Kirjastuse Lugemik eestvedajad fotograaf ja kunstnik Anu Vahtra ja graafiline disainer Indrek Sirkel nendivad, et maailma mõistes on nende väikekirjastus lihtsalt üks paljudest ‒ siin aga veel täiesti omalaadne ettevõtmine.

Lugemik: Anu Vahtra ja Indrek Sirkel. Foto: Mikk Heinsoo

Erinevalt muust Euroopast zine’ide kultuur Eestis veel ei lokka ja pisikirjastajaid on vähe. Seetõttu pole ka ime, et omaalgatuslikult kunstitrükiseid publitseerivat Lugemikku kohalikul kunstiskeenel teistele heaks eeskujuks seatakse. Ühe päikselise pühapäeva pärastlõunal seadsin sammud Okasroosikese lossi Lugemiku kontorisse, et järele uurida, mida uut on kevade hakul tärkamas.

Kas võib öelda, et Lugemik väljendab teie tingimusteta armastust eesti kaasaegse kunsti vastu? Miks otsustasite hakata andma omaalgatuslikult välja väiksetiraažilisi kunstitrükiseid?

Anu Vahtra: No vaevalt see nüüd tingimusteta armastus on. Pigem huvi noorema generatsiooni kunstnike ja nende tööde vastu – soov neid laiemale publikule kättesaadavaks teha ning omamoodi arhiveerida.

Indrek Sirkel: Me ei arva, et meie kirjastus oleks kuidagi eriline nähtus. Kindlasti ei ole Lugemik mõeldud olema omaette kunstiprojekt. See on lihtsalt üks kirjastus, mis annab välja asju, mida keegi teine ei anna. Minule kui graafilisele disainerile on see ka iseendale heade töötingimuste loomine, kuid lisaks on kirjastamisel ka hariduslik eesmärk. Kuna õpetame mõlemad EKAs, siis on see omamoodi ka tudengitele materjalide tekitamine, mis kipuvad muidu Eestis vahel puudulikud olema.

Olete mõlemad lõpetanud Gerrit Rietveld Academie Amsterdamis. Mida te arvate, kas teid on mõjutanud rohkem sealt omandatud akadeemilised teadmised või pigem mujal olemise kogemus ise?

A.V.: Ma arvan, et Rietveldi akadeemia puhul ei saa tegelikult kasutada sõnapaari akadeemilised teadmised, kuna sealne süsteem on pigem kogemuspõhine. Aga jah, kõik need tegemised said sealt alguse.

I.S.: See on üks kõige mitteakadeemilisemaid koole üldse. Kuid tõesti, paljud sõprussuhted, professionaalsed kontaktid ning mitmed koostööprojektid kujunesid välja õpingute ajal Hollandis. Amsterdam on sama väike koht nagu Eesti, kus kõik teavad kõiki. Kui hakkad seal juba tegutsema ja õppima, saadki kõigiga tuttavaks.

Oli see siis pigem väljastpoolt mõtlemise koju kaasa toomine?

I.S.: Kui veel viis aastat tagasi tundus välismaa koju toomine vajalik, siis nüüd on see ühendus vahepealse aja jooksul kuidagi loomulikuks saanud.

Et see skeene on kuidagi rohkem lõimunud?

A.V.: Mingisugune vahetus toimib viimaste aastate lõikes tõesti laiemas plaanis ning ladusamalt. Muidugi, tõsi on see, et suhteliselt soodne pinnas Lugemiku-laadsete projektide elluviimiseks tekkis siin alles hiljuti.

I.S.: Mujal maailmas on väikekirjastamine täiesti tavaline nähtus. Eestis kahjuks kipub veel kehtima see praktika, et enne kui sa oma trükise saad, pead olema küllaltki tuntud kunstnik. Kunstitrükiste ja kataloogide tegemine on kulukas, aga tänapäeval saab neid asju õnneks ka ökonoomselt teha.

Räägime siis juba natukene rahast ka. Ma vaatasin, et kulkast te otseselt toetust ei saa. Kas ja kuidas väljaspool Eestit sarnaseid ettevõtmisi rahastatakse?

A.V.: Paljude kirjastuste puhul oleneb rahastamine kontekstist. Kui trükis antakse välja näiteks osana näitusest, siis on see ka vastavalt eelarvesse planeeritud. Sarnaselt tegutseb ka Lugemik.

I.S.: Kui kunstnik koostab oma eelarvet, siis kirjutab ta eelarvesse sisse, et on vaja ka trükis koostada ning välja anda. Eks me oleme kulkast toetust saanud küll, aga me tavaliselt ise ei taotle, vaid seda teeb kunstnik.

