Kaks aastat tagasi ilmus kohalikesse raamatukauplustesse vägagi radikaalne teos, mis üritas rohkete graafikute ja tabelite abil sedastada, et kollaps on lähedal. Kasvaval tarbimisloogikal rajanev tööstusühiskond on ammendamas seda vundamenti, millele ta toetub – looduslikud energiaallikad, eriti toornafta, saavad praeguste arengutrendide jätkudes peagi otsa. „Progress viib meid suurel kiirusel vastu kiviseina,” kirjeldab hoiatava teose autor Kaupo Vipp olukorda.

Kaupo Vipp. Foto: Patrik Tamm

Sõrve sääre tipust, Torgu kuningriigist pärit Kaupo ei tundu esmapilgul äärmuslasena, kuigi teose „Globaalpohmelus” alapealkiri „Mahavaikitud seostest meie maailmapildi, globaalmajanduse tänaste murede ja homse kollapsi vahel” kõlab vägagi vandenõuteoreetiliselt. Kaupo on suur ja vaikne kuju, kes räägib tööstustsivilisatsiooni lõpust nii rahulikul häälel, et alarmeeriv sõnum võib suisa uinutavalt kõlada. Maailmalõpuapologeedid on sugestiivsemad. Aga Kaupo pole loojangut ennustav prohvet, pigem kainelt arutlev mõtleja, kes tõstatab teemasid, millest juletakse ühiskonnas üksnes vaikimisi rääkida.

Taustsüsteem on paljutähenduslik. Presidendi aastapäevakõnes kõlanud mõiste „kestlik kahanemine” tekitas palju furoori. Vahetult enne Kaupoga vestlemist tuli välja esimese kvartali majandusaruanne, mis kehtestab taaskord uue reaalsuse. Sellise, milles SKT per capita pigem kahaneb. Praegu tundub see kõik ajutine, kuid Kaupo soovitab selliste prognoosidega ära harjuda. See ei pea tingimata heitumist tähendama: „Ma kindlasti ei tahaks, et inimesed loeksid raamatu läbi ja hoiaksid kahe käega peast kinni, kuulutades, et nüüd on kõik läbi. Vastupidi, nüüd tuleks hakata vaatama, mida edasi teha.”

Kuidas juhtus nii, et mees metsast kirjutas viimaste aastate ühe populaarseima ja paljude kriitikute arvates ka olulisima eestikeelse majandusraamatu?

Mere äärest siiski. Tänu oma huvile teadusfilosoofia vastu komistasin ma täiesti juhuslikult 2004. aastal alternatiivse majanduskäsitluse otsa, mida nimetati biofüüsikaliseks majandusparadigmaks. See uurib majandust reaalteaduslikest alustest lähtuvalt, samas kui tänane majandusteadus on pigem filosoofia haru. 2004. aastal prognoosisid need teoreetikud, et 2008. aasta lõpuks peaks tekkima üsna tõsine finantskriis. Nende seisukohtade pikema uurimise järel võtsin hoiatust kuulda, müüsin majandusbuumi kõrghetkel oma ettevõtte Pärnus maha ja kolisin esivanemate maale Sõrve. Seltskond, kes toona mu kinnisvara üsna kõrge hinna eest ostis, küsis pärast, kas ma teadsin, et niimoodi läheb. Siis tundsin, et ei tohiks infot ainult enda teada jätta, vaid peaksin seda üldsusega jagama. Nüüdseks olen kümme aastat selle distsipliini uurimisse süvenenud.

Üks mu tuttav, kes sinu raamatu läbi luges, ütles, et ta oli pärast kolm nädalat mustas masenduses. Milline on olnud teiste lugejate reaktsioon?

Ausalt öeldes ma eriti ei arvanud, et keegi seda loeb – raamat on keeruline, igav ja kurb. Inimesed tahavad õnneliku lõpuga lugusid kuulda. Ma tunnistan, et olin ka ise masenduses, kui ma 2004. aastal nende väidetega tutvusin. Püüdsin kõigepealt vastuargumente leida. Esmapilgul tundus see mulle kui mingisugune vandenõuteooria. Aga tõestusi selle kummutamiseks ma ei leidnud. Ja kui need prognoosid tõeks saama hakkasid…

Ka mul oli kohati lugedes tunne, et tegu on järjekordse vandenõuteooriaga, sest meedias neid asju ei käsitleta.

