Aprilli alguses õnnestus mul veeta nädal Ukrainas, mille postrevolutsioonilises õhustikus on järjest rohkem reivilaineid tunda. Kui Kiievis võib tekkida tunne, et seal üritatakse matkida Berliini, siis Odessas üritatakse sama, ainult et neil tuleb see hoopis provintslikult välja. Lõpmatu ja konventsionaalse teknovoolu tagant leiab aga alati ka midagi muud.

Peohetk Odessast. Foto: Kristina Podobed

Näiteks lo-fi ja ambient’i vahepeal loksuv hatroneli, minu isiklik lemmik. Antud demokogumikus on kokku võetud hatroneli aastatel 2007–2012 loodud 24 träkki.

HATEYOUALLi nime alt leiab väga südamliku ja avatud inimese Odessast, kes eksperimenteerib tekno, neo-tribal’i ja elektroakustilise muusika nurkades. Tema projekti nimi iseloomustab ideaalselt Ukraina vabameelstete noorte poliitilist seisukohta. Märtsikuus ilmus tal album „Izmail”, mida saab Bandcampist osta 50 dollari eest.

Ganna Brizhatat aka Bryozone’i nimetatakse Ukraina Inga Copelandiks, kuid tähelepanulikum kuulaja leiab tema muusikast ilmselt ka midagi muud. Ta on tegutsenud John’s Kingdomi rühmituses, mida peetakse Moskva klubimuusika üheks kuumemaks nähtuseks, ning on kindlasti üks nõutumaid artiste kohalikus alternatiiviringkonnas.

Kiievis on hoogu võtmas üks täiesti omaette skeene, mille esindajad on algatanud üritustesarja NO GOOD ja loonud oma rühmituse nimega peauty-fute, mis toob inimesteni vägagi introvertse ja eksperimentaalse saundi ja kujutab endast mikstuuri tumedast elektroonikast, breakcore’ist, IDMist ja jumal teab veel millest. Siin üks videolõik NO GOODi viimasest peost:

Lõpetuseks üks video-live, mida transleeriti reaalajas ligi kolm aastat tagasi samast korterist, kus ma kord ööbima juhtusin. Ambientne lo-fi-projekt samade inimesete poolt, kes tegutsevad nüüd peauty-fute’i ühise katuse all. Anatoly Belov.

Intervjuud Artjom Astrovi muusiku-alias’e rin laga loe Müürilehe mainumbrist.

Müürilehe levikohad leiad siit.