Te näete siis, et kunstnikel on võimalus trükise jaoks raha oma eelarvesse planeerida?

I.S.: Siiani on õnnestunud, aga mis siin salata – need summad, millest me räägime, on võrdlemisi piiratud. Mitte et me tahaks väga palju suuremalt ja uhkemalt teha, aga eks enamik kirjastusprojekte on võimalikud ikkagi selle arvelt, et me teeme tasuta tööd. Aga kui mõelda, kuidas neid asju välismaal rahastatakse, siis ma arvan, et mujal maailmas müüvad raamatud ikkagi paremini – lihtsalt selle pärast, et inimesi on rohkem. Raamatute tiraažid muidugi iseenesest ei ole väga palju suuremad. Kui meil on need valdavalt 400 ringis, siis ega välismaal ka tiraažid üle 700 ei küündi.

A.V.: Võiks olla nii, et peamine asi, millest lähtuda, ei oleks piiratud eelarve.

Teil on päris muljetavaldav edasimüüjate nimekiri. Kui hästi on teie trükised välismaal seni müünud? Kas huvi eesti kunsti vastu on suur või on see vajadus pigem faktiline, et need ka väljaspool Eestit kättesaadavad oleksid?

I.S.: Peab tunnistama, et praegu on see pigem faktiline. Ega ei ole nii, et keegi läheb välismaal raamatupoodi väljaspool Eestit veel tundmatu kunstniku raamatut küsima. Laura Tootsi esimene raamat, mis müüs välismaal kõige paremini, on meil läbi müüdud. Aga üks põhjus on kindlasti ka see, et raamatu tiraaž oli vaid 200 ja osa sellest jagati tasuta ära, osa müüdi Eestis. Me näeme oma sõprade pealt, kes Amsterdamis raamatupoodi (San Serriffe) peavad, et ega see mingi roosiline äri ei ole.

Selle koha pealt ei eristaks te kirjastamist siin või mujal Euroopas?

I.S.: Mujal maailmas on selliseid kirjastajaid ja poode palju rohkem. Me ei näe, et see oleks mingi nišiasi – teeme lihtsalt seda, mida meile meeldib teha. Ja kuna Eestis on niikuinii kultuuri- ja kunstitrükiste turg väga piiratud, siis on parem pakkuda midagi natukene laiemale publikule.

A.V.: Kuna mujal maailmas on ettevõtmisi nõnda palju ja erinevaid, siis on seal lihtsam keskenduda ka millelegi väga spetsiifilisele. Meie arvates ei ole sel veel kohalikus kontekstis väga mõtet. Kuigi me ei välista, et ka Lugemiku tegevus keskendub tulevikus millelegi suhteliselt kitsale ning konkreetsele.

Millised on teie edasised plaanid seoses kirjastamisega? Seni olete andnud välja kunstitrükiseid, kas olete avatud ka muudele valdkondadele?

I.S.: Me ei tee nendel valdkondadel eriti vahet – meie jaoks on kõige olulisem, et projekt oleks huvitav. Selleks aastaks on meil plaanitud koos Artishokiga üks tekstikogumik. Lisaks on ilmumas Kadri Noormetsa näidend, samuti Anna-Stina Treumundi fotoprojekt ja ka mitmeid pisitrükiseid peatselt avatava Flo Kasearu majamuuseumi jaoks.

Kui trükise väljaandmine ei sõltu otseselt valdkonnast, vaid ideest, siis millele te oma trükist hakkate üles ehitama? Tekst näiteks ei ole teie trükistes tingimata dominant.

A.V.: Protsessi lähtepunktiks ongi ennekõike meie huvi projekti vastu.

I.S.: See ei ole kindlasti selline traditsiooniline kirjastamisprotsess. Tänapäeval on trükise tegemisega seotud osapooled saanud võrdsemaks, positsioonid on segunenud. Kõige olulisem on, et tulemus annaks projekti olemust edasi.

See ilmestab väga hästi sellist n-ö transmediaalsust – üksteise ideede läbimängimist ja remiksimist mitmel tasandil. Kas võib öelda, et Lugemiku trükised omavad omaette teoste väärtust?

(Mõlemad naeravad) Tahaks loota küll!

Seega need siis ikkagi ei ole lihtsalt näitusega kaasas käivad trükised?

