6. novembril andis Riias Palladiumis energiast ülevoolava kontserdi New Yorgi indie-nelik DIIV. Üsnagi mitteglamuurses backstage’is võtsid mu vastu bändi ninamees Zachary Cole Smith, kitarrist Andrew Bailey, trummar Colby Hewitt ja end diivanile pikutama visanud bassist Devin Ruben Perez.

Foto: Martinš Otto

Maailmas on praegu tuhandeid kitarri-rokkbände, kes kõik üritavad kuskile jõuda. Kuidas te enda arvates nii kõrgele olete lennanud?

Zachary Cole Smith: Ma ei tea. Minu arust neid kitarri-rokkbände nüüd nii palju ka pole. Tundub, et poleks nagu ühtegi.

Aga taolist unenäopopi asja, nagu teie ajate, on ju küll. Mille poolest te erinete?

Z.C.S.: Ma arvan, et me oleme live’is huvitavamad ja meie lood on lihtsamad. Paljud bändid kõlavad nagu 80ndate muusika. Me segame väga palju erinevaid asju. Nii et see kõlab nagu unenäopopp, aga tegelikult see pole seda.

Andrew Bailey: Meie lood on live’is üsna teistsugused.

Z.C.S.: Et saada inimeste tähelepanu, pidime me tegema lühikese ja sisutiheda popalbumi, nii et kontsertidel saame me oma muusikat väga erinevates suundades arendada.

Mis lugu peitub albumi pealkirja „Oshin” taga?

Z.C.S.: Albumi booklet annab sellest tegelikult aimu. Ühesõnaga on „Oshin” ühe väikse tüdruku kirjutatud luuletus ja kuna ta õigekiri ei olnud just kõige parem, siis ongi luuletuse pealkiri mitte „Ocean”, vaid „Oshin”. See jäi mulle kuidagi väga külge ja üleüldse on tegemist väga hea luuletusega.

Teie bändiga seoses käib pidevalt jutt veetemaatikast. Alates teie tähemärkidest ning lõpetades „Oshiniga”. Kas võime näiteks vaadelda Druuni-nimelist lugu hoopiski drown’ina?

Z.C.S.: Tegelikult oli „Druun” üsna suvaline pealkiri, mis oli alguses hoopiski „Drone” (sumin ‒ M.M.). Plaadil on kaks sellenimelist lugu, milles on mõlemas üks noot, mis siis nii-öelda sumiseb läbi kogu loo. Mu eesmärk ei olnud panna plaadile kõiki neid valesti kirjutatud sõnu. Tundub nagu see oleks meie bändile omane, aga see oli rohkem nagu…

A.B.: Õnnetus.

Z.C.S.: Jah. Samamoodi nagu me panime oma bändi nimeks Dive ja siis kaevati meid kohtusse.

Teid kaevati kohtusse?

Z.C.S.: Ei. (Kõik naeravad.) Me muutsime selle tegelikult ära. Siis leidsime me veel selle eespool mainitud luuletuse. Nimede panemisega on tegelikult ka see, et kui ma oma arvutis lugu hakkan salvestama, pean ma looma uue faili ja sellele enne nime panema, kui lugu olemaski on. Nii ongi osadele lauludele juhtunud taolised ajutised nimed.

Olete kasutanud oma albumikujunduses Ameerika põlisrahvaste sümboleid ja Henry Moore’i skulptuuri. Mis värk nendega on?

Z.C.S.: Jaa. Need sümbolid on pärit tegelikult inuittide kultuuritraditsioonist. Ühte neist kasutasin ma Geisti-nimelise singli kujunduses ja tahtsin sama teemaga jätkata ka kauamängival. Mulle väga meeldis see kunst. Henry Moore’iga seoses oli mul aga üks üsna veider juhtum. Nimelt meeldis mulle väga tema skulptuur „Inimene”, mida ma albumikujunduses kasutada tahtsin. Samal ajal sain ma tuttavaks ühe inglise trummariga, kes tutvustas end Henryna ning tuli välja, et Henry Moore on ta vanaisa. Tal on Henry Moore’i autoriõiguste üle kontroll ning õnneks ei saa mind seetõttu antud kujutise kasutamise eest kohtusse kaevata. Minu jaoks on need sümbolid, mida ma kujunduses kasutan, väga iseseisvad ja veidrad.

Teie tuurigraafik on sel aastal üsna intensiivne olnud. Olete soojendanud Wild Nothingut, mänginud mitmetel festivalidel ja nüüd veel Euroopa tuur. Kas teil kogu sellest tuurivärgist tüdimust ei teki? Uue muusika kirjutamiseks ka aega jääb?

A.B.: Tekitab ikka tüdimust küll ja muusika kirjutamiseks aega ei jää.

Z.C.S.: Näiteks mängisime me eile õhtul Helsingis, olime öö läbi üleval ja pidutsesime oma sõpradega. Pidime hommikul kell 9 üles ärkama ning siis tuli välja, et meie lend on tühistatud, nii et veetsime viis tundi lennujaamas. Seejärel lendasime Riiga ning tulime otse Palladiumi. Aega pole lihtsalt kunagi. See on ikkagi üsna väsitav, aga samas…

A.B.: Samas on see ka päris hea töö. Parem kui mõni teine. Ma oleksin pigem tuuril kui kodus.

Z.C.S.: Ma oleksin pigem kodus kui tuuril, aga pigem tuuril, kui teeksin tavalist tööd.

Lugesin, et annate järgmise aasta alguses EP välja.

Z.C.S.: Jah. See on meil mõttes. Kavatseme lindistada hulga materjali, paneme selle kokku ja vaatame, mis edasi saab. Meil on umbes 25‒30 lihvimata demo, millest mõningaid on plaanis kasutada ja mõningaid mitte. Jaanuaris ja veebruaris me tuuril ei ole ning märtsis on aega lindistada.

Olete varasemates intervjuudes maininud väga palju vanemaid bände, kes teid inspireerinud on. Näiteks Nirvana ja My Bloody Valentine. Keda te uuemate artistide hulgast kuulate?

Z.C.S.: Meile meeldib väga San Francisco bänd Weekend, kes mind isiklikult inspireerinud on. Ja eile käisime just Tinariweni live’il. Ka nemad on meie kauamängivale inspiratsiooniks olnud.

Kust nad pärit on?

Z.C.S.: Malilt.

Colby Hewitt: See bänd on kokku pandud põgenikelaagris.

Z.C.S.: Nende taustalugu on jah üsna hull.

Devin Ruben Perez: Ariel Pinki uus album on väga hea.

Z.C.S.: Jaa, meile meeldib Ariel Pinki uus album.

Mida te Tame Impala uuest kauamängivast arvate?

Z.C.S.: Ma arvan, et see on üsna igav.

D.R.P.: See on normaalne. Pigem ülehinnatud.

Z.C.S.: Üks meie lemmikumaid uusi bände on Unknown Mortal Orchestra. Nad teevad psühhedeelset rokki ja on oma olekult üsna jalgadega maapeal. Nende saund on kõlalt varajase Pink Floydi moodi.

Mida te teeksite siis, kui te DIIVis ei oleks?

D.R.P.: Ma töötaksin ilmselt endiselt videolaenutuses.

A.B.: Ma oleksin endiselt koerajalutaja.

Z.C.S.: Ilmselt me pidutseksime.