Lisaks sellele, et Kali Briis on andekas noor muusik, on ta ka äärmiselt sümpaatne ja avatud inimene, kelle jaoks on muusika viisiks ehitada inimeste vahele sildu ning leida mõttekaaslasi. Aga sagedamini kui võiks arvata, on inimestel nõnda, et keha ning mõistus keelduvad erinevatel põhjustel südamesoovidega koostööd tegemast. Seda on kogenud ka Kali.

„Praegu on muusikas ilus aeg. Esimest korda on niimoodi, et kui ma olen lava peal, olen ma just selles momendis. Ma tõesti oskan nautida, et ma olen enda bändiga, vahvate inimestega ja selle muusika sees. Inimesed naeratavad ja kõik on hästi.”

Illustratsioon: Gea Grigorjev

Niimoodi, pilk kuskil kauguses justnagu oma bändi otsimas, vastab teisel pool lauda istuv Kali Briis mu küsimusele, kuidas tal praegu läheb. Istume loetud tunnid enne Eesti Laulu poolfinaali maha F-hoones, mis on täis paksu suminat ning suuremate ja väiksemate külastajate kõnekõminat. Inimesed me ümber valdavalt naeratavad ja kõik tundub tõepoolest hästi. Aga kui palju me päriselt märkame ja hoolime, kuidas inimesed me ümber ennast tegelikult tunnevad?

„Pärast seda, mis ma olen läbi elanud, ei ole ma kunagi lähenenud inimestele stiilis „Imelik oled või? Võta kokku ennast ja saa üle!”” ütleb Kali. „Ma lihtsalt küsingi, et mis sind piinab või mis toimub? Vahel, mõne tuttava või sõbraga, kestab see vestlus tegelikult siis paar-kolm tundi ja lõpuks läheme mõlemad hea tundega laiali. Isegi, kui kipud teise inimesega vahel monoloogi pidama, siis oma peas või üksi olles sarnane arutlemine millegipärast ei avaldu. Inimesel on teist inimest vaja.”

Lisaks sellele, et Kali on andekas noor muusik, on ta ka äärmiselt sümpaatne ja avatud inimene, kelle jaoks on muusika viisiks ehitada inimeste vahele sildu ning leida mõttekaaslasi. Aga sagedamini kui võiks arvata, on inimestel nõnda, et keha ning mõistus keelduvad erinevatel põhjustel südamesoovidega koostööd tegemast. Seda on kogenud ka Kali.

„Varem olin lava peal lihtsalt nagu kivikuju. Täielikult krampis. Mul oli tunne, et iga kord lavale minnes kaotasin selle närveerimisega vähemalt aasta oma elust. Terve sisikond tõmbas krimpsu, hääl värises ja pea käis ringi,” meenutab Kali. Ta selgitab, et kõik sai alguse, kui peale keskkooli lõppu oli ta kaks korda olukorras, kus sai peale haigestumist arstidelt vale diagnoosi, mistõttu haigus süvenes ning ta lõpuks haiglasse sattus. „Ülemõtlejas nagu ma olen, äratas see hüpohondriku,” vaatab Kali tollasele tagasi. „Iga kord, kui mul kuskilt valutas või halb oli olla, ei suutnud ma enne rahu leida, kui arsti juurde läksin. Arsti juures mõtlesin aga alati, et äkki mul on jälle mingisugune eriline „superhaigus”, mistõttu ei usaldanud ma enam ka ühtegi diagnoosi. Ma hakkasin reaalselt tundma selliseid hädasid ning valusid, mida tegelikult olemas ei olnud. Käisin arstide juures ja keegi midagi ei avastanud. Mu haiguskaart oli lõpuks nii paks nagu kehva tervisega 70-aastase mehe oma,” ütleb Kali, lustakas muie suunurgas, kuid jätkab kiirelt tõsinedes: „Ma ei saanud enam korralikult magada ning iga kord, kui mõnda tervisemuret kahtlustasin, tuli ka paanikahoog. See kõik süvenes nii hulluks, et ühel hetkel ma tajusin ära, et vau, nüüd ma olen ikka päris sügavale kukkunud, see ei ole enam normaalne. Selleks hetkeks olin ma endale aga juba ootamisega nii suure karuteene teinud, et pidin olukorra stabliliseerimiseks hakkama ravimeid võtma. Ei olnud enam valusid ja iseenesest sai jälle nagu elada, aga mõtteviis oli ikka korrast ära ning sellega pidin tegelikult samamoodi tegelema hakkama.”

