Viimasel ajal on mul tihti tunne, et mul ei ole vaja enam midagi öelda. Kui saad ühtäkki aru, et ise on võimalik otsustada selle üle, kas millegi pärast südant valutada või jätta see tegemata, siis avastadki, et sul ei ole ühtegi probleemi, mida lahata. Pole tahtmist millegi üle vaielda, pole huvi millegi eest ega vastu võidelda. Ega see enese vaevamine suures plaanis enamikul juhtudel midagi ei paranda. Pigem võib juhtuda, et maailm ümberringi muutub, kui muudad iseennast. Kartsin, et olen muutumas apaatseks, aga selle asemel täheldan hoopis üle pika aja, et olen eluga rahul.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Ma pole nüüdseks vist juba ligi kuu aega peavoolumeediaid jälginud – need taastoodavad ju süstemaatiliselt samu ideid ja uusi teadmisi saab sealt harva. Mõelge korraks, mida te teate peale selle, mida kõik nagunii teavad. Aga kui kogu ühiskonna teadvus baseerub peaasjalikult ühel – praktiliselt ühetaolise peavoolumeedia genereeritud – informatsioonil, ongi väga raske aru saada, et selline maailmapilt on ainult üks võimalik paljudest.

Olen lugenud juba mõnda aega rahumeeli Sirpi ja kuulanud Ööülikooli, lugenud läbi mõned raamatud ja sukeldunud Maailmafilmi külluslikku programmi, vaadates ära mõnikümmend dokumentaalfilmi, rääkimata kõikvõimalikest rahvusvahelistest veebipõhistest nišiväljaannetest. Putini kadumisest sain ma tõtt-öelda teada alles siis, kui temast juba kolm päeva midagi kuulda polnud, ja kui mulle sellest ühes pimedas Karlova korteris enne unne suikumist jutustati, kõlas kõik mulle nõnda tuttavalt, et olin valmis selleks, et sündmustekeerisesse lisandub iseenesestmõistetavalt pea ka kõnelev must kass. Põgus kokkupuude Savisaare haiguslooga saate „Vabariigi kodanikud” vahendusel tundus mulle hoopis dovlatovlikult absurdimaiguline, sest ajakirjandus on püüdnud sündmuste käigust nüüdseks juba mitu nädalat intriigi välja vägistada, aga kas ühe inimese traagika arvelt nii teha on just kõige õigem?! Mida ma peaksin nüüd nende teadmistega peale hakkama? Või korraldame võistluse, et milline meediaväljaanne suudab tunnis samal teemal kõige rohkem ühelauselisi uudiseid välja anda? Kas ma olen stardipaugu maha maganud ja võistlus juba käib? See on nii jabur, et paneb mind ikka ja jälle endamisi arutama, et kas tõesti ainuüksi raha pärast.

Mulle meeldib väga Viivi Luige Ööülikooli sarjas toimunud loeng „Vale mitu olekut”, kus ta räägib muu hulgas järgmist: „Kui pole mitu kuud Eestis käinud ja päris Eestit näinud, siis tundub, et seal vedeleb igas kraavis mõni surnud mees; et seal otsivad lapsed prügikastist süüa; koerakarjad murravad inimesi maha; poeg lööb isale kirvega pähe; arstid tapavad patsiente; kiirabi keeldub kohale tulemast; buss sõidab peatusest mööda ja ajab koolilapse alla; igas majaühistus on mõni napakas vanaeit, kes peab oma korteris 50 kassi ja 20 koera; restoranis sülitab kokk sulle taldrikusse; rahvas igatseb sovetiaega tagasi; maaelu on hävitatud jne. Kuid kui tuled ise kohale ja näed kõike seda asja oma silmaga, satud kõigepealt segadusse, sest miski ei vasta n-ö tõele… (…) Lühidalt öeldes: Eesti meediakanalid olid mulle kõik need aastad valetanud. Nad olid välja noppinud ebatavalisi juhtumeid, mida tuleb ette igal maal, ja olid nende abil loonud pildi ühest hoopis teistsugusest maast kui see, mis on tegelikult. Tuli välja, et klikiajakirjandus ajas oma asja ja oli raha peal väljas – pani müüki oma n-ö lihase ema ehk kodumaa. Sest mis see raha eest laimamine siis muud on kui müükipanek.”

Võib-olla ongi Viivi Luigel õigus, et kõik see, mis on kokkuleppeliselt tegelik, on hoopis näiline. Ma sain hiljuti aru, et see, millest kõige rohkem räägitakse, on üldjoones küllaltki ebaoluline. Ja need asjad, mis on olulised, neid oskavad käsitleda vähesed. Siis jääbki ainult tunne, et vaikus ja vaikimine on kulda väärt.