Teisalt ei saa seda kellelegi ette heita, näiteks poliitikutele. Ma tean, et Eesti juhtivatest poliitikutest on päris paljud vähemalt üldjoontes selle teooriaga kursis. Aga püüdke nüüd ette kujutada kandidaati, kes läheb valimistele ja ütleb: „Kuulge, valmistugem nüüd selleks, et meil hakkab järjest kehvemini minema.” Selge on see, et seda inimest ei valita. Seega on nende käitumine igati mõistetav. Nende horisont on paratamatult nelja aasta peal. Seetõttu tegelevad nad rohkem tagajärgede kustutamise, mitte ennetustööga.

Poliitikutest saan ma veel aru, aga kas majandusteadlased ei peaks kõvemat häält tegema?

Peavoolu majandusteaduse jaoks on see juba 1972. aastast tabuteema. Teose „Kasvu piirid” („The Limits to Growth”) kõige agaramad kriitikud olid ortodoksse majandusteooria esindajad. Nad nimetasid selles uurimuses väljendatud lõppseisukohti paanika külvamiseks. Uusklassikalisest majanduskäsitlusest on loodus välja praagitud. Robert Solow pööras 50ndatel tähelepanu sellele, et moodne majandusmudel ei suuda seletada lahti, millel majanduskasv baseerub. Siiani pole peavoolu majandusteoreetikutest mitte keegi sellele küsimusele adekvaatselt vastanud. Välja on pakutud küll inimeste loovust, kuid sisendenergia osatähtsust on uusklassikalistes käsitlustes alati marginaliseeritud.

Nii et biofüüsikaline majandusparadigma liidab klassikalisele arusaamale majandusest teadmised füüsikast ja keemiast?

See mitte ei liida, vaid püüab sättida aluse teise koha peale. Siin ei ole kõige aluseks ratsionaalseid otsuseid tegev üksikisik, kes püüab oma vahendeid alati võimalikult kasumlikult paigutada, ega ka sellest tekkiv mõistlik tururegulatsioon, mis n-ö nähtamatu käega asjad ise paika loksutab. Kuni majanduskasvu sai ainsaks normaalseks keskkonnaks nimetada, võis veel näida, et sellest peaks piisama. Kui aga normaalsuseks on muutumas paigal tammumine või koguni taandareng, ei ole sellise käsitlusega midagi mõistlikku peale hakata.

Kui rääkida majanduslangusest, siis meedias on kõlama jäänud, et oleme kriisist välja tulnud ning majandus on stabiliseerunud. Milline on sinu seisukoht – kas see kriis endiselt kestab või on oodata varsti järjekordset langust?

Nende majandusprognooside kohaselt, mida mina usaldan, on ca 2015. aastal oodata järgmist, sügavamat kriisilainet. Ma pean seda väga tõenäoliseks, sest kriisi põhjused pole kuhugi kadunud, neid on lihtsalt maskeeritud. Ühest küljest esmatarbekaubad kallinevad, kuna enamik neist on seotud taastumatute ressurssidega, millega on üha kitsamaks läinud. Teisalt ei suudeta turustada kinnisvaraobjekte, eluasemeid ega sõidukeid. Stagflatsiooni tunnused ei ole kadunud ja majandus pole jõudnud tagasi kriisieelsele tasemele. Üks variant on tõepoolest toimida nii nagu OECD riikides viimasel viiel aastal: teha halva mängu juures head nägu, et küllap siis läheb ka inimestel tuju paremaks. Näiteks kohandada sobivalt SKT arvutamiseks kasutatavat metoodikat ja deflatsioonilise surve alandamiseks lihtsalt trükkida rahatähti juurde. EL on emiteerinud kriisi ajal vähemalt triljon eurot, ameeriklased kordades rohkem, kuid see on üksnes kriisi edasilükkamine. Perspektiivid muutuvad seeläbi üksnes hullemaks. Iga inimene saab ilmselt ka individuaalselt aru, et kuidagi kitsamaks läheb see elu. Varem oli nagu lahedam – järjest rohkem tuleb raha lugeda.

