Märtsi alguses Tallinna külastav tunnustatud disainikriitik Alice Rawsthorn heidab pilgu kaasaegsele disainikultuurile ning vestleb disainihariduse tulevikust.

Alice Rawsthorn. Foto: Chris Moore

Alice Rawsthorn on disainimaailma mõtestajana teinud ära tohutu töö – tema iganädalased veerud International New York Timesi külgedel on jõudnud miljonite lugejateni. Lisaks meedia kaudu disainimõtte vahendamisele on ta andnud välja mitmeid raamatuid (viimati „Hello World: Where Design Meets Life”, kuid varem näiteks ka Yves Saint Laurent’i biograafia) ja juhtinud Londoni disainimuuseumi.

Mis tähendab tänapäeva disainis sinu jaoks revolutsiooni?

Teoorias peaks iga disainitegevus olema revolutsioon või vähemalt küllastunud revolutsiooni vaimust. Disain on keeruline, tihtipeale hoomamatu fenomen, mis on sajandite jooksul erinevates kontekstides erinevaid maskeeringuid, tähendusi ja eesmärke omaks võttes dramaatiliselt muutunud, kuid mille lakkamatu roll on olnud tegutseda muudatuste saadikuna, aidates meil meie ümber toimuvast aru saada ning seda enda kasuks pöörata. Iga disainiga seotud tegevuse eesmärk on midagi muuta, olgu selleks siis miljonite inimeste elude ümberkujundamine või marginaalne mõju ainult ühele neist. Ja disain teeb seda järjepidevalt. Oma parimatele omadustele toetudes saab disain tagada, et mis tahes tüüpi muudatusi – olgu need siis teaduslikud, tehnoloogilised, kultuurilised, poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed, keskkondlikud või käitumuslikud – tutvustatakse maailmale viisidel, mis on pigem positiivsed ja jõulised kui keelavad ja hävitavad.
Samas sõltub disaini võime seda teha ka ühiskonna ootustest. Disaini muutis professionaalseks industrialiseerimine, kuid seda hoiti ka kindlates raamides, mis olid enamasti kommertslikud. Ma usun, et see on üleminekumoment, mil eelindustriaalne idee disainist kui muutuvast, intuitiivsest distsipliinist taaselustatakse, võimaldades sel sügavamalt ja tähendusrikkamalt meie eludesse panustada, näiteks keskkonnakriisi ning teravate sotsiaalprobleemidega, nagu kodutus ja töötus, tegelemise läbi, mis kuulub tavaliselt sotsiaal- või majandusteadlaste valdkonda. Seal on disainirevolutsionääridele palju mänguruumi.

Kuidas muuta disain noorema põlvkonna jaoks huvipakkuvaks? Kuidas asetada see sotsiaalvõrgustike konteksti (mina-generatsiooni jaoks)?

Ma arvan, et niinimetatud mina-generatsioonil (selfie-generation – toim.) on disainiga palju dünaamilisem ja nõudlikum suhe kui selle eelkäijatel. Esiteks, olenemata kõigist nõrkadest külgedest on disainikultuur praegu rikkalikum ja sügavam kui kunagi varem. Teiseks ei paku digitaalne tehnoloogia meile igapäevaselt pelgalt tõestust selle kohta, et disaini võimuses on muuta meie elusid, vaid see võimaldab meil disainiga veelgi mõjuvamalt suhestuda. Instinktiivselt ja enesele teadvustamata käitume me oma elu erinevates aspektides juba nagu disainerid, kavandades käike internetis, et otsingumootoritest informatsiooni selekteerida, ja kujundades oma identiteeti, mida me endast tehtud fotodel ning sotsiaalmeediapostitustes peegeldada tahame. Kuna 3D-printimine ja teised digitaalse tootmise tehnoloogiad arenevad, on igapäevaselt kasutatavate asjade disain üha enam meie kontrolli all. Ma usun sügavalt, et mida rohkem on inimesed disainist teadlikud, seda teravamõttelisemad nad selle suhtes on ning seda rohkem on disainil võimalusi meie elukvaliteeti nii uutel kui vanadel elualadel paremaks muuta. Teiste sõnadega: mida põhjalikumad ja valgustatumad on meie teadmised disainist, seda tõenäolisemalt saame me selle tugevustest kasu lõigata ning nõrkusi vältida. Seetõttu on disaini omaksvõtt mina-generatsiooni puhul niivõrd julgustav.