Pane silmad kinni ning hinga rahulikult sisse ja välja. Kujuta ette, et su silme ees lamab maas üks suur tiiger. Te lihtsalt vaatate teineteist. Sina ja tiiger. Sa näed tema suuri tumedaid silmi, pikka saba, kohevat kasukat, peenikesi tihedaid vurrusid. Tiiger vaatab sind ja sina vaatad tiigrit…

„Selle visualiseerimisharjutuse põhimõte on,” seletab Kali, „et paned silmad kinni ja hoiad seda pilti silme ees. Lihtsalt vaatad, aga ei pane tiigrit (või mida/keda iganes sa parasjagu ette kujutad) midagi tegema. Ülemõtlejate, ehk siis ka minu põhiline viga on selles, et üritatakse igati kontrollida seda, mis toimub. Näiteks tahetakse ta kohe hüppama panna. Või hakatakse mõtlema, milline ta iseloom on jne. Mind aitas see end väga hästi välja lülitada. Harjutada, et ma ei pea igast mõttest kinni haarama ning seda voolima hakkama. Mõneti on mõtted ju nagu rongid rongijaamas. Jaamast sõidab läbi igasuguseid ronge, aga sa ei pea igaühele peale hüppama. Sa võid lihtsalt istuda rahulikult jaamas ja olla. See kujutluspilt toimib minu jaoks.”

Naudin korra selle mõtte romantilist, aga samas nii täpset analoogiat, kui juba ta jätkabki mõtlikult: „Ma olen seda ka väga palju tähele pannud, et ärevus, see on nagu mingisugune tänapäeva haigus. Mul on tunne – ja eelkõige ma räägin iseenda kogemusest –, et selle väga suureks põhjuseks on, et tänapäeva noortel on liiga palju aega niisama vahtida. Lihtsalt mitte midagi teha.”

Kali jutuga samaaegselt jooksevad mu silme ees numbrid 10–28: ärevushäired on elu jooksul erinevate uuringute põhjal 10–28 protsendil inimestest, mis teeb sellest depressiooni kõrval levinuima psüühikahäire. Kui ärevushäiretega elavaid inimesi on nii palju, siis ei ole ka ime, et Kaligi neid aina enam enda ümber kohtab. Aina enam märgatakse. Aina enam räägitakse.

„Minul oli ka nii, et kui keskooli lõpetasin, oli mul vaba aasta,” jätkab ta. „Ma ei käinud tööl, ma ei teinud mitte midagi. Muusikaasjad seisid. Ma lihtsalt istusin ja ketrasin mõtteid. Ka hiljem olen märganud, et kohe, kui on mingisugused sellised momendid, kus tegevus saab otsa, siis keegi kuskilt hakkab nagu koputama vaikselt. Lihtsalt hakkan keerutama halbasid mõtteid. Sellepärast hakkasin nendel hetkedel, kus mul tööd parasjagu polnud või koolis oli vaheaeg või muusikas oli puhkemoment, suvilas ehitamas käima. Lihtsalt võtsin mõne tööriista kätte, tegutsesin ja siis avastasin, et kaks tundi on märkamatult möödas. Puhanud tunne oli. Peab oskama iseendast puhata.” Kali teeb ka vestluses siinkohal näitliku puhkepausi. „Ja ma siiamaani kasutan seda tiigri-harjutust ka,” tunnistab ta. „Näiteks kui ma lähen magama ning tund aega olen juba tõmmelnud ja voodis linu kulutanud, siis teen selle harjutuse ning juba poole peal jään magama, kuna mõte saab nii vabaks, et lihtsalt väsin automaatselt ära.”

