Juba mõnda aega tagasi avas Tartu Linnaraamatukogu toimekas töörühm kirjandus- ja kultuuriloolise veebilehekülje „Tartu ilukirjanduses”. Tegemist on portaaliga, mis koondab tekste, kus on juttu Tartu kohtadest, inimestest, Tartuga seotud sündmustest või muust Tartule iseloomulikust. Projekti eesmärk on hoida kultuurimälu, luua seoseid vaimse ja füüsilise ruumi vahel ning tutvustada lokaalajaloolist keskkonda. Aprillis tähistab Tartu Linnaraamatukogu väärikat 100. sünnipäeva. Avaldame sel puhul kirjanik Lauri Pilteri loo „Filosoofi viis”.

Suvepärastlõunati istus Daniel rõdul pingil ja vaatas, kuidas päike valgustab üha enamat osa hoovist ja kuidas selle valgus jõuab temani mööda puukäsipuud, millele toetus tema vasak külg, sellal kui ta nõjatus seljaga vastu jahedat külgseina. Ja seal istudes nägi ta, kuidas tema uus naaber tuleb väikese tütrega trepist üles, või vahel jooksis tütar üksi üles-alla ja ütles talle iga kord tere. Vahel kuulis ta neid tulevat ja minevat väljakäiku, mis oli kahel korteril ühine. Ja vahel, kuigi harva, peatus ka naabrinaine rõdul ja tegi suitsu, nagu tahaks ta järgida vanade elanike tavasid. Kuid neil oli vähe sellist, millest rääkida. Naabrid vestlesid üldse harva. Lapsena oli Daniel mänginud lastega esimeselt korruselt – sinna minekuks polnud ta kasutanud treppi, vaid libistanud end alla puusammast pidi, mis kerkis maast, et rõdu toetada, ja ulatus selle kohal katuseni –, kuid siis oli laste ema nendega ära kolinud ja korterisse jäi ainult kaks inimest – purjutav kunstnikust isa ja selle nelipühilasest ema, kes ei otsinud seltsi. Umbes kaheteistkümne aasta pärast surid mõlemad lühikese ajavahemiku järel ja toad üüriti välja üliõpilastele. Nad ei seganud Danieli. Vahel pakkus üks poiss end puid lõhkuma, kuid Daniel ütles, et ta ei vaja abi; ta nautis tööd ja hiljem, vaadates rõdult alla puuvirnale, millel tukastas kass, muigas ta. Istudes rõdul, mis aastakümnete jooksul oli keskelt sisse langenud, nii et sammas näis olevat ainus, mis seda üleval hoidis, sirutas Daniel käe üle rinnatise ja patsutas õrnalt tuhmuvat ja kooruvat värvi maja seinal, mis oli olnud tema kodu nelikümmend aastat.

Selle lõigu kirjutasin algselt inglise keeles 1991. aasta kevadel USAs Massachusettsi osariigis „näpuharjutusena” kolledži omaloomingukursuse jaoks. Õppejõud oli kursuslasi juhendanud, et ilukirjanduse loomiseks tuleb lasta mõttel vabalt rännata ja tuleb osata tuhlata oma mälu pööningukambrites, selleks et öelda seda, mis kõige rohkem ütlemist vajab ja ootab. Minu mõtted olid viinud mu oma isa lapsepõlvemajja Tartus, aadressiga Filosoofi 5, luitunud sinist värvi puumaja juurde, mida polnud sõjajärgsel ajal vist kordagi remonditud ega üle värvitud. Tartu Riikliku Ülikooli esmakursuslasena 1990. aasta kevadel olin seda maja uudistama tulnud. Vanaisa, endine ülikooli raamatu- ja kujunduskunstnik, siin tollal enam ei elanud, tema oli allkorruse korteri tagatoas 1983. aasta jõulude ja nääride vahelisel ajal üksinduses surnud, tema naine ja pojad, nende hulgas minu isa, olid siit ja üleüldse Tartust kaua aega varem lahkunud. Maja ülakorrusele viis järsk puutrepp, mis lõppes katusealusel rõdul, selle pealt avanesid uksed teise korruse korteritesse, mõnes elas veel inimesi perekondadest, kes minu isa lapsepõlves 1950ndatel aastatel olid maja asustanud. Ühel uksel oli silt „MAASING” ja ma teadsin, et seal elab üksik mees nimega Taaniel, kes olevat Uku Masingu sugulane ja oli minu isa eakaaslane, kelle pool nad lapsepõlves sünnipäevi pidasid. Taaniel töötas ülikooli keemialaborandina ja oli raadiotehnika asjatundja, see, mida ma temast teadsin, ümbritses teda võluva salapäraga. Helistasin uksekella ja nägingi Taanieli. Ta kuulas ära mu seletused, et olen tema kunagise kunstnikust allkorruse naabri pojapoeg. Rohkem kui lihtsalt selle põgusa kokkupuutega polnud tal võimalik mu uudishimu rahuldada.