Sa mainisid 1972. aastal Rooma Klubi koostatud uuringut „Kasvu piirid”. Mis sellest uuringust saanud on? Kui palju nende prognoosidest on täppi läinud? Millega nad ei osanud arvestada?

See on ainulaadne uuring, sest sisuliselt on tegu 130 aasta majandusprognoosiga. Nii pikka perioodi pole varem ega ka hiljem vaadeldud. 2008. aastal tehti esmakordselt katset kontrollida tagantjärele, kui täpsed toonased ennustused olid. Järeldus kõlas, et eksimus on statistilise vea piirides. Muidugi, aruande koostajate eesmärk polnud sündmuste täpse aegrea koostamine. Pigem sooviti panna paika järgmise sajandi üldised arengutrendid, kasutades selleks matemaatilisi mudeleid, mis olid tol ajal uuenduslikud, kuid on tänapäeval juba väga laialdaselt kasutusel. Asjaolu, et prognoos ka ajaskaalal sedavõrd täpne sai, oli üllatus kõigile.

Miks ei ole nendele ennustustele adekvaatselt reageeritud?

Mingil moel on ju ka püütud reageerida, kuid ainsana on hetkel ette näidata nn võitlus CO2 vastu. Seda sai Euroopa endale lubada, sest siinsed tööstused viidi 1970ndatel mujale. Kuid selleks, et majandus kasvaks, on vaja ka energiasisendi kasvu. Igasugune majanduslik aktiivsus vajab energiat, olgu selleks pitsabaar või tööstuslik tootmine. CO2 tuleb energiatarbimisest ja selle piiramine pärsib omakorda majanduskasvu. Kuidas saakski poliitika takistada raha teenimist?

Kuidas sa ütled Eesti inimestele, et neil tuleks vähem tarbida?

See ongi see probleem – kõik on saanud tarbida ja meie mitte. Jõudsime peole siis, kui laual olid alles üksnes jäänused. Me näeme, kuidas heaolupohmeluses piinlevas Lõuna-Euroopas – Kreekas, Hispaanias, Itaalias – põlevad autod ning inimesed on tänavatel. Mujalgi on olukord rahutu, sest saadakse aru, et näiteks pensionit pole enam loota. Tegelikult peaksime meie ka siin Eestis selle mõistmiseni jõudma. Kui kaob võimalus pakkuda laialdast pensionit, siis tuleb võib-olla liikuda tagasi traditsioonilise laiendatud peremudeli suunas. Töövõime vähenemise puhul eutanaasia pakkumine poleks ju lahendus. Varalise ebavõrdsuse süvenemisest tekkivaid äärmuslikke pingeid, mida Euroopa lähitulevikuks nii suure hirmuga ootab, saaks aga pidurdada nn kodanikupalga sisseseadmisega.

Samas, kui rääkida nooremast põlvkonnast, siis meie tarbimisharjumused on väidetavalt muutumas: me eelistame isiklikule autole jalgratast või ühistransporti, sööme rohkem ökotooteid. Kas see on lihtsalt uus trend tarbijamentaliteedis või fundamentaalsem nihe?

Mina isiklikult arvan küll, et inimene on kõigest hoolimata intelligentne olend ja meil on säilinud võime adekvaatselt käituda. Mulle tundub, et tegu on osalt teadliku, osalt alateadliku pöördega, mida on näha peaaegu kõigis arenenud riikides. See on üksnes positiivne, kui nn kuldse miljardi hulgas hakkavad levima eluhoiakud, milles tarbimine pole enam kultuslik rituaal.

Okei, me oleme pohmellis. Kuidas uuesti kaineks saada?

Alateadlik liikumine lahenduste suunas on juba praegu tuvastatav – kui olud kehvemaks muutuvad, üritab inimene ikka võimalikele lahendustele mõelda. Ma püüdsin oma raamatu lõpus mõningatele eeskujudele osutada, sest maailmas juba tegutsetakse selles suunas. Konkreetset tegevuskava Eesti jaoks mul praegu pakkuda pole. Aprilli lõpus sai kutsutud mõtterünnakuks kokku hulk inimesi, kes on Eestis neil teemadel sõna võtnud või tegutsevad juba näiteks ökokogukondades, püüdes üheskoos võimalikult isemajandavalt hakkama saada. Jätkusuutlikke kogukondi võib peale kasvada ka üha laieneva riikliku „optimeerimistegevuse” tulemusena, näiteks kui kuskil on kool kinni pandud ja inimesed hakkavad seda ise pidama. Eks ma katsun panna mõtlevate ja tegutsevate inimeste kaasabil kokku ka järgmise raamatu, milles keskendun sellele, mida saaks ja võiks edasi teha. Minult on seda nõutud ja sellele on isegi pealkirjaks „Lokaalravitsus” välja pakutud. Üldjoontes ma kujutan ette, et see peaks olema sisuliselt tagasiliikumine autonoomsete kogukondade juurde. Samasse kohta, kust me tulime, aega enne tarbimisajastu algust.