Uurin, kas muusika tegemine on ka midagi, mis aitab mõttevoogu aeglustada, konkretiseerida, tähelepanu koondada. „Jaa,” vastab Kali kohe kiirelt. „Mul ongi nii, et selline siiralt tunnete läbielamine muusika kaudu – see on nagu narkootikum. See vabastab. Isegi, kui need emotsioonid on nii igatsuslikud või kurblikud, siis ma ei tunne end halvasti nendel hetkedel. Inimesed sageli küsivad, et miks sa teed sellist masendavat asja. Ise tõmbad lukku ennast! Kirjuta parem rõõmsatest asjadest! Aga kui ma teen kurblikke lugusid, siis ma pigem tunnen, et olen nendel hetkedel romantilisem kui kunagi varem. Ma ei tunne ennast halvasti. Ma ei ole maailma peale kibestunud. Sellel hetkel, kui ma laule kirjutan, ei ole mul aega muid mõtteid kerida.”

Et siis ikkagi taas üks kannatav kunstnik. Raskused on need, millest inspiratsiooni ammutada. Jõuan sellel mõttekäigul vaid korra enda peas läbi lasta vilksatada, kui juba enne delikaatse küsimuse formuleerimist jõuab Kali mulle jäilile.

„Näiteks kui ma enda muusika peale mõtlen,” selgitab ta, „siis väga palju minu lugusid on nendest nii-öelda emo-momentidest alguse saanud. See on tegelikult ülisuur inspiratsioon. Igatsustunne näiteks. See on minu jaoks kõige tugevam tunne, mis üldse saab olla. Midagi igatseda või millestki puudust tunda, see on selline tunne, et suu ise nagu vajub lahti ja tahaks laulma hakata.” Nüüdseks vastab noormehe seni enamik ajast mööda kõrget ruumi ekselnud pilk mu uurivale pilgule aina sagemini. Vahel ma mõtlen, et inimesed siin Eestis tunneksid end juba siis oluliselt vähem üksikutena ning igatsust täis, kui nad vaid teistele natuke rohkem ja pikemalt otsa julgeksid vaadata. Sageli tuleb juba seda nii pööraselt igatseda, et keegi sulle päriselt otsa vaataks. Aga muidugi inspiratsiooni ammutamiseks on pinnas siinmail soodne.

„Mõni võib loomulikult öelda, et inspireeruda võib ju ka positiivsetest asjadest,” jätkab Kali. „Muidugi võib. Aga kuna ma ei ole terve elu olnud ülim rõõmurull ja kõigile naeratades ringi kalpsanud, siis ma ei tunne ennast nagunii nendes teemades kodus. Ma tunnen, et rõõmsad lood ei tuleks nii võimsad ja nii siirad, kui need lood, mis minu elu reaalsetest konfliktidest räägivad. Muidugi ma olen kirjutanud ka väga lõbusaid ja rõõmsaid lugusid, aga neid on lihtsalt vähem. Kui ma ei oleks nii tundlik, siis ma võib-olla ei saaks nii palju inspiratsiooni ümbritsevast keskkonnast,” arutleb Kali. „Mul jääks väga palju nüansse märkamata. Samamoodi on selle intensiivse mõtlemisega. Kui ma 3–4 tundi unetult voodis vähkren ja ärevus on majas, siis see on muidugi nõme ja nii teen endale liiga. Aga kui ma alati leiaks viisi, kuidas end kohe välja lülitada siis, kui ma ei saa õhtul natuke aega und, kuna mul on hästi palju mõtteid peas, siis ma oleksin praeguseks võib-olla kokku kolm lugu teinud.” Naerame ning Kali jätkab: „Enamik mu lugude sõnu, enamik minu muusikast on sündinud just sellistel unetutel hetkedel. Ma olen voodis, panen silmad kinni ja lihtsalt mõtlen erinevate olukordade peale, kuni mingil hetkel läheb laulu kirjutamiseks, sõnadesse panemiseks.”

Aga mis siis, kui ei ole suvilat, kuhu ehitama minna? Mis siis, kui tiiger ikkagi hakkab kujutluspildis hüppama ja tundub tagatipuks veel ka kahtlaselt ohtliku olekuga? Mis siis, kui muusikat luua ei oska? Mis siis, kui tunned, et ei saa enam üksi hakkama nende asjadega?

