Müürileht avaldab Fingleri blogis esmailmunud intervjuu Henry Kõrvitsa aka Genkaga, kes rääkis oma lemmikkirjanikest ja -teostest. Juttu tuli aga ka hiphopist ning Tujurikkuja sketšist „Kaunis Maa 2”.

Henri Kõrvits. Foto: erakogu

Milline raamat Teile viimasena kätte sattus ja millist emotsiooni see pakkus?

Täitsa viimane raamat saabus mulle paar päeva tagasi postkontorisse (Henry Kõrvits vastas küsimustele 24.01). See on Marck Ecko raamat, kus ta räägib oma ärist, turundusest ja kõigest endaga seotust. Hetkel on veel pooleli Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn” ja Anton Nigovi „Harjutused”, Bret Easton Ellise „Imperial Bedrooms” ja umbes veel kaks raamatut on mul siin järjehoidjate lopendades öökapil.

Kui suureks raamatusõbraks Te ennast üldse peate? Mitu teost umbes aastasaldosse koguneb?

Suurust peab millegagi hindama. Arvan, et Mart Juurega võrreldes olen ikka väike ja kellegi teisega jälle suur. Eelkõige meeldib mulle raamatuid osta. Ostan neid kordades rohkem, kui ise suudan läbi lugeda – nädalas ühe raamatu kindlalt. Olen isegi ühe raamatuklubi liige.

Kas on ka mõni kindel žanr, mis on meelepärane? Romaanid? Autobiograafiad? Midagi muud?

Kuna mul on korraga alati mitme raamatu lugemine pooleli, siis eelistan ehk novelle. Neid saab suurel hulgal lühiajaliselt ahmida. Samuti veel huvitavate inimeste teemakäsitluslikke raamatuid (ma ei tea kuidas seda žanrit nimetatakse, noh, a la mingi joodik kirjutab, mida tema näiteks rahandusest arvab jne) Loen ka väga palju religioonfilosoofilist kirjandust ja luulet.

Kui oma lugemisajaloole tagasi vaadata, siis milline teos või teosed on jätnud kõige sügavama mulje?

Ma arvan, et mingid lapsepõlves loetud raamatud. Lugesin „Charlotte koob võrku” kord, kui olin üksi kodus. Ma kartsin noorena üksi kodus olla ja kui ma kord nüüd võtsin selle raamatu uuesti kätte, siis hakkas kõhe : ) „Bullerby lapsed” ja „Mata mu süda Wounded Knees” on mul siiani riiulil. Võtan need aeg-ajalt kätte ja loen jälle. Antropoloogiline-botaaniline teadusraamat „Kosmiline Siug” pani siin paar aastat tagasi mõtlema maailma kontseptsiooni üle. Luulest on mul suured lemmikud Karl Martin Sinijärv, Mats Traat ja Andres Ehin. Kaur Kenderi stiil sobib ka väga hästi.

Kuidas kodumaist kirjandust hindate?

Kui ma võrdlen näiteks muusikaga, siis häid kirjanikke ja raamatuid on vist Eestis alati rohkem olnud kui plaate ja bände. Võib-olla on see vahekord nüüd muutumas. Mitte, et häid raamatuid vähemaks jääb, aga muusika asi tõuseb.

Aga ajakirjandust? Kas midagi on väga valesti?

See on ju absoluutselt teine teema. Ma ei adu seda teemat üldse. See, mida adun, see pigem ei meeldi. Aga on muutuste aeg. Nagu igas teises vallas maailmas.

Kas Teil on ka kogemus digilugemisega (tahvelarvutid, sülearvutid, nutitelefonid)? Millise mulje on see jätnud?

Jah, ostan palju e-raamatuid. Kui midagi väga meeldib, siis ostan riiulisse ka hard copy raamatust. iPadist on hea lugeda, sest seda saab vaikselt voodis teha, kui naine kõrval magab. Kustutad tule ära ja tõmbad brightness’i madalaks. Ei sega kedagi : )

Kas digilugemiseks mõeldud tooted on piisavalt mugavad või suurem digibuum ootab meid alles ees?

Minu jaoks on piisavalt mugav. Arvan, et jätkub piisavalt neid „tahan midagi käes hoida”-raamatutolmunuusutajaid, kes ostavad klassikalisel viisil füüsilisi raamatuid. Raamat on minu jaoks raamat, olgu ta digi või mitte.

Laiem avalikus teab Teid eelkõige muusikuna, kuid tegelikult rabate mitmel rindel. Kes on Henry Kõrvits täna põhiliselt?

Suuremalt osalt tegelen ikkagi erinevate meelelahutusvormidega. Teen muusikat, kirjutan sõnu, vean plaadifirmat, teen raadios saadet. Vaikselt ajan oma ärisid.

Kas muusikarindel saavad fännid varsti midagi uut kuulata? Ja millise esinejanime all on materjali oodata?

Jah, 2014 saab kindlasti uusi asju kuulda. Teen asjad valmis, eks siis näeb.

Kuidas võeti räpparite ringkonnas vastu Tujurikkuja „Kaunis Maa 2”? Kas sellel oli ka mingisugune muusikaline väärtus?

Ma arvan, et see on tore, et tehti. Äkki kellelegi hakkas räpp nüüd rohkem meeldima :) Kui räägime kontseptsioonist, oli see suurepärane šedööver, kui me räägime muusikaliselt, siis selliseid asju tehakse eesti räpiskeenes iga päev. Muidugi mitte nii uhkete videote näol. „Rebi riimi, väike peer” oli muidugi naljakas fraas :)