Rahvusvaheline näitus „Noorus kui elustiil” on Tartmusis avatud veel viimast nädalat, 17. maini. Näitusele taustaks tegi üks kuraatoritest Hanna-Liis Kont intervjuu hispaania kunstnikerühmituse Democracia liikme Iván Lopeziga, kelle kollektiivilt on muuseumis üleval suurejooneline videoteos „Olla igavene ja püsida hetkes” (2011).

Kuvatõmmis Democracia teosest „Olla igavene ja püsida hetkes” (2011)

Millega rühmitus Democracia tegeleb?

Me alustasime oma tegevust 1989. aastal, kui õppisime ülikooli maaliosakonnas – niisiis alustasime maalikunstnikena. Sellel ajal töötasime väga avatud kollektiivina ja meid oli kokku neli, kuid aja möödudes jäime alles ainult mina ja Pablo España. Alguses oli meil teistsugune nimi, El Perro, mis oli viide Diogenese filosoofiale. 2006. aastal otsustasime asendada selle nimega Democracia, kuna El Perro oli sellist tüüpi nimi, mida valitakse siis, kui ollakse noor ja ei osata arvata, et seda nime tuleb kuni elu lõpuni kanda. Teatud hetkel soovisime oma tegevust enam fokuseerida ja leidsime, et Democracia annab täpsemalt edasi meie tegevuse sisu. Lõime ettevõtte, nii et Democracia töötab ka kui bränd.

Nüüdseks on grupis kokku kuni paarkümmend inimest, olenevalt projektist, millega parasjagu tegeleme. Enamik meie partnereid on arhitektid ja disainerid, aga vajadusel näiteks ka jalgpalliklubi toetajad. Sellegipoolest eksisteerib kindel hulk inimesi, kelle me kokku kutsume, kui loome näiteks videoteoseid. Töötame alati sama monteerija ja heliloojaga, kuna mõistame üksteist. Tööprotsessi ja tulemuse osas on kõigil alati palju vabadust, toimub hulgaliselt arutelusid, kuna Democracia jaoks on kõige olulisem diskussiooni ja dialoogi olemasolu. Niisiis ei ole grupis hierarhiat, meie partnerid ei ole meie alluvad, vaid tegemist on äärmiselt võrdse koostöövormiga.

Peamiselt huvitume poliitilistest või sotsiaalsetest teemadest. See tuleneb ilmselt asjaolust, et oleme grupp, mistõttu pole võimalik tegeleda isikliku esteetikaga. Me peame üksteist mõistma. Oleme palju töötanud kohaliku kontekstiga, kuna enamik meist elab Madridis, kuid viimasel ajal on meie tegevus muutunud ka pisut globaalsemaks.

Milliste teemadega olete Madridis tegelenud?

On näiteks töö „Olla igavene ja püsida hetkes” (Ser y Durar, 2011), mida me Tartus näitame. See video esitab parkuuriseansi Madridi surnuaias, kuhu on maetud mittekatoliiklased. Tegemist on paigaga, mis on väga rikas nii sümbolite kui ajaloo poolest. Minu perel on kommunistlik taust, nii et see on ka paik, mis on seotud minu isikliku ajalooga.

Me töötame samuti väga aktuaalsete kaasaegsete kontekstidega ja teeme agitpropagandat – propagandat omaloodud kleepsude ja grafitiga. Me tegime Madridis toimunud valimiste ajal kampaania ning praegusel hetkel tegeleme projektiga, mis on seotud valitsusevastaste demonstratsioonidega kokkuhoiupoliitika kriisi tingimustes.

Ilmselgelt töötame me kunstimaailma raames ja kasutame kunsti vahendeid, kuid üsna palju juhtub seda, et meie tegevus jääb anonüümseks. Sellegipoolest peame ennast kunstnikeks, mitte aktivistideks.

Kas teil on konkreetsed eesmärgid, mida oma kunstiga soovite saavutada, või on olulisem protsess?

Me teeme, mida me teeme, kuna see meeldib meile. Nii lihtne see ongi. Me ei usu eriti maailma muutmisse või sellesse, et kunstil on võime midagi muuta. See on üsna naiivne. Ma ei suuda meenutada ühtegi hetke ajaloos, mil kunst oleks midagi muutnud. Tegeleme kunstiga, kuna see võimaldab meil situatsioone esile tuua ja rääkida asjadest, mida peame teatud hetkel oluliseks.

Võib vist öelda, et teie eesmärk on diskussiooni loomine või selles osalemine?

Mitte loomine, aga just jagamine ja vajalike asjade väljaütlemine. Kunstnikena oleme üsna õnnelikud, kuna alati on keegi, kes meid kuulab. Selles rollis on lihtsam jõuda inimesteni, kelleni me tavaliselt ei jõuaks. Kunstnikena saame astuda vastu mõjuvõimsatele isikutele ja liikuda ringkondades, mis muul juhul ei oleks meile avatud. Tegemist on ka isikliku kogemusega, kuna iga projekt on sukeldumine erinevasse maailma. See võimaldab ennast arendada.