Kuidas tulla taolisel muutuval ning vabavarale suunatud ajal toime autoriõigustega?

Üks disainikultuuri tugevusi, kuid samas ka nõrkusi, on selle loomuomane optimism, mis võib ulatuda vahel lausa ülistamiseni. Erutus, millega 3D-printimine ja teised digitaalse tootmise vormid vastu on võetud, on tüüpiline. On palju põhjuseid, miks antud tehnoloogiate pärast põnevil olla, aga kui me neist täit kasu tahame saada, peab disainiga seotud tegevusaladel olulisi muudatusi tegema, sealhulgas seoses autoriõigustega. Paljudes riikides kehtivad intellektuaalse omandi seadused on juurdunud industriaalajastul ning vajavad seetõttu oma eesmärgi täitmiseks digitaalsel ajajärgul radikaalseid muutusi.

Viibisin hiljaaegu Dublinis Cumuluse disainikonverentsil ning üks märgatav tendents oli see, et disainimine kätkeb endas üha enam uurimistööd – töötamist nagu sotsioloog, antropoloog, filosoof… See tähendab enam-vähem seda, et disainerist saab tõlk või vahendaja, kes organiseerib elu (ja juba olemasolevat). Kuidas sa neid arengusuundi kommenteeriksid?

Traditsiooniliselt hinnati disaini peamiselt asjade alusel, mida see tootis: need olid kas käega katsutavad, näiteks objektid või pildid, või immateriaalsed, nagu tarkvara. Praegu nähakse väärtust ka disainiprotsessis endas ja seda rakendatakse aina rohkem strateegilistes ja organisatoorsetes küsimustes kujul, mida kutsutakse tihtipeale „disainimõtlemiseks” (design thinking – toim.) või „süsteemidisainiks”. Disainiprotsessi traditsioonilisest tulemusest vabastamise näol võimaldab disainimõtlemine rakendada disaineritel neile loomuomaseid kommunikatsiooni, kriitilise mõtlemise ja visualiseerimisega seotud tugevusi suurema hulga väljakutsete puhul ning nad töötavad tihtipeale kõrvuti mainitud spetsialistidega, kelleks on sotsioloogid, antropoloogid, filosoofid ja paljud teised. Sotsiaalse disaini tormakas areng on selle üks huvitavamaid näiteid. Sarnaselt kunstnikele on mõned disainerid otsustanud kasutada disainiprotsessi kui uurimis- ja intellektuaalse arutlemise vahendit, et aidata meil mõista maailma ning seda, kuidas see niinimetatud ktontseptuaalsete ja kriitilise disaini projektide läbi muutub. Vältimatult on nende lähenemiste areng olnud aeg-ajalt problemaatiline, kuid siiski tohutult põnev, ning mida rikkalikumaks ja eklektilisemaks disainipraktika muutub, seda enam meelitab see ligi kõige andekamaid ja ambitsioonikamaid tegijaid.

Teisalt on meil ju ka käsitöödisain. Ma näen, et minu ehtekunstitudengid eelistavad enamasti just kõige traditsioonilisemaid ja keerulisemaid tehnikaid. Tundub, et need oskused annavad neile ebakindlateks aegadeks mingi kindlustunde, kuigi tehnilisi kursuseid on suurte kulude tõttu raske kogu aeg korraldada (see kõik sõltub praegu antud tingimustes parimate lahenduste leidmisest). Kuhu sa need oskused suuremas pildis asetaksid? Kas me vajame neid veel 25 aasta pärast?

Kindlasti. Üks digitaalse tehnoloogia vohamise ootamatuid, kuid paeluvaid külgi on see, et suure osa ajast arvutiekraani ees veetmine tekitab meis igatsust traditsioonilise käsitöö tooruse, sensuaalsuse, spontaansuse ja vahetuse järele ning paneb meid seda ühtlasi kõrgemalt hindama. Samasugust fenomeni võib märgata viimasel ajal ka plahvatuslikus huvis live-ürituste vastu, nagu esinemised, ettekanded, debatid ja nii edasi.