„Kõige raskem on see, kui sa lähed vale sõbra juurde rääkima,” tõdeb Kali. „Mind ongi kõige rohkem häirinud see, et sõbrad ei ole väga hästi lähenenud nendele asjadele. Keegi ei ole mõelnud, et mul on probleem. Lähenetakse väga kärsitult või lihtsalt visatakse paar lauset õhku, midagi stiilis „jobu oled” või, „mis sul viga on?” või „ole vait”. Kasvõi naljaga, mitte kurjalt, aga igal juhul – sellest ei ole ju abi! See paneb teise end lihtsalt veel halvemini tundma.” Kali on selgelt nördinud ning murelik kui jätkab: „Mingil hetkel, enne, kui ma psühholoogide ning psühhiaatrite poole pöördusin, tahtsin ma avaneda. Tahtsin hakata seda asja lahendama, aga sõprade suhtumine viskas mu tegutsemisele kaikaid kodaratesse. Tundsin, et ma ei saa iseendast aru ja pole ka sõprade toetust.”

Taas saabub me lauda teenindaja, kes juba mitmendat korda uurib, kas meil on kõik hästi, kas me ei sooviks midagi lisaks jne. Kali jutu foonil muutub see omamoodi irooniliseks. Siin on keegi, kes tunneb nii pinevalt huvi, kuidas me siin hakkama saame, kuid juba selles samas hetkes on nii palju neid, kellel seda päriselt tarvis oleks, aga kelle käest keegi kunagi ei küsi.

„Mina olen ennast kogu aeg pidanud analüüsivaks inimeseks,” avab Kali ning praeguseks on me vestlus kestnud juba piisavalt kaua, et ka mina omalt poolt julgeksin sellist iseloomustust talle välja pakkuda. „Aga minu meelest lihtsalt ei saa alati iseenda psühholoog olla. Samamoodi nagu kirurg ei saa ise ennast opereerida. Sa võid olla teistele väga heaks abiks, aga sinu murekohti näeb teine inimene sageli palju paremini. Seepärast käisingi ma paralleelselt ravimite võtmisega päris pikalt teraapias. Kohtusin väga lahedate noorte psühholoogidega, kes panid mind päris headele asjadele mõtlema. Nad ei tekitanud minus kordagi ebameeldivat tunnet nagu oleksin mingisugune haige inimene. Nende lähenemine veenis mind, et see, mis minuga toimub, on arusaadav, normaalne ning et mu probleemidele on olemas lahendused. Tänu sellele ma avanesin ja sain asjad endast välja. Ma hakkasin iseennast rohkem kõrvalt nägema. See kõik aitas mul ennast palju paremini mõista ning endaga toimuvat analüüsida.”

„Muidugi mingisugused sisemised asjad lihtsalt on sellised, millest on vahel raskem üle saada,” tõdeb Kali. „Osa asju vajavad rohkem tööd. Isegi kui olen selle kontrolli alla saanud, et ma enam ennast täiesti katki ei küta mingisuguste mõtetega, siis seda ikka siiamaani paratamatult on, et ma vahel mõtlen asjadele, millele ei peaks mõtlema. Ja selles mõttes näiteks ärevusmomendid lavale minnes, need on minu arust head, sest kui ma olen väikestviisi ärev, siis kuidagi korjan ennast palju rohkem kokku ja konkreetsemaks ning pingutan paratamatult rohkem.”

Meenutan loetud artikleid, mis kirjeldavad, kuidas Robbie Williams on teinud tuuridel lavaärevuse maha saamiseks peotäite kaupa narkootikume või kuidas Adele on katsetanud enne kontserti viimasel hetkel tuletõrjeväljapääsu kaudu plehkupanemist, et mitte lavale astuda. Harvad ei ole ju ka lood esinemiste eel „närvide rahustamiseks” napsutavatest muusikutest. Kali tunnistab, et on alkoholi tarvitanud enne esinemist vaid korra elus ning on veendunud, et ei plaani seda enam korrata. „Sellel oli selline efekt, et ma olin nii lõõgastunud, et ma ei pingutanud absoluutselt. Pärast oli tulemus lihtsalt hale ja tobe. Alati, kui lavale lähen, tahan selge peaga minna. Mingisugune action peab sees olema!” võtab Kali kokku.

