Triin Niinemets ja Madis Nestor panid kirja Flow festivali esimese päeva emotsioonid ja uitamised, mille hulgast leiab ka tõdemuse, et Suvilahti hakkab festivali jaoks väikseks jääma.

Triin Niinemets

Lianne La Havas

Esimese õhtu peomeeleolluviijaks oli kauni Suurbritannia lauljanna Lianne La Havase kontsert pealaval. Olgugi, et teda iseloomustatakse folk- ja soul-muusika esindajana, oli tema Flow etteaste pigem viimase ja popi segu kui folk.

Esiteks nägi ta enda kuldses särgis, suured juuksed üle pea heidetud ja silmad kuldse meigi all helkimas, nii võimatult armas ja kaunis välja. Lisaks mängis Lianne nii mõnegi loo ajal ise kitarri, mõnusa kähedusega hääl oli väga ilus ning bändi koostoimimine laval mõnus. Esitlused olid pigem nunnud, ent seda maitsekas ja romantilises võtmes.

Lavale tuli preilit tervitama ka Nile Rodgers, kes jälgis lauljannat enne enda järgnevat kontserti lava äärest ja otsustas mingil hetkel austust jagama tulla. Ilus žest.

CHIC ja Nile Rodgers

Ütlen kohe eos ära, et minu selle kontserdiga seotud esimeseks ja viimaseks sooviks oli eeskätt kuulda CHICi lugu „I Want Your Love” ning kaua ma seda õnneks ootama ei pidanud. Kahele esimesele publikusoojendusloole see järgneski, mispeale julgesin uljalt rõõmust kiljuda ja seeläbi end ümbritsevaid inimesi naerma ajada. Seega oleks ma võinud kolmanda looga kontserdi lõppenuks lugeda… ent mitte siiski. Selge on see, et Nile Rodgersi esinemine koos bändiga annab neile palju juurde. Raske on publikut mitte rõõmustada, kui oled mees, kes on olnud produtsendiks nii paljudele omaaegsetele hittidele, mis töötavad ka tänasel päeval. Esitlusele tulid veel näiteks Sister Sledge’i lugu „We Are Family”, David Bowie „Let’s Dance” ja Daft Punki „Get Lucky”. Tore oli näha lustimas nii vanemaid kui nooremaid, ülikondades härrasid ja sätendavate nägudega blonde neiusid. Südantsoojendav elamus.

Resident Advisor Backyard kohtles hästi

Rõõm oli suur, kui Mano Le Toughi set’i esimestel minutitel sai selgeks, et mu palvetele on vastatud ja tantsida saab üle sajandite, nii kuis jaksan ja oskan. Ja oi, kui hästi kõik jätkus, kui saksa mees Steffen Berkhahn aka Dixon pulti astus. Võttes arvesse, et tegu on ühega plaadifirma Innervisions omanikest, võis arvata, et kuulda saab eriti bossi muusikat – ning nii ka oli. Taaskord leidis kinnitust asjaolu, et muusika on kõige etem uimasti üldse (mitte, et selles iga päev veenduda ei võiks). Seth Troxler mängis samuti hea astumisega muusikat ja sellise suure tänutundega saingi rõõmsalt väsinud jalgadega magama vantsida.