Aasta hiljem teda oma kirjanduslikku lõigukesse pannes muutsin tema nime rahvusvahelisemaks. Kujutasin isa juttudest kuuldud eluolu – nagu see, et poisid olid trepist laskumise asemel end sammast pidi alla libistanud – näiliselt kõrvaltegelase pilgu läbi. Tudengid üürisid seal hilisemal ajal tõepoolest tube, ka olid teada hoovis asuv keldrihoone ja kuurikatus, mille peal kassidel tukastada meeldis. Rõdu oli tõepoolest hakanud keskelt kokku vajuma, sest seda toetavad talad mädanesid. Ja kui mul pärast seda 1991. aasta kevadet ikkagi vastu ootusi ei õnnestunud Ameerikasse haridust täiendama jääda ja taas Tartus veedetavad ning õpi- ja kohanemisraskusi tulvil aastad hakkasid kulgema hallis rodus, siis vahel sellest Filosoofi tänava isamajast mööda minnes ei mõelnud ma enam muust kui sellest, et ennäe, puusammas trotsib veel aega, kuid rõdu päevad näisid olevat loetud. Iga aastaga vajus selle põrand üha enam lohku. Nõnda paistis isa viletsuses elatud, kuid siiski lihtsaid agulirõõme täis lapsepõlv vajuvat üha enam minevikku ja sedamööda ka minu side Tartu linnaga.

See side oli eriskummaliselt lõtv ja tihe ühtaegu, sest omaenda lapsepõlvest polnud mul siit ainsatki mälestust peale ühe paaritunnise külaskäigu isa ja onuga vanaisa juurde millalgi 1982. aastal, lihtsalt läbisõidul Tartust Võrumaa poole. Ometi olid mitmed mu vaar- ja vanavanemad juba 19. sajandi lõpukümnenditest saadik põlised tartlased olnud. Minu enese mällu jõudis Tartu selgemini alles 1986. aasta kevadtalvel, kui sõitsin koos oma inglise keele õpetajaga Haapsalust neli ja pool tundi läbi pakaselise Eestimaa Tartusse ülevabariiklikule inglise keele olümpiaadile. Sellest mäletan kunagise keeltemaja kitsukesi käänlevaid kivitreppe ja sulamit anglosaksi snooblikust aristokraatiast ning proletaarsest depressioonist ja kõrgeid ühiselamuid kuskil Tartu lõunaosas teispool Maarjamõisat, öist talvetaevast, mis kesklinna poolt seal mu aknasse kumas ning on jäänud mind kummitama kõigil neil õhtutel, kui ma leian end oma Karlova korteris mõtlemast, et Tartu on ilmselt kõige suurlinlikum linn, mida ma ealeski oma koduks saan pidada. Peale nende üksikute mälestuste jääb Tartu enne ülikooli astumist 1989. aastal mulle aga ikkagi ainult hämaralt võõraks, kuulu järgi tuntavaks paigaks. Täpsemalt 1989. aasta maikuuni, mil ma Linnar Priimäe sõpruskonna korraldatud Goethe Gümnaasiumiks ristitud humanitaarseminaride kuulajana sain osa ühest imeväärsest Tartu kevadest, jalutades Toomel, Kassitoomel ja Emajõe ääres just neil haruldastel tundidel, kui rohelus pungadest puhkes ning Supilinna ja botaanikaaeda endasse mähkiv jõeudu ühines nooruse kõige värskemate ja julgemate tuigete, unistuste ja kavadega.

Nüüd, ligi veerand sajandit hiljem, kümnendat aastat Karlova elanikuna, on mul võimalik Tartu Linnaraamatukogu veebiportaali „Tartu ilukirjanduses” katkendeid lugedes veenduda, et Tartu on ka minu linn, minu sõprade linn, meie linn, paljude mälestuste eripalgeline õu, mitte naabri, vaid meie oma kapsaaed. Ja lilleaed – Emajõe Ateena ja Firenze. Ja tulles tagasi isakodu rõdu juurde – see on korda tehtud, uute taladega toestatud, julgen sinna uuesti astuda.

„Tartu ilukirjanduses” asub aadressil http://teele.luts.ee/. Linnaraamatukogu on fookuses ka Müürilehe trükisoojas kevadnumbris. Linnaraamatukogu sünnipäevaüritused kestavad 12. aprillini. Tutvu programmiga lähemalt aadressil www.luts.ee.