„EI” („NO”. 2012, Tšiili, Fabula/ Participant Media). Režissöör Pablo Larraín, stsenaristid Pedro Peirano ja Antonio Skármeta. Osades Gael García Bernal, Alfredo Castro, Antonia Zegers jt. 118 min.

Tšiillane Pablo Larraín on teinud kolmefilmilise seeria oma kodumaad valitsenud sõjaväelise diktaatori Augusto Pinocheti ajast. Seeria eelmised kaks filmi panevad Pinocheti ajastu omamoodi perspektiivi. Esimene film on pisut absurdne „Tony Manero” – film mehest, kelle suurimaks iidoliks on John Travolta mängitud Tony Manero karakter filmist „Saturday Night Fever” – ja teine film „Post Mortem” räägib Pinocheti võimuletulekust ja vana režiimi kustumisest. Seeria kolmas film „EI” näitab Tšiili püüdlusi pärast 15 aastat diktatuuri taas demokraatiat kehtestada. Ehk siis langus, moraalne amerikaniseerumine ja vastuhakk sellele kõigele.

Kaader filmist

„EI” leiab aset 1988. aasta Tšiilis ning tema peategelaseks on Gael García Bernali kehastatud Réne Saavedra – reklaamifirma loovjuht, kelle päevad koosnevad rula seljas tööle veeremisest, väikese poja eest hoolitsemisest ja limonaadireklaamide lavastamisest. Ta on noor ja edukas ja pole end kunagi eriti poliitikaga sidunud ega selle vastu huvi tundnud. Elu tundub olevat ilus, Réne on tasa ja targu teel tippu ega lase end segada Pinocheti režiimist, mis on 15 aasta jooksul tapnud ja „ära kaotanud” üle 5000 poliitilise oponendi, rääkimata tohututest tagakiusamistest ja isikliku vara kokku riisumisest oma rahva arvelt. Ent siis, augustis 1988, pakutakse Rénele väljakutset. Nimelt on Pinochet otsustanud oma võimu legitimeerimiseks välismaal korraldada sama aasta oktoobris „Jah/Ei” hääletuse ning suuremeelselt andnud „Ei” propageerijatele igaks päevaks 15 minutit õhtust eetriaega. Need 15 minutit kuu aega enne valimisi on ajaloolised.

„EI” on reklaamimeeste võitlus pahade meeste vastu. Nutikus vs. jõud. Kvaliteet vs. kvantiteet. Loovus vs. võimul olles laiaks istutud mugavus. Nooruslikud ideed vs. „me oleme alati nii teinud, teeme veel”. Uljus vs. kurjus. Jah, võib tunduda, et 1980ndate stiilis U-matic 3:4 videorežiimil filmitud lugu paistab veiderdamisena, ent tegelikult on Larraín seda teinud suurema autentsuse lisamiseks ning selleks, et saaks lisada filmile arhiivikaadreid. Just nagu NO-teatri trupp suutis paari kuuga Eesti ühiskonna ja poliitikud panna lootma (või kartma), et midagi suurt on toimumas, suutis seda ka Saavedra veetud „EI-kampaania”. Kuidas anda massidele julgus teisiti mõtelda? Kuidas motiveerida inimesi osalema projektis, mille puhul on teada, et kui see läbi ei lähe, siis ootab kodumaalt väljaränd, vangistus või ehk midagi veel hullemat? „EI” osutab olema leidlik, sest midagi muud ei jää üle. Selg-vastu-seina-oma-jonni-mitte-jätmise film.

Olgu, see ei ole ajalooliselt erapooletu film ja ta on kohati liiga idealistlik ning vahepeal raskesti jälgitav, sest narratiiv on hüplik, aga see ei ole tegelikult üldse tähtis. Pigem tekib küsimus – kus on meie täispikk mängufilm taasiseseisvumisest? Võiks ju – ja parem oleks–, et ta tehtaks nii, et oleks pisut raske vaadata ka. Rahvuslik film ei pea olema vaid nauditavalt lihtne ja efektne meelelahutus.

„EI” on kirgastavalt kirglik lugu sellest, kuidas mõistus alistas jõu ja väga huvitav juba sellepärast, kui kauge Tšiili meist on, aga kui väike on tegelikult maailm. Sellised lood juhtuvad nii meil kui mujal, sest vabadust ihkavad sisimas kõik. Enne valimisi vaieldamatult inspireeriv vaatamine.

Linastub Tallinnas kinos Artis ja Tartus Elektriteatris.