Kultuuritehast on sel suvel nagu spunki mööda Tartut taga otsitud. Käesolevas lehenumbris kirjeldatakse Raadit kui üht võimalikku asukohta tööstuspargile, mille külge võiksid pookida end tulevikus mõned rohkem või vähem kultuursed asutused, et sedagi kultuuri- eesliitega ilustada.

Fantaseerida on ikka tore, aga ehk peaks vaatama hetkeks, milline on Tartu kultuuri praegune seis ja millised on olnud varasemad lubadused. Palju investeeringuid siin linnas on tehtud eelkõige tänu sellele, et on olemas vastavad eurorahad või toetused, mitte aga arusaamisest, et neid asju, mida parasjagu tehakse, on ka tegelikult vaja. Lubatakse ehitada seda, milleks keegi teine – tavaliselt otse või kaudselt Euroopa Liit – raha annab. Millised on aga Tartu kultuuriasutuste tegelikud vajadused? Tartu Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseumi ühise hoone ehitamist on juba üle päris mitme valimise pea muutmatu lausena läbi koalitsioonilepingute/lubaduste veetud.

Eelkõige jääb mõistmatuks uue „kultuurikvartali” loomine olukorras, kus Tartus pole kultuuriasutust, millel poleks probleeme oma kinnisvara ülalpidamisega. Selle asemel et põllule lubadusi külvata, võiks alustada olemasoleva toetamise ja renoveerimisega. Kesklinnas olevad kultuuriasutused on hädavajalikud ja nende mis tahes ettekäändel hulganisti linna äärde planeerimine ei tundu mõistlik, kuna nii võib Tartusse joonistuda varsti telg, kus ostlemas käiakse Lõunakeskuses, joomas kesklinnas ja kultuuriga tutvumas Raadil. Ohumärke sellest näitavad suurema osa ajast kasutult seisev raudteejaam ning nüüdseks vist juba lõplikult kultuurist vabanenud Athena keskus.

Tegelikult on juba teada, kus inimesed käivad kultuuri nautimas – ja kus on juba ammu lubatud ehitustöid ette võtta. Tartu Linnaraamatukogu keskkogul oli 2012. aastal napilt alla miljoni laenutuse ja üle neljasaja tuhande külastuse. Linnaraamatukogu juurdeehituse ja rekonstrueerimise plaane on seesama erakond, kes praegu Raadist räägib, üle kümne aasta veeretanud. Sama kehtib ka Tartu Kunstimuuseumi ja Anne Noortekeskuse kohta, mille järgi on samuti ilmne vajadus. Noortekeskuse ehitamise lubadus on olnud aastaid koalitsioonileppes sees, selle jaoks on tehtud kõik vajalikud eeltööd ja projekteerimised ning tagatipuks saadud ka ports „euroraha”… aga see on ikka ehitamata jäetud.

See ei tähenda, et filmipaviljoni püstitamine Raadile või mujale pikemas perspektiivis ennast ära ei tasu. Küsimus on hoopis selles, mis meil juba praegu olemas on ja kelle jaoks seda kõike tehakse?

Uus Õu. Foto: Patrik Tamm

Raha

Ei saa üle ega ümber rahast. Mantra, kuivõrd pingeline on Tartu eelarve – ja seda eriti kultuurivaldkonnas –, ei ole kellelegi uudiseks. Seda kummastavam on, et ootele on pandud Tartu linnale nii olulised kultuuriasutused. On vahva teha entusiastlikke plaane ümber Tartu võõra raha eest hoonete ehitamise osas, aga miks ei taheta panustada end juba tõestanud kultuuriobjektidesse?

Igaüks, kes on Tartus kultuurivaldkonnas töötanud ja läinud linnavalitsusse jutuga, et „kuulge, mul on äge idee” või „tahaks asutuses remonti teha, kas linn saaks toetada?”, on saanud väga sooja ja inimliku vastuvõtu osaliseks. Ent lõpuks tuleb siiski vastus, et kuigi teie asutus on vajalik ja teie mõtted on ägedad, siis eelarve on väga pingeline ja ka jääb selliseks. Kui me teid toetame, siis kellelt me raha ära peame võtma? Nii edasi mõeldes võib tekkida ka küsimus, et kellelt võetakse ära raha, et teostada „kultuurikvartalit”?