Raamatu tagakaanel on pilt, mis justkui ütleks „tagasi koopasse”. Päris nii hull olukord järelikult ei ole?

Paljud teoreetikud peavad isegi seda stsenaariumi liiga optimistlikuks. Muu hulgas toovad nad põhjenduseks asjaolu, et meie planeedil on sadu tuumajaamu, mille jahutusbasseinides seisab üle 300 tuhande tonni tuumajäätmeid. Kui seal ei lööks regulaarselt pump, mis vett jahutab, järgneks jäätmete iseeneslik süttimine – tekiksid sajad Tšernobõlid üle maailma. Minu lootus on, et me suudame kogukondliku elukorralduse juurde taanduda. See välistaks järsu tehnoloogilise kollapsi.

Kas need lokaalsed kogukonnad on kuidagi võrreldavad asumiseltside või Torgu kuningriigiga?

Põhimõte oleks selles, et kogukonnas leiduks igasuguste erialade inimesi – eluliselt hädavajalik spekter peaks olema kaetud. Kui kogukond on kord tekkinud, siis hakatakse iseseisvalt vaatama, milliseid oskusi ja teavet oleks juurde vaja.

Sa kirjutad oma raamatus, et peagi hakkavad linlased tagasi maale valguma. Kui praegu rõhutatakse, et noored peavad omandama insenerihariduse või õppima IT-d, siis äkki on nende tulevikustsenaariumide valguses hoopis olulisemad praktilised ellujäämisoskused? Äkki me peaks noori vanavanemate juurde selliks saatma?

Siin on vastuolu seni globaliseerunud majanduse ja lokaliseerumise vahel. Loomulikult oleks neid oskusi vaja, aga nendega ei saa praegu ennast ära elatada. Soovitada kellelegi maale minna, et tegeleda lehma lüpsmise või kartuli kasvatamisega, saab ainult sel juhul, kui inimesel endal on selle vastu huvi.

Aprilli lõpus toimusid sinu juures Torgul mõttetalgud pealkirjaga „TuleVAeg”. Mida te talgutel üheskoos arutasite?

Me püüdsime üldiselt aru saada, mis hakkab juhtuma, kui asjad käest lähevad – see ei pruugi tähendada tingimata majanduslikku kriisi, vaid näiteks hoopis geopoliitilist. Selge on see, et ajalooliselt on kriisisituatsioonides kolitud linnast maale, sest seal saab süüa. Kui Lasnamäelt elekter neljaks päevaks ära võtta, siis tõenäoliselt muutub elu seal võimatuks, aga kui linnast väljaspool pole sugulasi ega tuttavaid, siis on keeruline kuhugi minna. Selleks et meeleheitel inimesed ei läheks maad rüüstama, tuleb midagi välja mõelda. Vaja on konkreetseid, kõigile selgeid tegevuskavasid. Vaja on maakogukondade aktiivsust ja nende tegevuse kooskõlastamist. Me ei tahtnud automaatselt teistest riikidest eeskujusid üle võtta, vaid püüdsime lähtuda eestlase ja Eesti riigi oludest. Üha raskemaks muutuvatel aegadel ei tohi jääda lootma riigile. Kogukondadel tuleb Eesti rahva säilimise huvides ise tegutsema asuda.

Aga kas sa ei usu, et inimene on niivõrd innovaatiline olend ja suudab leiutada uusi tehnoloogiaid, mis püsivad käigus minimaalse energiasisendiga, nii et elekter jääks Lasnamäel alles?

Ma väga loodan seda, aga aega nende leiutamiseks pole enam palju jäänud.

