28.–31. mail toimus Tallinnas Kultuurikatla aias Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna tudengite näitus „Grafica Povera”, kus sai näha töid 17 noorelt disainerilt.

Foto: Ele Herronen

Kevaditi on tavapärane, et näitusemaastikele ilmuvad mitmesugused tudenginäitused, kus saab tutvuda värskete lõpetajate loominguga. Nii ka sellel aastal, mil samaaegselt võib näha Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli maalieriala lõpetajate loomingut.

Aina enam paistab silma, et püütakse välja mõelda uusi viise, kuidas tavapäraseid lõputööde näituseid elavdada ja neile meeldejäävat isikupära anda. Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna lõpetajad valisid seekord ambitsioonika festivaliformaadi, mille tiheda ja mitmekülgse publikuprogrammiga tulem kandis pealkirja „Grafica Povera”. Festivali selgrooks oli aga siiski traditsiooniline lõputööde näitus, kus esinesid järgmised noored disainerid: Liisa Ambur, Pärtel Eelmere, Viktor Gurov, Maarja Jullinen, Ele Herronen, Karl Kipper, Karri Kaljend, Tiina Niinemägi, Priit Pärle, Sven Raju, Kristiina Randrüüt, Mirjam Rausberg, Janar Siniloo, Kleer Keret Tali, Mattis Tani, Lauri Tõnisson ja Oskar Viires.

Vastavalt valdkonna eripärale domineerisid eksponaatide seas raamatud, plakatid, flaierid ja logod, kuid näha sai ka reklaamklippe, veebilehe kujundust ja isegi installatiivseid lähenemisi. Graafilistele disaineritele omaselt saatis näitust giidina toimiv lihtne-leidlik voldik, millel esitatud tingmärkide vahendusel oli võimalik välja selgitada, milline disainitöö millisele autorile kuulub. Lisaväärtust andis näitusele pop-up-pood, kus disainerid ise oma trükiseid müüsid.

Eksponaatide seas moodustasid ühe mõttelise grupi erinevatele ettevõtetele või üritustele loodud visuaalsed identiteedid. Uue näo olid tudengite käe läbi saanud nii Peda Folk (Mirjam Rausberg), ERKI Moeshow (Lauri Tõnisson), agentuur Burlesque Estonia (Kristiina Randrüüt) kui CNC freesimisega tegelev ettevõte Jupp (Janar Siniloo). Okupatsioonide Muuseumi veel pooleli oleva visuaalse identiteedi valmimist kajastas Karri Kaljendi ja Oskar Viirese entsüklopeediat meenutava mahuga protsessiraamat. Nimetatutest jäi enim silma ERKI Moeshow’le tehtud jõuline lahendus, mis on inspireeritud George Orwelli Suurest Vennast. Ürituse reklaamiks on loodud mustvalged plakatid, flaierid, kleepsud ja videoklipid. Aina muutuvale visuaalile ilmub järk-järgult anonüümne pea ning enesekindlalt teatatakse publikule: „Sa tuled.” Veidi ülepakutult mõjub aga videoklipi vilkuv pilt ja raiuv heli, mis pigem eemale peletab kui ahvatleb. Sootuks tagasihoidlikumalt, kuid see-eest sisuliselt ja sarmikalt mõjus freesimisfirmale Jupp tehtud lahendus, mille puhul on tunda, et tegemist on disainerile tuttava valdkonnaga. Valminud logo on informatiivne ja praktiline, võimaldades kliendile lihtsa vaevaga erinevaid freesimisvõimalusi tutvustada.

Lõputööna valminud raamatud olid näitusel selges ülekaalus ning vajasid külastaja rahulikku süvenemist. Seejuures oli suureks abiks giidituuri formaat, kus autorid ise oma trükiseid tutvustasid. Ostuhimu tekitasid enim Priit Pärle fotodest ja joonistustest koosnev kunstnikuraamat ning Tiina Niinemäe poolt kujundatud kataloog ehtenäitusele „Ümber nurga”. Esimese puhul on disainer ise samaaegselt ka kunstnik, kelle tööd ühtede kaante vahele on koondatud. Raamat sisaldab fotosid avalikku ruumi jäetud esemetest ning visandlikke portreid võimalikest situatsioonidest, kuhu need võivad sattuda. Joonistustele järgneb taas foto, millele on jäädvustatud stseeni tegelik lõpplahendus. Sellisel viisil saab kaasa teha põneva rännaku linnaruumis, nähes erinevaid olukordi läbi autori silmade ja kujutlusvõime. Niinemägi töötab samuti fotodega, kuid tema on koostanud kataloogi, mis jutustab visuaalses keeles ehtestuudio Gram näituse valmimise lugu ning sisaldab ka eksponeeritud ehete ahvatlevalt säravaid ülesvõtteid. Raamatu puhul jääb puudu ainult mõnest põhjalikumast artiklist, mis esitatud teoseid analüüsiksid.

Foto: Ele Herronen

Üks jätkusuutlikumaid ideid näis olevat tekkinud Kleer Keret Talil, kelle tööks on lihtne kokkuvolditud ajakiri, mille iga number tutvustab mõne noore kunstniku üht teost. Näitusel eksponeeritud variant sisaldab intervjuud Kristin Reimaniga, kus analüüsitakse tema teost „Määrib” (2013). Ajakirja teine külg on aga mõeldud vastava kunstitöö eksponeerimispinnana (antud juhul fotode vahendusel). Selle töö puhul jääb üle vaid loota, et peagi on võimalik ka järgmise numbriga tutvuda.

Üldiselt jättis festival hea mulje ning seda eriti tänu lõpetavate tudengite innukusele, mida oli tunda nii avamist külastades, giidituuri kuulates kui näituse kommunikatsiooni jälgides. Muljet avaldas tõsiasi, et tudengid ei olnud süvenenud ainult enda projekti, vaid oskasid sama elavalt ja vaimustunult rääkida ka oma kursusekaaslaste loomingust. Ühtehoidvus ja entusiasm tulid „Grafica Poverale” kindlasti kasuks. EKA graafilise disaini tudengite tööde ühisjoonena paistab silma põhimõte, et esmatähtis on töötada välja tugev idee ning visuaalis tasub jääda pigem selgeks ja lihtsaks, mis paljudel juhtudel väljendub tekstikesksetes lahendustes.