumi jääb kadedusele, ihalemisele, lustimisele, karjumisele ja rõõmule – selline on elu, mille kõrval aga eksisteerib pimedus (varjud valguses) ja kasvab uue valguse ja taassünni lootus. Loomine ja hävitamine tõuseb lavastuses läbivalt pinnale, uurides valgust ja pimedust inimeses: laval tuuakse ellu erinevaid karaktereid, kes pingetest ja konfliktidest tingituna varisevad kokku. Võidule pääseb ikkagi valgus või vähemalt valguse lootus hüüdega: „Näeme jälle seal, kus pole pimedust!” – tung luua võib siiski olla tugevam kui tung hävitada.

Teemade ring on lai ja võib tõesti väita, et suunatud pigem noorsoole, kuigi lava nähtut võib seostada ka üldisemalt. Ihaldamine ja kiuslikkus ilmnevad juba alguses ning näibki, et valguse eluandvast löögist sündis kõigepealt kadedus ja ilusate esemete armastus. Valguse kõrval on ahnus ja himu kõige tähtsam lavastust kandev element, tõustes tegevuse kulgemises pidevalt pinnale naiste flirtimise ja meeste iharuse, omamis- ja esemete iha, kuulsusjanu ja edevuse kaudu, mida süvendab trummimängu hoogustumine. Neid tunded leiavad lõpplahenduse harilikult konfliktis ja vanade karakterite asendumises uutega, kuna ihalus ei ole edasiviiv jõud.

Omamisühiskonnale iseloomulik suutmatus keskenduda avaneb lavastuse ülesehituses: korraga peab tähelepanu pöörama nii laval hargnevale kui ka ekraanil toimuvale. Nagu päriseluski, kujuneb arvutiga ühendatud elu mitme üheaegselt aset leidva tegevuse vahel ära jaotatud eluks, milles tuleb rööbiti keskenduda muusikale, Facebookis sõpradega chattimisele, õppimisele ja kuulsuste argipäevarutiini jälgimisele. Igale poole küündiv elu peegeldab hekseldatud mõttemaailma, milles üha enam tõusevad pinnale pealiskaudsed väärtused nagu ilu, poodlemine, kuulsus. Et tuua esile seda seosusetut piiripeale viidud vaimsust, kõnelevad näitlejad sageli samaaegselt ja arusaamatult, näitleja ja anonüümse kommenteerija monoloogid võisid areneda kõrvuti.

Foto: Draama festival

Laval vormuvad tegelased kujutavad teravalt perekonna ja inimsuhteid, millest meeldejäävaim on ema-lapse vaheline stseen, mis lõpeb ülespoomisega – kujund oli kahtlemata mõjuv, ent ma ei ütleks, et seda saaks vaadelda enesetapu kui teema käsitlust, nagu seda on mainitud sissejuhatavates tekstides, olles selleks liiga põgus ja süvenemata. Valuliste teemade läbivõtmine oli lavastuses seotud ennast ironiseeriva tooniga (nüüd läks teema väga sügavamõtteliseks,…, lausa hardameelseks, või traagilisel momendil Emajõkke hüppamise nali, ühtlasi teismelise rasedus). Kindlasti ei ole tegemist ainult vajadusega publiku pingeid leevendada, vaid niisamuti peegeldab see noorte varaküpsust ja suutmatust nende probleemide tõsidust kanda. Esile kerkisid veel pildid vanemate vahelisest tülitsemisest, koduvägivallast, omaealiste kiusamisest ja kadedusest, võimurollidest (käskija ja Väike), soorollidest ja kurameerimismängudest, milles võitjaks tuli naissõdalanna. Nukkudega ja kodu mängimise motiiv uuris, kuidas noored katsetavad erinevate osadega, mida neil varem või hiljem tuleb päriselt kogeda.

Lavastuse struktuur on paiguti mütoloogiline: elu saab alguse valgusest, leiab aset võitlus headuse ja kurjuse vahel, mõlemad jõud üritavad manipuleerida kangaga, millest tulevad ilmale inimesed, keda tõmbavad nii pimeduse kui ka valguse pool. Teostuse poole pealt on tegemist tugeva lavastusega: kangast kasutatakse mitmekülgselt ja osavalt, luues ühe esemega mitmeid erinevaid elusituatsioone. Kingade kasutamine oli samuti tabav ja erikülgne, sümboliseerides ilu armastust ja saamahimu. Mõistagi oli lavastuse siduvaim ja atmosfääri kujundavaks elemendiks heli ning ühtlasi meeldis asjaolu, et trummar ei jäänud ainult tagaplaanile, vaid näitlejate ja muusiku vahel toimus interaktsioon. Veelgi kaugemal tagaplaanis istus anonüümne kommenteerija, kes aga trügis esiplaani ekraanil, kuid oli huvitav, et ta oli siiski publiku vaateväljal. Lavastuse evolutsioon meenutas õpiprotsessi, kuidas anda endast parim, mitte murduda pinge all ja edasi püüelda, ning tähtsal kohal oli meeskonnatöö, olgugi et see ei olnud sageli kooskõlaline – aplaus näitlejatele, kes suutsid mitte ainult tunnetada iseennast laval, vaid tajuda teiste näitlejate kehakeelt ning selle abil andsid nukkudele elusädet.

Finaalmäng sarnanes Houllebecqi „Elementaarosakestele”, milles meeleülenduses, uue valguse ja taassünni ootuses luuakse parem inimene, kelle taustal avanev Linnutee seostub paratamatult „2001: kosmoseodüsseiaga”, milles ühtlasi käsitleti ja lõpus demonstreeriti uue inimesetüübi sündi. Kas see on siiras lootus või ülepingutatud farss, on publiku otsustada.

Vaata ka Draama festivali kodulehele.