Käin välja mõtte, et veel üheks võrdlemisi levinud viisiks artistide jaoks oma ärevust peita, on alter ego loomine. Näiteks David Bowie, kes on avalikult rääkinud oma ärevushäiretest ning sellest, kuidas Ziggy Stardustina esinemine andis talle võimaluse avastada maailma, kus teda ei saatnud pidev hirm paanikahoogude ees.

„Ma ei tunne ennast lahedalt, kui ma proovin olla see, kes ma tegelikult pole,” on Kali veendunud. „Siis ma jätaksin nagu kasutamata võimaluse siduda ennast inimestega, kes võib-olla otsivad sellist inimest nagu mina päriselt, kes oleks nagu nende ankur. Sellel hetkel, kui mul oli raske, või kui siiamaani on vahel raske, siis ma tunnen, et ma vajan, et kuskil oleks keegi, kes on samasugune. Kõige laastavam minu jaoks oligi see tunne, et ma olen üksi ja kuidagi imelik. Kui ma praegu läheksin lavale ja oleksin mingisugune tüüp, kes ma päriselt pole, siis tunnen, et ma lihtsalt laseksin vee peale kõigile nendele inimestele, kes tegelikult on samasugused kui mina päriselt.” Kali lisab: „Minu jaoks on see hea tunne, kui minu muusika kellelegi meeldib. See ei ole ainult minu ego boost, vaid see tähendab seda, et kuna muusikas on 100 protsenti mind, siis ma justkui sain endale uue sõbra. Leidsin mõttekaaslase. Olgu neid fänne 10 või 10 000. Tunne jääb samasuguseks.”

Aga kuidas siis ikkagi ära tunda, kust läheb see piir, et mis on inimese loomus ja mis on juba häire? Kali arvab, et vabaneda tuleks endaga tegelemisel nendest asjadest, milles ise ära tunned, et see ei ole sulle kasulik. „Näiteks ülemõtlemine – seda on mul võimalik kontrollida ning sellega tööd teha, et teada, kuhumaani ma lähen ning pidurdada, kui tarvis,” selgitab Kali. „Seda teavad kõik mu tuttavad ka, et ma kipun asjadele üle reageerima. Aga nemad ei ole mu progressi ju nii detailselt näinud. Nende jaoks tundub see siiamaani probleemne, et üle reageerin, aga nad ei ole näinud seda momenti, kus ma ennast selle pärast hävitama hakkasin. Tegelikult, isegi kui neile ei paista, siis ma ise tean, et progress on toimunud.” Kali jätkab: „Ma olen nii palju väidelnud inimestega, kes arvavad, et see on mu mugavustsoon ja iga inimene on võimeline muutuma. Et väga lihtne on olla selline natukene masendunud. Aga minu arvates on endaga tegelemisel ja enda muutmisel piir ka. Kõike tahetakse nagu korda teha, aga sa ei saa teisest inimesest teha seda, kes ta pole. Inimeste närvisüsteemid on erinevad ja ükstapuha, kui hulluks rõõmuahviks ma ennast ka ei ürita voolida, siis mingitele asjadele jään ma ikka ühtemoodi reageerima. Mis erinevust siis üldse näiteks muusikamaailmaski oleks, kui kõik kirjutaksid vaid armastusest ning rõõmsatest hetkedest?” viskab Kali küsimuse õhku.

Kali ütleb, et ei ole tahtnud oma ülemõtlemist teadlikult täiesti ära kaotada, sest mingitel hetkedel tunneb ta, et oskab seda justnagu ümber pöörata – detailidesse süvenemiseks. „Ma oskan mingites asjades olla väga ettenägelik, sest mu aju genereerib ja töötab teisiti,” selgitab Kali, lisades kohe juurde, „tuleb lihtsalt ära tajuda, millal võib „lappama” lasta ja millal mitte. Ja seda ma õpin. Õpin veel mitte isegi kümme aastat vaid tõenäoliselt kauem. See ei tule nii lihtsalt. Neid situatsioone on nii palju erinevaid. Kui sa mõtled ja valmistud mingiks olukorraks ja otsustad, et ei lase sel end häirida, siis võib tulla mingi uus asi ja oled uuesti tundmatus vees,” tõdeb Kali. „Ärevus ja mõtted ei käi ju mingi on-off-nupuga, aga saab õppida asju kontrollima. Ma olen närvisüsteemi poolest tundlik inimene, see on midagi, mida ma ei saa välja lülitada. Vahe on selles, kui sügavale ma sellega kaasa lähen.”