Ma olen isiklikult väga disainihariduse arengusuundadest huvitatud, kuid samas panevad need mind ka muretsema. Kuidas sa disainihariduse tulevikku näed? Kuhu me oma laevad (=koolid) juhtima peaksime?

Kui disain suudab realiseerida oma potentsiaali tulevikus meie elukvaliteeti parandada, peavad disainerid arendama välja uusi töösuundi, mis on paindlikumad, rohkem koostööl põhinevad ja diplomaatilisemad. Disainiharidus mängib siinkohal suurt rolli, et disainereid selleks ette valmistada. Tulevikus peavad disainerid olema avatumad koostööle teiste tegevusaladega. Veel üheks katsumuseks on uue, kaasahaaravama suhte loomine inimestega, kes disainiprotsessi lõpptulemust kasutama hakkavad ja tänu digitaalse tootmise tehnoloogiate arengule, nagu 3D-printimine, selle üle üha rohkem mõju omavad.
Lisaks peavad disainerid oma eesmärgi eest seistes veenvamad olema. Hoolimata disaini saavutustest, on see endiselt avatud segadustele ja valedele tõlgendustele ning on tulemusena tihtipeale tühiseks muudetud. Riski suurendab raskemate katsumuste ettevõtmine sellistel aladel nagu sotsiaaldisain, kuna läbikukkumise tagajärjed on süngemad. Disainerid ei peaks harjutama suuremat järeleandmatust ainult oma töös, vaid olema osavamad ka seda kaitstes. Ühtlasi on disainikoolidel kohustus tagada ühiskonnale parimad võimalikud disainerid, kuid see ei saa juhtuda, kui tegemist on valdavalt valgete ja meessoost isikutega. Üks asi, mis on mulle disaini juures alati pettumust valmistanud ja mind hämmastanud, on mitmekesisuse puudumine. Ükski kultuur ei saa oodata õitsengut, kui see ei peegelda tervet ühiskonda, ning disain on liiga tähtis, et olla vaid mõne privilegeeritud ühiskonnaosa haldusala.

Millisena näed sa tänapäeva disainis esteetika rolli? Kui palju usume me seda, mida me näeme?

Me elame ajal, mil me ei saa tänu tehnoloogia arengule sõna otseses mõttes oma silmi uskuda, kuigi see ei tähenda, et me ei võiks seda, mida me näeme, enam nautida. Kahtlemata on meie ettekujutus sellest, mida me visuaalselt meeldivaks peame, viimastel aastatel muljetavaldavalt muutunud ning see jätkab muutumist ka tulevikus. Näiteks on futurismi visuaalne stereotüüp nihkumas juba praegu kuuekümnendate kosmoseajastu klantsitud minimalismist, mille tüüpnäiteks on Stanley Kubricku filmis „2001: A Space Odyssey” nähtud kosmoselaev, väga keerukate, mõranenud ja muutlike vormideni, mille on toonud kaasa andmete visualiseerimine ja 3D-printimine. Samasugused muutused toimuvad ilmselt ka teiste esteetikate puhul, kuigi teretulnud on kõrgendatud arusaamine, et disainiprojekti sensuaalne veetlus ei tulene selle visuaalsest küljest, vaid tunnetusest, lõhnast, helist ja narratiivist. Lugu, kuidas disain tekkis ja realiseerus, ning disaini eesmärgid, sealhulgas eetilised ja keskkondlikud mõjud, on teadmised, mida me kaldume omandama vaistlikult, kuid millel on võimas mõju sellele, kas me peame disaini meeldivaks või mitte.

Kui sa vaatad oma kodus ringi, siis milliste disainiobjektide üle sa kõige tänulikum oled?

Kõige kasulikemate üle.

Kirjelda kolme sõnaga oma ootusi disaini tuleviku suhtes.

Optimism. Empaatia. Leidlikkus.

Alice Rawsthorni tasuta avalik seminar „Hello World: Where Design Meets Life” toimub 3. märtsil kell 16.00 Tallinna Ülikoolis. Kohtade arv on piiratud, vajalik on eelregistreerimine. Täpsem info Eesti Disainikeskuse kodulehel.