Kesklinn vs. Raadi

Tsiteerime siinkohal arhitekt Urmo Metsa, kes räägib oma Facebooki seinal Raadit vaadates psühhogeograafilisest piirist ja sellest, millist distantsi on linnakodanik valmis spontaanselt ette võtma. Urmo kirjutab: „„Mälumeetrid” võimaldavad seda vahemaad kindlasti veidi vähendada, aga me ei saa põhiolemuses inimeste psühholoogiat muuta. Vaadates linnauuringuid ja distantse, mida enamik inimesi on nõus SPONTAANSELT ette võtma, siis jääb üle kahjutundega pealt vaadata, millised hüved jäävad kesklinnal Raadilt saamata. Selle asemel et näiteks kesklinnas jõe ääres oleks aktiivsust ja melu, millest igapäevasaginas spontaanselt osa võtta, turgutada kohalikke ärisid jne, kulutame nii endi kui külaliste tähelepanu ja raha millele? Teede korrashoiule ja transpordile. Nukker, kui turist peab SINNA saamiseks bussis loksuma.”

Raadil peab omajagu vaeva nägema, et kultuurilinnakut natuke kultuursemaks saada – hädapärast kõlbavad selleks ka hobusetallid ja väljamõeldud vajadused. Tartu kesklinnas ei pea samas väga pingutama, et nimetada kultuuriasutusi, mis juba praegu, hoolimata alafinantseeritusest, ennast tõestanud on. Võtame näiteks 200-meetrise raadiusega kultuurikvartali Laia ja Magasini tänava piirkonnas: Tartu Uus Teater, Elektriteater, Genialistide Klubi, Uus Õu, Botaanikaaed, Emajõe kool, Tartu Linnaraamatukogu, Tartu Kunstimuuseum, Mänguasjamuuseum, Antoniuse Õu, Treffneri gümnaasium, Tartu Jazzklubi, Jaani kirik, Y-galerii, ülikooli hooned (peahoone, Paabel jne).

Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseumi arhitektuurivõistluse võidutöö

Uue Teatri saaliehitus. Foto: Henry Griin

Lubadused ja olemasolevad vajadused

Linna tuleks vaadata tervikuna. Põhimõtteliselt võiks olla kallis (kuigi perspektiivikas) ettevõtmine ehitada Raadile rahvusvaheline kosmoserakettide stardiplatvorm. Ja see võib olla pikemas plaanis rahaliselt tulus (kosmosefond ka juurde ja raha tuleb 20 aasta jooksul 50-kordselt tagasi). Kuid kuniks ei ole lahendatud pakilisemaid probleeme, mis eksisteerivad kultuurivaldkonnas nüüd ja praegu, ei saa selliseid rohkem või vähem utoopilisi unistusi käesolevast olulisemaks pidada.

Tasub küsida, kui palju läheb uue linnaosa ehitamine maksma ning millised on otsesed ja kaudsed kulud linnale. Seejärel tasub küsida, kui palju läheb maksma olemasolevate akuutsete probleemide lahendamine. Kui vastuseks on, et uus läheb maksma rohkem kui vanade probleemidega tegelemine, tekib omakorda järgmine küsimus: kelle jaoks ja miks seda tehakse? Kindel on see, et meil on vaja linnaraamatukogu ja linnamuuseumi. Aga kas tingimata ka filmipaviljoni või vanatehnika muuseumi?

Põhiküsimuseks jääb seega, millisest momendist muutusid Raadi kultuurikvartal ja filmipaviljon suuremateks prioriteetideks kui raamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone või Anne Noortekeskus?

Pelgast ühe paiga kultuurikvartaliks või -linnakuks nimetamisest ei piisa. Kas plaanitaval kohal ka tegelikult kultuuriga mingit pistmist saab olema, selgub ajapikku. Nii on imekaunist (Euroopa Liidu rahade toel renoveeritud) Athena keskusest saanud toitlustusasutus, millel on kultuuriga üpris vähe pistmist.

Kultuurikvartali nimeline tööstuspark pole ehk halb fantaasia, aga enne lubaduste andmist (või nende uskumist) tasub mõelda, milline on antavate lubaduste kaal. Vaadata, mis on juba tehtud, mida on plaanis teha ning mis kõige olulisem, milliseid lubadusi on suudetud täita. Kui lubaja pole suutnud oma plaane ellu viia ja näidata, et ta hoolib juba olemasolevast kultuurist Tartu linnas, tasub suhtuda ka uutesse fantaasiatesse skepsisega, kuna tegemist võib olla lihtsalt ühe fantoomlubadusega, millega juhitakse tähelepanu kõrvale olulisematelt teemadelt.