Kali räägib, et tema jaoks osutus väga suureks proovikiviks seesama Eesti Laul. „Üle pika aja tegin jälle mingi üli-ülilihtsa ja armsa laulu ja selle looga tuli ka väga palju negatiivset vastukaja,” tunnistab Kali. „Öeldakse, et nii igav, nii lihtne, nii tobedad sõnad! Mis ma teen? Kas ma olen sellest üle? Kas ma lasen endale sellel halba teha?” Kali ütleb, et ta proovib eeskätt süveneda sellesse, mida ta üritas selle looga edasi anda. „Nii lihtne ja pealtpaista naiivne lugu, aga tegelikult on sellel sügavam sõnum kui enamikul mu lauludest,” avab Kali. „Põhimõte on selles, et rumal (ehk siis idiot) ei ole see, kes ei tea midagi, vaid see, kes arvab, et teab kõike. Just lukku minemisest räägib see lugu. Et kui kurb on vaadata, kuidas inimesed on ennast ära isoleerinud ja ei kuula üksteist. Paljud arvavad, et teavad kõike, aga võivad nii hoopis teisest inimesest ilma jääda. Panna teise inimese ennast väga halvasti tundma.”

Olin seda lugu enne me kohtumist kuulnud, aga nüüd sain aru, et ei olnud seda tegelikult kuulanud. Millistest lauludest veel olen nii pealiskaudselt üle läinud ning nende kummitavajääva hoogsa pealispinna alusest maailmavalust mööda vaadanud? Ja kas pole see mitte sama, mis omavahelises suhtluses kipub nõnda sage olema: küsitakse kelleltki, et kuidas läheb, ning hingatakse kergendunult, kui teine naeratust venitades automaatse „kõik on hästi!” vastu kajab? Seda, et see kaja on kurvalt/üksildaselt/abiotsivalt kõmisev, ei (taheta?) märgata ning kiirustatakse edasi.

„Hoidke kokku! Minu meelest kõik sellest algabki.” Minu vastas istuv Kali on oma malbel ning arutleval viisil kirglik ning emotsionaalne ja ma näen, kuidas tal on aina keerulisem püsida väikse lauakese keskel lebavale diktofonile piisavalt lähedal, et läbi ümbritseva jutumüra kõik tema mõttelennud kinni püütud saaksid.

„Kui näed, et keegi su sõpradest ei oska sellele teemale läheneda, siis inimesed, kes ise selle sees on, oskavad. Otsige üksteist üles! Minu meelest ei saa olla paremat tunnet, kui see, kui leiad kellegi, kes on sinuga sarnane. Kellega saad mõtteid jagada. Millest siis suhted alguse saavad? Millest üldse mingid tunded alguse saavad? Ikka sellest, et sa tunned ennast kellegagi kodus. Ma arvan, et see on väga suureks toeks.”

„Ma olen kogu aeg tahtnud selle ära öelda,” lisab Kali, „et ma olen täiega selle poolt, et näiteks usk ja religioon – kui see toob inimesi kokku, paneb hästi tundma ja teeb kuidagi paremaks–, on OK. See on nende ankur. Samamoodi nagu see, kes leiab iseendas jõu, saab endaga ise hakkama. Las teine siis leiab selle milleski/kelleski teises, vähemalt ei lagune ta laiali. See on see, kuidas tema tahab nö rattaga sõita. Kui ta ei taha ilma abiratasteta, pole selleks valmis, siis ärgu sõitku. Vähemalt ta saab sõita. Need inimesed, kellel seda religiooni klõpsu ei ole käinud, peavad lihtsalt iseendasse uskuma ja ennast aitama. Nagu mina. Ma pean ju ka iseendaga elu lõpuni koos olema. See jumal võib minus endas ka olla,” on Kali veendunud. „Lahe on ju millessegi uskuda – siis on elu lõpuni huvitav,” jätkab ta juba väga kelmika pilguga silmis.

