Pole vajadust mulle Uwe Bolli kohta loengut pidada — olen näinud „Alone in the Darki”, „House of the Deadi” ja teisi saksa filmitegija „šedöövreid” ning ära õppinud, et teda andekaks kutsuda oleks põhimõtteliselt kuritegelik. Ometi ei saa enam raiuda, et Boll on aastate jooksul, mil ta filmitegijana tegutsenud on, vaid negatiivsega silma jäänud.

Näiteks andis ta samanimelisel rämps-videomängul põhineva komöödiaga „Postal” vaenulikult mõista, et on äärmuslike poliitiliste vaadetega inimene, kellel jultumust visata nalja teemade üle, mida tavaliselt ei söandata mainidagi, ja alles hiljuti Kickstarteris „Postal 2” tegemiseks raha nuiates (mis tal õieti läbi ei läinudki…) paljastas soovi minna veelgi teravamaks-julgemaks. Režissööri teatav käpardlikkus on ehmatav, aga sama saab öelda ta enesekindluse-ülbuse kohta, isegi kui see väljendub tavaliselt läbi labase huumori.

„Rampage” (2009)

Kõige väärtuslikum Uwe Bolli film — ja vahest ainus, mida söandan heaks nimetada — on kahtlemata „Rampage”, kindlakäeliselt lavastatud ja üllatavalt intelligentnegi põnevik, mis pilkab küüniliselt paljusid ühiskondlikke probleeme ning mõtiskleb samal ajal selle üle, kuidas isekate motiividega süüdimatud inimesed võitjana välja tulevad, ilma et nad hooliks, et kätel on süütute veri. Kuuldes, et Boll teeb filmile järge, tekkisid minus vastandlikud tunded, sest kuigi ühest küljest intrigeeris mind mõte „Rampage’i” peategelase ja analoogilise sündmustiku uuestinägemisest, tekkis ka hirm, et Boll ei suuda välku teist korda pudelisse püüda ja nullib halvemal juhul kõik, mida „Rampage’iga” konkreetsel moel öelda püüdis. Kui Boll mõistis, et „Rampage’iga” õnnestus tal isiklikud ebaterved vaated kõige kõnekamalt publikuni tuua, tahtis ilmselt kohe veel proovida, sest ainuüksi 2013. aasta „Assault on Wall Street” mõjus „Rampage’i” mõttelise järjena — lihtsalt tolle filmi keskseks teemaks oli spetsiifilisemalt majandus. Bolli jaoks on igatahes õiglus selgelt tähtsaks teemaks saanud ja oma kohati banaalsete, sadistlike filmidega rahuldab ta perverssel moel janu selle järele.

Peamine erinevus „Rampage’i” ja „Rampage: Capital Punishmenti” vahel on, et kui esimeses korraldab peategelane Bill (Brendan Fletcher) massimõrva, näppab kõigi teadmata panga varasalvest hunnikute viisi raha ja jätab paari kodus lindistatud videoga avalikkusele mulje, et on äärmuslane, keda juhtis ühiskonnavastane viha, siis viimases teda raha ei huvita — ta tõukubki nüüd põlgusest poliitika, meedia, majanduse jpm vastu. Nihilist Billi antikangelaseks nimetada oleks ikkagi helge. Tegemist on raskete luulude all kannatava närvihaige psühhopaadiga, kellel inimeludest ükskõik. Seekord on tal lihtsalt kindel missioon: mees tungib hambuni relvastatult kohalikku telejaama, et seal edastataks kogu riigile manifest, mis tal plaadi peal kaasas on. Kui varem pani Bill kõiki arvama, et tal on inimkonnale kindel sõnum, siis nüüd tal ka päriselt on kindel sõnum, ja eks põhjus ole vast selles, et Boll on eriti vahule läinud; juba „Rampage: Capital Punishmenti” maitsetu DVD cover peaks sellest märku andma. Aga igatahes tundub Bill karakterina nüüd sellevõrra mitmeplaanilisem. Ühtlasi lisab filmile põnevust asjaolu, et me ei saa tükk aega teada, mida selle hullunud maniaki manifest endast täpselt kujutab.

„Rampage: Capital Punishment” (2014)

Samas puudub „Rampage: Capital Punishmentis” mõnus teravmeelne huumor, mida võib leida esimesest jaost. „Rampage’is” on andekas stseen, kus Bill sammub, turvis seljas ja relvad käes, suurde mängusaali, kus trobikond bingot mängivaid pensionäre temast väljagi ei tee, ja otsustab, et nad pole isegi tapmist väärt (see on tegelikult võrratu näide Uwe Bolli huumorimeelest). Järjes ei jää situatsioonikoomikale aega, sest sellel on nii palju öelda. Hoomamaks, mida režissöör kritiseerib, peab usinalt kaasa mõtlema, sest siin tõstatakse kõikvõimalikke teemasid: rahakad Hollywoodi produtsendid, relvakontroll ja julgestus, Snowden, al-Qaeda, Julian Assange, misogüünia, valitsus, reality televisioon, kirikud jpm. Selge on, et nii „Assault on Wall Streeti” peategelane (kes on küll pisut õilsam) kui Bill esindavadki Uwe Bolli ennast, nad toovadki režissööri haiglasevõitu ideoloogiad publikuni. Kõnealused massimõrvafilmid on põhimõtteliselt Bolli, kellest filmitegijana on saanud neurootiline ekstremist, isiklik manifest. Kuna kaine mõistusega inimene on tema linateostest hoiduma õppinud, siis saavad tema mõtetest osa aga vähesed… ja võib-olla on see isegi tervislikum variant, isegi kui selline radikaalsus on kellegi jaoks imetlusväärne. Filmina on „Rampage: Capital Punishment” kokkuvõtlikult sama mündi teine pool ja mitte oluliselt halvem „Rampage’ist”, ehkki viimane on meelelahutuslikum ja tasakaalukam.