Kui Müürileht mul infohügieenist kirjutada palus, jäin hetkeks nõutuks. Minu arust on Anu Saagim maailma seksikaim naine ja fakt, et presidendiproua minu lemmikräppariga suudles, võib tähendada, et American Dream saab viia isegi Maarjamaa armuafäärini.

Üldiselt ma mõistan sellist kõmu tekitamise vajadust. Mäletan skandaali ajal oma tublit, traditsioonilist ja eksimatut ema, kes kunagi ei ropenda, joo ega musta. Kindlasti pole ta kunagi ka kanepit proovinud ega oma abikaasat petnud. Aga kuna Evelini skandaal oli nii põnev, istus ta esimest korda Delfis lausa tunde. Isegi Facebook, mis talle muidu väga igav tundus, sai läbi jagatud ja laigitud. Ma ei saa aru, mida need noored seal kogu aeg passivad, tavatses ta enne Evelingate’i imestada. Tema jaoks olid aeroobikatrenni pildid küll laigitavad, aga mitte kõmu tekitavad. Kordades igavam kui poja tegevus – endiste klassiõdede sünnituspiltide laikimine. Aga voh, näed, kõmu pani klikkima ja laikima ja nii klõpsutas emme terve õhtupooliku. Keegi arvas, et esileedi suudles Drake’iga, tänu sellele sai ta ka head räppi kuulata. Started from the bottom, now we are in Estonia.

Tõsi küll, mind ei ole kunagi häirinud artiklid jalgpallurite pruutide kehavormidest või rinnapildid, sest naised on ilusad. Aga lihtsam oleks ju minna otse Tube8-nimelisele saidile, kus pole vaja Walt Disney’ fantaasiat. Küll aga pean ennast vana kooli ajakirjanikuks, kes romantiseerib ikka Hemingway’ elu. Macho-mees täristas artikleid otse sõjatandrite keskelt. Või unistan ennast Remarque’iks, kes jõi magusat kalvadost ja kirjutas põgenike elust Pariisis.

Paar nädalat tagasi mõtlesin samuti Krimmi pommide, sõja ja russkii jazõki keskele minna. Tutvusin Lasnamäel armsa Katjaga, kes oli küll suhtes, aga armus kerges veiniuimas musse ära. Peagi kutsus ta mind ööseks Lasnamäele. Rääkisin siis talle plaanist minna Krimmi põnevuse ja pommide keskele, et oh, seal oleks romantikat ja ohtu. Haarasin ta kätest ja kirjeldasin olukordi, kus peaksime trotsima vaenulikkust ja vaesust ja kus mina saaksin kirjutada temast kui tegelasest Avril Lavigne’i kaveris hittloost big big girl in a big big world. Ja siis saavutaksime me mingist hetkest sõja kõrvale rahu ja elaksime kuskil Ukraina külas, kus ta mind hiljem viinahoos kirvega ära tapaks. Alguses oli Katja minuga nõus. Hiljem mõistsin, et tegelikult oli see lihtsalt viis mind lõksu meelitada. Kohe kui ta taipas, et minu Hermanni ei saa heisata, käskis ta mul magama heita. Hommikul viskas ta pohmas minu välja ja järgmine päev andis mõista, et nädala pärast tuleb talle Venemaalt peika külla. Temaga läheb ta hoopis Aasiasse ennast otsima ja mägedesse karjuma.

Võib-olla seetõttu tunnengi kibedust, et siin, Müürilehes virisen. Enam ei saa pikalt jahuda ja lugusid kirjutada – meie oleme ju klikipõlvkond. Klikk-klikk on uus kõrvu paitav heli ajakirjanikule. Kõik sisukad, pikad ja humoorikad tekstid on põhjuseta higi sõnaseppadelt, sest meile, klikipõlvkonnale, on vaja maksimaalselt lühikesi tekste, mida on võimalikult palju. Ühe raamatu lugemine on katsumus, isegi mina, vana raamatunohik, ei suudaks vist „Anna Karenina” tüüpi tellist ette võtta. Mina, kes ma armastan nii Muti, Kivirähki ja lausa jumaldan Veiko Vikerkaare veerge, kardan, et selline pidev klikk-on-okei-ajakirjandusmaania vähendab minu keskendumisulatust veel enam. Oleme tähelepanupuudulikkuse põlvkond ja selline info kiirtoit on haiguse süvenemiseks perfektne kasvulava. Kui minuvanustele valmistas raskusi romaan või novell, siis hakitud ja laigitud informatsioon teeb juba korraliku artikli lugemise keeruliseks. Sirbi tekstid tunduvad juba kontimurdev grafomaania!

Tunnen, et klikiga raha tagaajamine keerab tuksi nooremate põlvkondade funktsionaalse lugemisoskuse (öelgu oma sõna emakeeleõpetaja, ma tegelikult ei tea). Kallis lugeja, lihtne ülesanne. Ava enim loetud eesti väljaannete kodulehed. Siis uuri, mitu inimest neid tellib ja igapäevaselt loeb. Keskendu kõikidele artiklitele, nende stiilile ja sisule. Korruta see informatsioon viie aastaga. 365 päeva korda 5. Paistab, et me leidsime ideaalse mooduse, kuidas emakeeleõpetajatele vastu töötada! Või sobivadki meile lugemishälvikud?

