„Vabandust, et hilinesin” oli lause, mille kooliajal vene keeles perfektselt selgeks sain. Vene keel oli koolipäeva esimene tund, kuhu reeglina alati hiljaks jäin. Kaheksa-aastase keeleõppe järel oskan vaevaliselt Tallinna tänaval babuškale juhatada, kus suunas on lähim trammipeatus. See-eest oskan vene keeles hästi ropendada ja remonditöödest rääkida. Esimest tänu lapsepõlvele Lasnamäel, kus venekeelsete lastega käis pidev omavaheline kraaklemine selle üle, kellel on parajasti õigus vaibakloppimistorudel turnida. Viimase sain selgeks tänu pensionärist Ivanile, kes oli sattunud kehvade majandusolude tõttu elama kultuuritehasesse Polymer, kus asus meie kunstnikerühmituse Noorte Looming ateljee.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Teen siit järelduse, et koolisüsteemis pursitud ja peale pressitud keeleõppest on vähe kasu, kui puudub tegelik kontakt inimestega. Nüüd on mul loomulikult kahju, et ma ei suuda lugeda oma lemmikkirjanike loomingut originaalkeeles ning pean alalõpmata paluma mõnel sõbral huvipakkuvast venekeelsest artiklist lühikokkuvõtte teha. Kadestasin oma kunagist akordionimängijast ansamblikaaslast, kelle ema oli taibanud lapse venekeelsesse lasteaeda panna, olgugi et mingit otsest seost nende perel vene kultuuriga ei olnudki. Lasteaiast omandatud vene keel on midagi muud kui iga kooliaasta alguses pähe õpitud ja sama ruttu peast pühitud jutustus suvel läbielatust.

Ivan ei lasknud ennast minu keeleoskuse puudumisest häirida ja seletas päevast päeva järjekindlalt sama asja, olles vajadusel väga aldis käte ja jalgadega selgitama, kus on suures mahajäetud tehases järgmine kriis, millega on vaja kohe tegeleda. Kuna see tehas oli koduks mõlemale, oli meil ühine soov see korda teha, ning olgugi et teineteisemõistmine oli küllaltki vaevaline ja tihti ka väsitav, hoidsime kokku ja püüdsime teineteisest aru saada. Olgu see mahajäetud tehasehoone metafooriks Eesti riigile – ühe katuse all elades on kõigile parem üksteises ühisosa leida ja ühiste huvidega tegeleda.

Nii nagu mina jäin igal hommikul vene keele tundi hiljaks, on hiljaks jäänud ka kohalik integratsioonipoliitika, rääkimata selle elluviimisest. Pimestatuna nõukogude võimu tekitatud traumast ei ole me suutnud mõista, et siinsetel vene juurtega eestlastel oli nõukogude võimu otsustes küllaltki vähe sõnaõigust. Jättes korraks kõrvale ühe või teise inimese isiklikud poliitilised või kultuurilised vaated ja väärtushinnangud oleme me inimestena siiski võrdsed, ning fakt on see, et mingi grupi inimeste ignoreerimine endi kõrval ei tee neid olematuks.

Ma leian, et esmalt tuleb meil õppida loobuma eeskujulikust eestindatud venelase ideest, sest iga inimese juured on tema väärtus, mis ei pea olema tingimata vastuolus parajasti ümbritseva ühiskonna omadega. Kui tagakiusatud eestlased saaksid üle oma kannatuste fetišeerimisest ja suudaksid õppida neist, et ühelgi inimesel ei ole hea elada keskkonnas, kus nende juuri ei tunnistata, võiksime me ise targemad olla ja sama kannatust teistele mitte põhjustada. Ma usun, et pealekasvav põlvkond saab sellega tänapäeval juba päris hästi hakkama, aga me ei või unustada ka pensionäre, kes on praegu kahe väga erineva maailmapildi kokkupõrke tagajärjel nn halli tsooni jäänud. Selle asemel et otsida süüdlast, võiks tegeleda probleemi lahendamisega ja saada üle igikestvast rõhutute mentaliteedist. Teistest hoolimine ei ole vahetuskaup mingite teenete eest – see on meeleseisund, mis ei eelda vastutasu ning mille saavutamiseks on vaja parajalt ka oskust andeks anda.