Eesti Popsi tulevane trumpäss tegutseb igapäevaselt Saku vallas Kurtna koolis infojuhi ja kunstiõpetajana ja treib selle kõige kõrvalt grandioossete kõladega orkestraalpoppi. Küsimusi ära ootamata otsustas ta vastused teele panna.

Jürgen Tina. Foto: Katriin Valdre

1. Ma ei suuda nautida pretensioonikat muusikat – see tähendab muusikat, mis tahab midagi ägedat öelda või mingit ideed maha müüa. Seepärast on absurd üks mu lemmikumaid väljenduslaade. Lisaks absurdile meeldib mulle ka südantlõhestavus ning nende kahe sulatamisel tekkiv peadpööritav kontrast. Näiliselt pretensioonitu (aga kindlasti eneseteadlik ja taotletud) naiivsus on minu silmis kindlasti ausam eneseväljendus kui filosoofilised gümnaasiumitasemel mõlgutused.

2. Eelistan väikest pühendunud kuulajaskonda suurele hulgale leigetele fännidele. Tunduks ideaalne, kui mu laulud oleks nagu kleepuv moos, mis meelitab kohale ainult kuulajad, kes sarnaneksid minuga, teeksid võimalusel võib-olla ka ise sarnast muusikat ja meeldiksid mulle ka inimestena väga. Isikud, kellega ma oleksin võimeline paari minuti jooksul sõbrunema.

3. Kõik mu lood on olnud tegemise hetkel mu võimete absoluutne tipp. Tegelen iga uue helitööga seni, kuni see on eelmistest parem.

4. Tihtipeale on muusika väga hea vahend enda tunnete väljaelamiseks. Kui jumaldad kedagi/midagi ja ei saa või ei oska seda kuidagi muul moel väljendada, siis „aaa” laulmise lindistamine mingi ilusa melanhoolse mitmehäälse meloodiaga on väga vabastav tegevus.

5. Ma ei tarbi muusikat vinüülil. Mitte põhimõtte pärast, aga mulle pole lihtsalt ühtegi vinüülimängijat ette sattunud. Ka albumiformaat ei sobi mulle eriti. Loogilisem oleks anda välja kaust oma lugudega, mis on suvalises järjekorras. Albumid, mis avavad luguhaaval mingi story tahke, õigustavad ennast küll, aga enamik plaate võib olla mis tahes lugude järjestusega, ilma et see eriti mu kuulamiselamust mõjutaks. Tulevikus võib juhtuda, et ma tahan teha kauamängiva, mis avab üht konkreetset sündmust eri külgede alt, ja siis on tõesti lugude järjekord tähtis, vähemalt esmakuulamisel. Praegu ei saa ma aga kuidagi nii ülbe olla, et öelda kuulajale: „Kuula mu loomingut kas väga kindlas järjekorras 45 minutit järjest või ära kuula seda üldse.”

6. Kas kontsertideks valmistumine, nende andmine, proovide tegemine jne ei ole mitte liiga suur ajakulu, kui mul on niigi vähe aega lugude kirjutamiseks?

7. No muusika ei ole küll koht, kus oma pillimänguoskusega uhkustada, aga võib-olla olen ma sellisel arvamusel seetõttu, et ma ei oska ühtegi pilli korralikult mängida.

8. Ma loodan minna selle peale välja, et kui suurem publik (suurem kui praegune 25 inimest) mu muusika ükskord avastab, muutub see mingites ringkondades plahvatuslikult populaarseks. Mida pikemalt see süütenöör põleb, seda parem. Ma oleks ülisillas, kui avastaksin praegu ühe oma uue lemmikartisti nii, et ei suudaks ära imestada, kus ta end viimased 15 aastat peitnud on.

Jürgen Tina EP „Laulanmamind” ilmub digitaalselt oktoobris Eesti Popsi Bandcampi lehel.