Kui palju, vabandust, kui vähe täpsemalt?

Kui „Kasvupiiride” prognoosid n-ö graafikus püsivad, siis 2050 on viimane tärmin, aga juba 2030. aastaks võib olukord väga hull olla.

Kas sul on noortele ka mõni positiivne sõnum?

Kui pidada õnne aluseks materiaalset aspekti, siis läheb noorte elu halvemaks. Samas ei korreleeru majanduslik jõukus alati õnnetundega – ikka ollakse sellest ühe auto või maja kaugusel. Tulemas on teistsugused ajad. Kui vahepealne raskem periood mööda saab, on tulevik inimeste jaoks looduslähedasem, lihtsam ja helgem. Vaimseid väärtusi ei pruugi olla senisest vähem, aga oma elu saaks igaüks elada iseenda ja oma lähedaste rõõmuks.

Kommentaar: Indrek Seppo
majandusdoktorant

Managem korra silme ette ühe nägemuse tulevikumaailmast. Maailmast, kus on lõppenud nafta, ühes sellega demokraatia, helgemast eilsest jäänud ilusad mälestused riigiinstitutsioonidest, sotsiaalkaitsest ja rahast. Globaalse vaesuse ja ökokatastroofi taustal möllavad raevukad ressursisõjad. Kuidas saaks selliselt pildilt puududa Eestit täitvad sõbralikud ökokogukonnad, lambavestides loodussõbrad kanepipuhma varjus lehma lüpsmas?

Maailma ootavad ees arvestatavad väljakutsed, mille mõistmiseks on vaja süvenemist, kuid kõikmõeldava ja ajuti ka esmapilgul mõeldamatu kvaliteediga teabe külluses veel enam kriitilist meelt nii enese kui teiste mõtete suhtes – asju, mille märke ei suuda ma meie ühiskonnas sel teemal sõna võtvate inimeste puhul tihti tajuda. Ometi ei tohiks see mulle nii raske olla – jutt keerleb tihti minu valdkonna ümber, andmete teemal, millega igapäevaselt kokku puutun. Ent leian end aiva küsimas, kus saab keegi kunagi midagi sellist kohanud olla, mida osa diskussantidest majandusteaduseks või selle arusaamadeks tundub pidavat? Kust tulevad faktiväited, mille ümberlükkamiseks piisaks tõepoolest mõnest minutist Google’is? Meid on ootamas piisavalt tõsised väljakutsed, mis väärivad kõige paremaid mõtlemise standardeid.

Mis toimub globaalsel tasandil praegu ja millised ohud meid ees ootavad? Esmalt üks asjaolu, mis ei ole ehk piisavalt meie tähelepanu saanud: maailm on täna palju parem paik, kui see oli veel mõnikümmend aastat tagasi. Viimased aastakümned on toonud süvavaesusest välja pea miljardi, kuhu langenute osakaal on vähenenud kahekordselt. Oodatav eluiga on kasvamas muljetavaldava kiirusega. Haridus levib, haigused taanduvad, naudime rohelise revolutsiooni vilju. Oleme teinud üsna tähelepandamatult tohutuid edusamme millenniumieesmärkide täitmisel ja kuigi minna on veel pikk maa, ei tasu neid saavutusi alavääristada.

See heaolu kasv on toonud kaasa kaks nähtust. Viimast poolt sajandit on iseloomustanud pidevalt vähenev sündivus (üldisest heaolust on siin küll suurem süüdlane naisteni jõudev algharidus). Tegelikult ei ole meie tänastes ennustustes midagi, mis hoiaks pikemas perspektiivis ka globaalse sündivuse alanemist taastootmispiirist madalamana. ÜRO prognoosimudel lihtsalt eeldab, et ehk keegi kuskil mõtleb välja, kuidas lastesaamine jälle seksikaks muuta, ja ehk mingis punktis rahvastiku hulk stabiliseerub kokkukukkumise asemel. Teiseks on pikenenud oodatav eluiga, kuid see ei ole päästnud maakera rahvastiku kasvutempot stabiilsest alanemisest. Lähima saja aasta jooksul näeme kõigi eelduste kohaselt siiski Maa rahvaarvu (senisest palju aeglasemat) tõusu, mis tähendab, et meie ressursiprobleemi see protsess kindlasti ei lahenda, aga annab veidi teise perspektiivi. Küsimus pole enam põllumaa paratamatus lõpus lõpmatult paljunenud inimeste taldade all, vaid pigem selles, millised on meie võimalused järgmise paarisaja aasta üleelamiseks? Millisele tasemele suudame viia taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu?