A.V.: Seda loodakski alati näha, et trükis on iseseisev teos. Päris mitmed Lugemiku väljaannetest on kunstnike endi jaoks olnud osa nende näitusest. Näiteks Paul Kuimeti raamat „In Vicinity” juhatas sisse tema järgmise näituse; Laura Tootsi postkaart oli eksponeeritud teosena näitusel, aga tegemist oli ka Lugemiku kirjastatud kunstnikutiraažiga; Tuukka Kaila eksponeeris oma fotosid näitusel trükise paarislehekülgedena; Neeme Külma raamat „Pinnavirvendus” toimis nii objektina näitusel kui ka limiteeritud tiraažiga kunstnikuraamatuna.

I.S.: On väga tore näha, et iseseisev ja tugev graafiline disain on viimastel aastatel Eestis jõuliselt tegutsev olnud. 90ndatel oli graafiline disain Eestis peamiselt reklaamitööstuse meelevallas, 00ndatel murdis see end sealt lahti. Meil on väga palju noori graafilisi disainereid, kes teevad väga lahedaid asju.

Palju te ise muidu ostate ja kogute sarnaseid väljaandeid?

I.S.: Päris palju! Amsterdamis elades läkski kogu mu raha trükistele. Ma arvan, et meil on Anuga kahe peale kokku väga suur raamatukogu.

Te avate aprilli lõpus EKKMis oma raamatupoe. Rääkige lähemalt. Kas see on aastaringi avatud pood?

(Anu naerab hüsteeriliselt)

I.S.: Meil on praegu šokiseisund. Ehitasime seda poodi EKKMi ühte vanasse garaaži terve sügise. Mingil hetkel tuli talv peale ja temperatuuri tõttu jäi ehitus seisma. Naersimegi just, et ei julgegi garaažiust lahti teha – ilmselt on metsloomad endale sinna vahepeal pesa teinud. Praegu on jäänud avamiseni kuu ja tundub endalegi utoopiline seal kõik valmis saada. Esialgu on pood avatud aprilli lõpust oktoobrini, siis vaatame, mis edasi saab. Kui EKKM oleks aastaringselt lahti, siis oleksime ka meie. Aga eks see olegi esialgu selline testperiood.

EKKM ju mõnes mõttes ka defineerib külastaja? Ütleme nii, et päris suvaline inimene tänavalt sinna ikkagi sisse ei astu.

A.V.: Ma loodan, et me saame vastastikku kompenseerida, et nüüd on sinna justkui veel rohkem põhjust tulla.

I.S.: Ei tea, eelmise aasta EKKMi külastajaarvud olid suveperioodil kõrgemad kui nii mõnelgi kesklinna galeriil. Suvel on sealkandis ikkagi väga palju liiklust tänu kultuurikilomeetrile ja -katlale, Eesti Disaini Majale, aga ka muidugi lähedalasuvale sadamale.

Mida teie avatava raamatupoe lettidelt leida võib?

I.S.: Meil on kokkulepped ca 50 kirjastusega. Põhimõtteliselt võib sealt leida kaasaegse kultuuri trükiseid, mida mujal suurtes raamatupoodides ei ole. Peamiselt meiega sarnaste väikekirjastajate väljaandeid arhitektuuri, kunsti, disaini, teatri ja filmi teemadel. Kindlasti tahaks ka näiteks muusikat müüki võtta.

Peamiselt Euroopa kirjastustelt?

I.S.: Peaasjalikult, aga meil on partnereid ka Kanadast, USAst, Uus-Meremaalt ja ka näiteks Lõuna-Koreast.

Kas räägite kirjastustega ükshaaval läbi või on teil tekkinud omavahel ka juba mingi võrgustik?

I.S.: Nii ja naa. 99% on otse inimestega läbirääkimine, sest tegu on väikeste kirjastustega, mida ajavad 3–4 inimest. Meile meeldib, et me saame otse inimestega suhelda.

Mulle meeldis ühes teie intervjuus mõte, et lisaks trükiste publitseerimisele te n-ö publitseerite mõtteid ka läbi loengute jms. Kas teie raamatupoel on ka mingi programmiline pool?

I.S.: Jah, ma arvan küll. Kindlasti saab see kohaks, kus ka tudengid saavad enda asju esitleda, samuti teeme seal enda trükiste esitlusi ning selles osas on sõlmitud kokkulepped ka lähiriikide kirjastajatega. Suveperioodil on see meile kindlasti kontoriks, aga samas saab sellest ilmselt ka mingil määral kogunemiskoht. Meie jaoks ei ole see lihtsalt pood, vaid paik, kus levitada teadmisi laiemalt.

Lugemiku raamatupoe avamine toimub EKKMis 26. aprillil kell 19.00 koos 2013. aasta Köler Prize’i nominentide näituse avamisega.

Kuula ka Klassikaraadio „Kunstiministeeriumi” saate arhiivist Maarin Mürgi intervjuud Anu ja Indrekuga.