*

Oh, mina kui noor pensionär tahaksin ikka heietada, et varem oli ajakirjanduse rohi rohelisem. Siis kirjutati elulisi, kauneid lugusid, nüüd oksendavad fakte ja YouTube’i videoid välja masinad. Varem oli ajakirjandus kui kunst, nüüd kui teadus. Kas kümne aasta pärast suudavad ajakirjandustudengid pikalt heietada ja kirjutada? Pullerits teeb nad targaks, tragiks ja kriitiliseks, aga äkki on klikk-on-okei-maania, mis kumab läbi sotsiaalmeediast, paberlehtedest ja isegi koolist, teinud nende ajud nii vastuvõtmatuks, et lugeda saab ainult susinaga peeru? Praegu tundub, et inimene, kes suudab Facebookis ürituse valmis treida, sobiks ilmselt ka kirjatsuraks. JAGA, VAATA, VÕIDA ja OLE NÕUS, ET MA EI OSKA KIRJUTADA! Soodustame seda, et ajakirjandus ei ole enam sõnaseadjatele, vaid klikiteadjatele, kel on selged kõik nipid ja pealkirjadega manipuleerimine. KLIKI SEDA JA VEENDU, ET MA EI OSKA KIRJUTADA.

*

Kunagi noore reporterina oli uhke olla ajakirjanik. Kirjutasin seiklustest, huvitavatest inimestest ja eluolust. Nüüd peaks vee peal püsimiseks vist kõmulisi pealkirju panema ja rindu pildistama. Kui varem kirjutasid artikleid oskajad, siis nüüd teevad seda mutrid. Kas klikipõlvkond suudab halvata ka meie funktsionaalse kirjaoskuse? Kas ajakirjanikul tasub toimetuse koosolekutel käimise asemel pigem loomingulisi töötubasid võtta? Või peaks ta jooma neli aastat välismaal ja sellest kuhugi kirjutama? Laik toob pappi, aga kas ka kutsumust?

Tänapäeval on igaüks kirjanik, veel rohkem ajakirjanik. Ajakirjanik on justkui tätoveering – iga kolmas tahab sellist tunnustust kanda. Igaüks tahaks uhket kehamaalingut, olgu ta siis Postimees, Äripäev või Õhtuleht. Aga tätoveeringu saamisel suuremates toimetustes mänguruumi pole, sest klikireeglid on hapnikureeglid. Mõni ehk plaanib tõeliselt tähendusliku tätoveeringu tegemist. Tahab olla eriline, tõeline kirjaoskaja! Või tõeline hr Meelelahutus! Tehke mu nimmepiirkonda elevandikõrvad, seda kellelgi ju pole, püüab verivärske ajakirjanik esimesena koosolekul hr Inspireeritud olla. Vanemtoimetajad aga leiavad, et idee on iseenesest hea, aga lont liiga lühike! Alati saad ju oma jura blogisse kirjutada, leiab keegi kogenum.

Siis võtavadki noored ise ette ja loovad oma portaalid ja toimetused. Kui teile meie londid ei sobi, teeme uue Müürilehe või Nihilisti, mõtlevad nad. Kirjutavad papita ja rindu näevad päriselus. Samas paljud ei julge. Üks ajakirjanik kurdab pidevalt, et ei tea, kas ta peaks pigem kirjutama mitu aastat edukalt ja pappi tegema või kirjutama tähenduslikult, tulgu, mis majandusseis, elu tuleb. Edukana kirjutades on ta pidevalt kurtnud, kuidas tema tõelised pärlid kellelegi ei sobi. Keegi ei taha armastust, filosoofiat, kõik tahavad viite olulist asja, mida deidi puhul arvestada, või vaadata, kuidas jalgpallurite naised välja näevad. Samas kaebab sõber, et pidevalt treitud jalgpallurite naised on tampinud kinni temas pesitseva Hemingway. Enam ei oskagi südamest kirjutada. Ausalt, tahtmise ja kirega. Aju tahab vaid oksendada ja oksendada.

Vanem põlvkond ei paista muretsevat. Vara veel põdeda. Kindlasti tuleb keegi hea ja võtab üle Verni Leivaku töö, kes uhkelt miljööd ja sõnakõlkse maalib. Võib-olla leiame kellegi kõmufänni, kes Meelis Kapstasega tublilt konkureerima hakkab? Võib-olla leiame uue Pulleritsu? Võib-olla tuleb üldse kõik kuradile saata ja Krimmi sõita?!

Kallis ajakirjanik, jälgi, mida sa kirjutad, sest tuhanded järgivad. Lugejate ajud on sinu käes, milleks see pidev MINDFUCK?