Aga esimese sammuna nüüd ja praegu kutsub Kali internetis oma lugusid kuulama. „Need kõik räägivadki ju sellise tüübi elust nagu mina olen,” muigab ta. „Räägivad kohati sellises väga sarkastilises või iroonilises võtmes, aga ütlevad kokkuvõttes ikkagi, et kuskil on mingi samasugune tüüp nagu sina ja ta ei taha teistest parem olla, ta ei näe selleks nii hullult vaeva, ta on leppinud sellega, milline ta on ning kutsub teisi samasuguseid inimesi enda ümber.”

Uurin, millist muusikat talle endale kuulata meeldib. „Sellega on nii, et kui ma teen muusikat, siis otsin sidusust teistega, aga täpselt samamoodi siis, kui ma otsin muusikat, mida ise kuulata, otsin ka sidusust selle artistiga,” selgitab Kali. „Minu kõige lemmikumad artistid ongi need, kes minuga suhteliselt samadest asjadest laulavad. Kelle muusikas ma tunnen selle igatsuse ära. Näiteks soul-muusika. Seda ei saakski ju souliks nimetada, kui seal soul’i sees ei oleks,” naerab Kali. „Täitsa uskumatu, kuidas ma seon ennast ära selle muusikaga! Esiteks, ma leidsin hea loo, mis kõlab hästi, mis inspireerib, aga teiseks, ma leidsin endale sõbra muusikas!”. Kali silmad säravad, kui ta jätkab: „Thom Yorke näiteks on üks mu lemmikumaid mehi, sest ma tean, et temas on olemas see haavatavus. Ta laulab ilmajäämistest ja valestimõistmistest. Tema üks põhihitte, „Creep”, – sa ei pea olema geenius, et aru saada, et selles loos on omajagu isiklikku kogemust sees.”

„Mul ei ole kasu sellest, kui teen mingisuguse hea tausta- või lounge-loo. Lihtsalt midagi, mida on hea raadios kedrata,” tunnistab Kali. „Minu unistus on, et keegi minu muusikat samamoodi kuulaks ja sellest sada protsenti võtaks nagu mina näiteks Radioheadist. Kui ma kuulan nende muusikat päriselt, siis panen kõik telekad ja asjad kinni, lihtsalt istun diivanile ning panen vinüüli mängima.”

Olen mõttes Kaliga sada protsenti nõus ning mind tabab rõõmustav äratundmishetk: ma pole juba viimased 3–4 aastat igapäevaselt raadiot kuulanud (vaid üksikuid teemasaateid aeg-ajalt) ning vinüülimängija asetseb me pere elutoas kesksel kohal. Muusikasse süvenemine on midagi, mida nende aastate jooksul olen järjest enam hindama õppinud ning praktiseerida püüan. Neil hetkedel on see minu väikestviisi meditatsioon.

„Igal inimesel on oma eesmärk muusika tegemiseks – kes teeb raha pärast, kes väljaelamiseks jne.” räägib Kali. „Minul on see 50-50. Kuni selle hetkeni, kui ma lugu loon, on see minu jaoks. See on mu sisemine elu. Aga siis, kui see valmis saab, ei ole see enam ainult minu jaoks. Mina ei jää seda lugu sada korda uuesti kuulama. Ma liigun edasi enda eluga. Tulevad uued tunded ja situatsioonid. Siis on see lugu mõeldud teistele inimestele. Mulle meeldib end teiste inimestega siduda. Ma ei tea, miks. See on asi, mis mind rõõmsaks teeb.”

Me oleme maksnud arved, jõudnud F-hoone uksele ning juba näpistab karge kevadõhk me toasooje põski, aga jutt ei taha kuidagi lõppu leida. Nii palju on öelda ja jagada. Palju on arutada ja endast välja rääkida. Palju on arutada ja endast välja rääkida. Aga kell tiksub ja Eesti Laul ootab. Ootab järjekordne väike samm eneseületuse teel ning ootavad uued mõttekaaslased muusikas.

Kali Briisi muusikat kuula siit.