Sel sajandil toimub võidujooks ressursside ammendumise ja tehnoloogia arengu ning taastuvressursside kasutuselevõtu vahel. Aeg-ajalt kostub ikka küsimusi, kas nägemus tehnoloogia edasisest arengust on õigustatud? Kas me pole liialt arrogantsed, kui arvame, et suudame? Mulle tundub üleolevam suhtumine, et me täna kõike teame. Ei ole vaja kuigi pingeliselt reaalsust silmitseda, teadusajakirju lugeda, et aru saada, kui uskumatult lollid me veel oleme. Keskmist lehmagi ei suuda konstrueerida. Ja kui keegi hakkab rääkima termodünaamika teisest seadusest kui piirangust, mille füüsika meie arengule paneb, siis soovitan üle küsida, kas see saab takistuseks enne või pärast valguskiirust? Mina ei ole veel aru saanud.

Tulevikus on meil abi: kui seni on tipptehnoloogiat arendavate riikide kogurahvaarv miljardi kandis, siis praegu on ainuüksi Hiina kõrgharitud saamisega see baas enam kui kahekordistumas. Ei ole head põhjust, miks nende mõju peaks jääma selles vallas veidi pikemas perspektiivis väiksemaks, kui see on praegu tootmise puhul. Ja Hiina on alles algus – Aasia mastaabid on meeletud.

Kas me suudame sammuda tehnoloogia arenguga ees ressursside lõppemisest? Vaevalt. Oleme küll vähendanud viimastel aastakümnetel järjekindlalt tootmise energiaefektiivsust (seda, kui palju energiat kulub ühiku nänni tootmiseks), oleme arendanud alternatiivseid energiaallikaid, kuid traditsioonilise energia hinnad on nii kohutavalt madalad (aina väiksem osa meie sissetulekust), et meil pole olnud erilist motivatsiooni seda tarbimist vähendada. Muuseas, Rooma Klubi sisulised ennustused käivad justnimelt selle kohta, kui hästi või halvasti suudame hakkama saada olukorras, kus meil on vaja kiirelt ümber organiseeruda. Omaaegset kriitikat pälvisid pealkirjad, mille põhjal peaksid näiteks vask ja valdav osa maagaasist tänaseks otsas olema. See ei olnud küll sugugi nende põhiidee, vaid esitati pigem selleks, et näitlikustada tol momendil teada olnud varude suurust, aga eks ajakirjandus läks jälle veidi oma teed. Küsimus, kas nende mudel on majanduse ümberkorraldumise kiiruse suhtes liiga optimistlik või pessimistlik, saab vastuse siis, kui see protsess algab. Selle kohta on raske teha järeldusi teadmise põhjal, et suudame ennustada üsna hästi inimeste arvu ja ei alahinnanud väga palju põlluharimise tootlikkuse kasvu.

Ju neid jamasid tuleb omajagu, ajaloo lõppu pole niipea karta. Juba seesama Aasia tõus tähendab lähikümnenditel tõepoolest piiratud ressursside suhtelise hinna kasvu. Need muutused eeldavad meilt võimet ümber orienteeruda ja ümber spetsialiseeruda. Ja ma pole tõesti kindel, kas oleme siin Euroopas piisavalt paindlikud, et oma eeliseks olevat stardipositsiooni ära kasutada. Inimühiskonna poliitiline pealisehitus on samuti tõepoolest kole nõrguke, ei ole vaja kuigi palju geograafiliselt või ajaloos tagasi liikuda, et neid ohte märgata. On väga vähetõenäoline, et nende mullistuste aeg on otsas. Aasias, maailma uues keskpunktis, on tuha all ikka igasugust hõõgumist.

Aga üht kardan ma selle kõige juures küll: viimane aeg autarksetesse ökoküladesse elama asumiseks võib tõepoolest olla just praegu – ei ole sugugi kindel, kas me sellist luksust endale tulevikus lubada saame.