Detsembrikuu esimene nädalavahetus. Selle asemel, et olla juba harjunud saapa all krudiseva lume või lörtsiga, astun enne kultuurikilomeetri päästvale asfaldile jõudmist poriauku – viimased kannatused enne lubatud Tsooni sisenemist. Stalker Festivali igasügisene, Tarkovski surematu kultusfilmi atmosfääri taaselustav retk Kultuurikatla seinte vahele on taaskord alanud.

Foto: Renee Altrov

Välja reklaamitud seitsmest tsoonist tuleb juba sisenemiseks läbida mitu erisugust „portaali”. Alustuseks Energiakeskuse ja Kultuurikatla hoonete vaheline pime ala, mis juhatab toaukse suuruse avausega valge kangani. Seejärel väiksem sõjaväetelk, mille maapinda katab punase vaiba asemel hunnik liiva, vihjates ilmselgelt „Stalkeri” filmist pärinevale stseenile. Selleks, et jõuda performance’ite saali, tuleb läbida veel umbes nelja korruse jagu treppe ning uhkes üksinduses üles lonkides, saatjaks vaid betoonitolm, püsib tunne, et ega ma ilmselt õigesse kohta ei jõuagi. Lähenevad krabisevad helid tõendavad aga vastupidist. Käimas on MIMprojecti helietendus „Lunar Sound”. Tegu on üsna utoopilisena tunduva projektiga, mille poindiks on see, et MIMproject teeb koha peal muusikat, see põrkab tänu erinevatele imevidinatele vastu Kuud ja peegeldub sealt tagasi, mille tulemusena tekib omamoodi kosmiline kajamasin. Kõik maaväline tekitab alguses lausa lapselikku õhinat ning abstraktsed võnked ja sahinad, mis lõpuks Katla müüride vahele tagasi jõuavad, kõlavad just selliselt nagu oleks tegemist veidra vastusega need helid kosmosest kinni püüdnud olendilt. Tuleb aga tõdeda, et kui Maike Londi melanhool-müstiline versioon Frank Sinatra loost „Fly Me To The Moon” välja arvata, suudab tund aega ambientsuses hõljumist algse õhina kurnavalt vastu maad suruda.

Klubiöö saabudes tabab eelpoolmainitud telk-portaali tihe rahvastatus, kuna ühtlasi on tegu ka suitsetajate pärusmaaga. Liivale paigutatud prožektoritest eraldub pimestavat valgust ja kuumust ning võrreldes sealse rahva paiknemistihedusega, jagatakse peahoones personaalset pinda 5-meetrise raadiusega. See annab võimaluse ruumi enda industriaalsusel ja tühjusel mõjuda ning seintel sibavaid immateriaalseid installatsioone kogeda.

Stalkerile kohale toodud esinejate nimistu on muidugi silmi pööritama panev, alustades Katelde saalis esinenud välismaiste DMX Krew ja Kodekiga, ning lõpetades keldrisse paigutatud Tsoonilaval dekke lammutanud Headless Horsemani ja kohalike teknosõduritega. Viimases ruumis viibides tekib suisa tunne, et sündimas on esimene kohalik Boiler Roomi salvestus.

Stalkeri teine päev pakkus võimalust näha Arhitektuurikeskuses Anna-Karin Grönroosi dokumentaalfilmi „Ecopolis China”. Filmi keskmes on maailma ülerahvastatus ning jätkuv linnastumine, mis on viinud maailmapäästmise ideedeni läbi uute linnade leiutamise. Linateos vaatleb läbi kahe erineva lähenemise ökolinnautoopiaid. Esimeseks oli soome professori Eero Paloheimo cleantech-katselabor (cleantech ehk ressursside väärindamine ühendab innovaatilist ehitust, materjaliteadust ja keemiatööstust). Teiseks lahenduseks oli Hiina ärimagnaat Zhang Yue plaan ehitada kõige kiiremini ja kõige kõrgem pilvelõhkuja-ökolinn. Kuigi ideed võivad üllad olla, võib puudu jääda ühel juhul investoritest ning teisel sisust, ning tegeletakse pigem vormiliste küsimustega, mitte tegelike probleemidega. Film ning toob selgelt välja olukorra, kus viiakse läbi igati konstruktiivseid arutelusid ja konverentse, kuid tegudeni ei jõutagi.

Filmile järgnenud vestlusringis „Utoopia ja tuleviku vahel” arutlesid Kadri Koppel ja Urmas Pappel Kristi Grišakovi koordineerimisel ökolinnade, nende võimaluste ja tingimuste üle. Erinevate arutlusteemade juures räägiti filmis esile kerkinud tehislike lahenduste probleemidest ning vajadusest altpoolt-üles-lahendustele, mis lähtuksid probleemidega tegelemisel tegelikust olukorrast, mitte kujutlusest, mis võiks hea olla. Nagu ka „Ecopolis China” näitas, siis strateegiast üksi ei piisa ja muutus peab olema erinevaid sektoreid haarav ning teemavaldkond jagatud. Inimeste üldisemaks kaasamiseks on vajalik üldine diskursuse muutus, et öko poleks kui katastroofilahendus ning sundlus millestki loobuda.

Tõnu Karajatse loeng „Asju tulevikust, linnadest ja inimestest” ehk „Oma ruumist” tegi kiire pooleteisetunnise rännaku ruumikäsitlustest muusikavideotes, läbides sisemise ruumi, unenäolise ja mõttelise ruumi, linna, metsa ning jõudes läbimurdeni maailmaruumi. Karjatse, istudes põrandalambi valguses tugitoolis, analüüsis Beach Boysi, Aphex Twini ja Belaborise kaudu oma ruumi turvalisust ning selle peidetud, painajalikku, nn. keldripoolt.

Stalkeri Festivali lõpetas „Pasta Modulare Süntesatoorium”, mis oli elektrooniliseks meditatsiooniks keset külma ruumi. „Muusikalise eksperimendi 5 modulaarsüntesaatorile” viisid läbi Ekke Västrik, Mihkel Tomberg, Roland Karlson, Taavi Kerikmäe ja Toomas Savi, moondades helisid kaosest korda ning korrast kaosesse. Lõpuakordina tõmmati kõik kaablid ühendustest välja.

Fotod: Renee Altrov