Sel aastal oma kümnendat sünnipäeva tähistava Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programmist leiab üldsegi mitte nii õudse Chuck Norrise ja Jean-Claude Van Damme’i ning teised tõhusad naerutajad 80ndate märulitest.

Illustratsioon: Andrei Kedrin

„Veresport”

Mõnda filmi ei plaaninud režissöör ega võttemeeskond sugugi komöödiana. „Verespordi” („Bloodsport”, 1988), mille peaosa mängib legendaarne musklimees Jean-Claude Van Damme, keskmes on võitluskunstide meister Frank Dux, kes reisib Hongkongi, et võtta osa Kumitest – salajasest eluohtlikust turniirist, kus võitlevad vaid vilunuimad. Tema nõtkus, tasakaal ning kiirus tulevad mängu kohe, kui Dux astub vereplekkidega kaetud areenile ja vastastele hoope jagama hakkab. Van Damme’i hämmastavast painduvusest kõnelevad see-eest mitu stseeni, kus mees libiseb keskendunult harkspagaati, kusjuures ühel hetkel teeb ta seda kõrghoone katusel, horisondil suursugune metropol. Produktsioonifirma The Cannon Group kõlava pealkirjaga menufilm oli läbimurre peaosatäitja Jean-Claude Van Damme’i jaoks, kes oli mänginud varem vaid väiksemaid osi. Tõsiasi, et „Veresport” Van Damme’ile hulgaliselt tähelepanu tõi, ei tule üllatusena, sest „Veresport” on tänini üks mehe füüsiliste oskuste muljetavaldavaimaid demonstratsioone. Tollal vaid kahekümnendates olnud Van Damme, kes soovis tõestada end samamoodi nagu Frank Dux selles loos, oli filmi tegemise ajal ideaalses füüsilises vormis ning valmis erakordseteks jõupingutusteks. Kuigi „Veresport” loob niinimetatud kumite’st brutaalse ja intensiivse pildi ning on 80ndate märulina efektne, ei ole film prii ka naeruväärsetest hetkedest, mille tagavad ennekõike tobedad kõrvaltegelased, nende seas Duxi kannul olevad amatöörlikud võmmid, kelle tarvilikkus on üleüldse küsitav, ning kohtlasevõitu ameerika kakleja Ray, kellega Dux sõbruneb. Kui välja jätta filmi teise poolde kätketud pinevad ja klaustrofoobsed kaklusstseenid, milles pannakse proovile Van Damme’i vägi nii atleedi kui näitlejana, on kultusklassik „Veresport” igatahes üks erakordselt nauditavalt tobe film.

„Kadunud tapluses”

Chuck Norrise, ühe kõige tõsisemalt võetava planeerimata komöödiastaari filmidest on üks tuntuimaid ka HÕFFi kavas linastuv „Kadunud tapluses” („Missing in Action”, 1984). Tänapäevaks ikooni staatusesse jõudnud Chuck Norris kehastab vaiksevõitu kolonel Braddockit, kes otsustab vaatamata tõsiasjale, et ta oli ise Vietnami džunglis aastaid sõjavang, sinna naasta, et päästa omal jõul mehed, keda on tabanud sama saatus. Missiooni õnnestumine nõuab aga põhjalikku luuretööd ning paljude kohalike sõelapõhjaks laskmist, mida film kujutab nii süüdimatult lapsikul ja maitsetul viisil, et see mõjub pigem punnitatult maskuliinse ja eeskätt ebamoraalse rämpsu kui kvaliteetse meelelahutusena. Tugevalt motiveeritud ja minevikus juhtunust painatud Braddock, kes on justkui ameerikaliku ülbuse ja õiglusjanu kehastus, ei ole psühholoogilises plaanis kuigi huvitav tegelane (eriti sarnase taustaga John Rambo kõrval), ja põhjus pole pelgalt vilets stsenaarium, vaid ka Chuck Norrise märgatav puisus – kõigi märulistaaride seas, keda tol ajal edu saatis, oli vaieldamatult kõige ilmetum just Norris. Teema tõsidust arvestades on „Kadunud tapluses” pentsikult lihtsakoeline, odav ning ühekülgne ega hiilga isegi tehnilise teostuse poolest, millest annavad märku ka ebakvaliteetsed heliefektid. Põhiprobleem on märuli kummalised väärtushinnangud ja järk-järgult aina jaburamaks muutuv lugu, mille kulminatsioon on nii metsik, et seda tõsiselt võtta on võimatu. Kuna läbini ettenägelik ja karastunud Braddock oli ka ise pikemat aega sõjavang ning tunneb džunglit ühes selles peituvate ohtudega seega suurepäraselt, on ta isiklike kogemuste tõttu ideaalne inimene teistele sõjavangidele appi tõttama. Sel põhjusel on antud loo puhul ehk põnevaim, kuidas saab mees nüüd hakkama keskkonnas, mis on põhjustanud talle nii palju piinu. Ja „Kadunud tapluses” lõppedes tekib koomiline küsimus, kuidas oli ometi võimalik tulla toime märuli vaatamisega, mis põhjustab vaatajale naermisest nii tugevaid pisteid kõhupiirkonnas ja alalõualuus.

„Ameerika ninja”

On üllatav, et „Ameerika ninja” („American Ninja”, 1985) nimitegelast kehastavat Michael Dudikoffi ei saatnud samasugune edu nagu Sylvester Stallone’i või Jean-Claude Van Damme’i, sest vaikse ja rahuliku profiiliga Dudikoff on „Ameerika ninjas” vaat et sama karismaatiline kui nood mehed oma hiilgeaegadel, suutes seejuures küllalt peenelt varjata, et ta ei jaga võitluskunstidest mõhkugi. Nagu paljud teised kaheksakümnendate märulid, on „Ameerika ninja” rohkest vägivallast ning tegelaste atleetlikust vormist hoolimata lihtsameelne film ja seda kas või huumori poolest. Kuigi Dudikoffi mängitud Joe Armstrongil on enamasti pilk nagu maol, kes valmistub kohe ründama, ja oskus kasutada iga ettejuhtuvat eset relvana, on temas ka palju salapära, süütust ning sarmi, mis tekitab kohe tahtmise maailmas enda kohta otsiva isikupärase mehe kohta rohkem teada saada. Nagu keskmine ninja, on ka ühtaegu totakas ja armas „Ameerika ninja” filmina ebatavaliselt vaikne (eks kaasa aita tõik, et Armstrong väldib tulirelvade kasutamist) ning paraku jäänud kuidagi märkamatuks, sh paljudele, kellele on sedasorti seikluslikud möllufilmid südamelähedased. Sealjuures teevad Armstrongi meelekindlus, väärikus ning vajadus õigesti käituda multifilmilike kaklusstseenidega täidetud „Ameerika ninjast” kummaliselt positiivse ja südamliku filmi.

Tutvu HÕFFi programmiga siin.