Eesti Tantsuhariduse Liit andis kolmandat aastat välja Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja preemia. Stipendiumi pälvis peagi Tartus 30. juubelit tähistava Just Tantsukooli erakordne tantsuõpetaja Anne Tamm-Kivimets.

Foto: erakogu

Palju õnne Gerd Neggo nimelise stipendiumi võitmise puhul! Milliseid emotsioone see tunnustus tekitab?

On tunne, et nüüd peaks midagi suurt korda saatma. Ja peaks veel paremini ja rohkem läbi mõtlema, kuidas ma seda teen. Väga tore on stipendiumi saada, aga vastutus on ka suur.

Kuidas te ise tantsuni ja just moderntantsuni jõudsite?

Ema pani mind balletiringi, sest ma kõndisin varbad veidi sissepoole ega olnud eriti rühikas. Sealt pärinevad mu esimesed tantsukogemused. Põhikooli ajal elasin maal, seal oli ikka kombeks, et hakati ise midagi tegema. Meie tantsukool saigi alguse siis, kui ma veel keskkoolis käisin. Ülikooli tantsuerialale ei soovinud ma minna, tahtsin midagi muud. Moderntantsuga alustasin peaaegu alateadlikult. Olin balletti õppinud ja hakkasin seda süsteemi enda jaoks arendama. Selles mõttes olen kaasaegse moderntantsu arengu – klassikalisest balletist loomulikuma liikumiseni – ise läbi elanud. Kui üheksakümnendatel hakkasid siia välismaalt moderntantsuõpetajad tulema, olin kindel, et see on just see, mida olengi tahtnud. Palju olen omandanud koolitustelt ja töötubadest, mis on võimaldanud mul ise valida, mida õpin.

Milliseid oskuseid peate vajalikuks oma õpilastele edasi anda?

Minu jaoks on kõige olulisem, et nad armastaksid seda, mida nad teevad – et nad leiaksid oma tee. Seda ei saa tegelikult õpetada, see peab kuidagi juhtuma, iseenesest tulema. Loomulikult õpetame ka tehnikat, pean seda väga oluliseks, kuid see on siiski vaid abivahend eneseväljenduse hõlbustamiseks. Oluline on pidevalt mõelda, miks ja kuidas me midagi teeme. Vanasti keskendusin rohkem tehnikale ja võib-olla olid lõpetajad siis füüsiliselt tugevamad, aga praegu teadvustavad õpilased oma tegevuse eesmärke endale palju rohkem. Nad on ehk loovamad. Mul on hea meel, et lapsed ei käi täpselt minu jälgedes, vaid leiavad oma tee ise. Tantsus on kõige olulisem eneseväljendus, mitte kõrgemale hüppamine või võistluse võitmine.

Siiski käite te oma tantsugruppidega ka festivalidel. Miks on oluline vahel end näitamas ja teistega võrdlemas käia?

Festivalidel käime, aga mitte kunagi võistlemas. Võistlus tähendab alati teatud mõttes enda allasurumist, igal võistlusel on raamid, millesse peab mahtuma. Lastele meeldib võita, aga meie seisukoht on see, et olulisem on endaks jääda ja tantsu nautida, sest võidu püüdmiseks tuleks ikkagi midagi ohverdada. Eks võidavad need, kellele see kõige tähtsam on. Aga paar korda aastas tuleb end näitamas siiski käia, et tagasisidet saada ja n-ö õpitut rakendada. Selleks et noortel oleks väljund, korraldame ka festivali Future. Vahel tulevad lausa 12-aastased lapsed oma tantsudega ja jutustavad seda, mis on just neile oluline. Minu jaoks on tähtis, et nad saaksid väljendada seda, mis neil hinges on. Püüan võtta oma tantsude jaoks võimalikult palju ideid lastelt – mulle võib näiteks kummaline tunduda, kui nad räägivad mingitest kummitustest, aga ju on tegemist millegagi, mis neid parajasti morjendab.

Nii et tantsus peab alati olema mingi lugu, ei piisa sellest, kui on lihtsalt ilus?

Kui olla harjunud tegelema asjaga, mis kannab mõtet, siis ei oskagi enam niisama liigutada. Kuid esteetika on siiski oluline. Ei piisa ainult ideest, see kõik peab ka hea välja nägema. Aga ainult ilule keskenduda on riskantne, see pimestab, eriti laste puhul.

Üheks Gerd Neggo stipendiumi statuudi osaks on, et tantsuõpetaja „omab tõsiseltvõetavat töömeetodit ja jagab seda ka kolleegidega”. Milline on teie meetod?

Kõik algab sellest, et me üritame laste loomulikku liikumist edasi viia. Et laps teeks enda liigutusi, mitte neid, mida teised peale suruvad; et ta n-ö leiaks oma keha üles, oskaks seda tunda ja liigutada. Veidi hiljem, umbes esimesest klassist alates, hakkame natuke rohkem suunama. Tehnilises mõttes tähendab meetod harjutuste kogumit, mille iga osa toetab mingi oskuse arendamist. See põhineb klassikalisel süsteemil, kuid oluline on, et ei ole üht kindlat viisi, kuidas midagi teha – me ainult pakume liikumiseks võimalusi. Seda on keeruline lühidalt kirjeldada, aga ma hakkan sellest raamatut kirjutama, et kogu metoodika kokku võtta.

Millised on teie ja Just Tantsukooli tulevikuplaanid?

Aasta 2014 on Just Tantsukooli juubeliaasta, täitub kolm kümnendit. Kavatseme seda suurelt terve aasta vältel tähistada. Toome igas kuus linnapilti mõne etenduse või muu tantsuürituse ning lõpetame aasta galakontserdiga, mille jaoks tahan kutsuda kokku kõik meie kunagised liikmed, kes veel vähegi liikuda suudavad.