Kuidas sa kirjeldad praegust Hispaania kaasaegse kunsti välja? Mis on kõige tugevamad tendentsid?

Ma ei armasta väga sildistamist, ka mitte rahvuslikus mõttes. Leian, et huvitavaid projekte tehakse igal pool ja muidugi on neid ka Hispaanias. Tõsiasi on see, et viimase 25 kuni 30 aasta jooksul on Hispaania olnud tõeliselt perifeerne. Tal ei ole Lõuna-Aafrika eksootilisust, aga ta ei ole ka Euroopa keskuses, jäädes kuhugi kahe vahele. Enamik inimesi ei tea seetõttu Hispaania kunstist eriti palju. Sellegipoolest toimuvad seal huvitavad arengud. Suurem osa meie produktsioonist on Hispaaniast väljas ja meil ei ole seal tegelikult väga tugevat kohalolu, kuigi oleme üsna hästi tuntud.

Miks see nii on?

Asjaolu, et meie töödel on poliitiline ja sotsiaalne sisu, eraldab meid. Kui töötada esteetiliste küsimustega või veidi neutraalsema teemaga, on olukord teine. Hispaanias on ütlemine, mis tähendab, et sa ei ole oodatud oma enda majja. Ma arvan, et kuna oleme Hispaanias päris tuntud, otsitakse nüüd inimesi välismaalt. Ma näen sama olukorda teiste kunstnikega. Santiago Sierral ei ole näiteks kunagi olnud isikunäitust Reina Sofias (Hispaania ühes parimas näitusepaigas – toim.), kuigi ta on üks viimase kahekümne aasta enim tuntud hispaania kunstnikest. Selliseid asju juhtub ja ma tegelikult ei tea, miks. Hispaania kunstnikel ei ole kunstiväljal väga suurt mõjukust. On erandeid, nagu Sierra, aga üldiselt mitte. Sama kehtib ka kuraatorite ja muuseumidirektorite puhul. Viimase viie aasta jooksul on toimunud mõningad muudatused, kuid kokkuvõttes on Hispaania endiselt autsaider.

Democracia rühmituse autoridressipluusid. Foto: erakogu

Mis on olnud kõige olulisemad projektid, millest olete väljaspool Hispaaniat osa võtnud?

Neid on olnud palju. Hea näitus on selline, mis annab võimaluse teha rohkemat. Kunstnikena saame hinnata näitust selle põhjal, mitu projekti sellest välja kasvab. Ka Tartu Kunstimuuseumi näitust võib hinnata selle järgi, mis selle ajel hiljem tehakse. Selles mõttes oli üks meie jaoks tõeliselt oluline näitus Hirshhorni Muuseumis Washingtonis. See oli suurt huvi tekitanud näitus ja inimesed, kes seda nägid, andsid meile võimaluse edasi tegutseda. Pärast seda muutusid meie elud üsna suurel määral.

Mõnikord piisab ka ainult ühe inimesega kohtumisest. Me tegime näituse Firenzes, kus kohtusime Franziska Noriga, kes on uus Frankfurter Kunstfereini direktor. Võimalus temaga tutvuda oli tõeliselt väärtuslik. On olnud ka teisi suurepäraseid kogemusi. Prantsuse kunstnik Didier Faustino kutsus meid Bordeaux’sse, kuna ta korraldas sealset esimest biennaali. Meil paluti teha kohaspetsiifiline projekt. Tavaliselt hoiame taolistest pakkumistest eemale, kuna oma kohalikus kontekstis tunneme ennast kindlalt, aga kutse mõelda võõra paiga üle on pisut hirmutav. Me ei soovi maanduda meteoriitidena enda jaoks tundmatus paigas ning selle kohta sõna võttes midagi täiesti kohatut öelda.

Bordeaux’s avanes meil aga võimalus töötada jalgpalliga. Oleme alati jalgpalli armastanud, kuna peame seda aktiivse kogukonna tõeliselt heaks näiteks – eriti just toetajaid, kellele luuakse sageli negatiivne kuvand. Tegelikult võivad nad demonstreerida väga huvitavat kogukonnana suhestumise viisi. Me töötasime FC Girondins de Bordeaux jalgpalliklubi toetajatega, kes hakkasid Prantsusmaal esimesena võitlema rassismi vastu ja tänu nendele keelati rassism staadionitel. Selle meeskonna toetajatel on väga ühiskonnakriitiline maailmavaade. Meie projekt oli sekkumine, mis väljendus loosungitel, mida fännid tavaliselt staadionile kaasa võtavad, et meeskonnale toetavaid sõnumeid edastada. Panime loosungitele sotsiaalse sisuga lauseid, nagu „Pealtvaatajaid ei ole.” („There are no spectators.”), mis olid peamiselt filosoofide tsitaadid. Tegime seda Euroopa Meistrivõistluste mängu ajal, mis oli sellel ajal üsna oluline ja kohal oli suur hulk meediaväljaannete esindajaid. Mängijate nimede asemel oli kirjas „Iidoleid ei ole.” („There are no idols.”). See oli muljetavaldav ja seda mäletatakse siiani. Andsime toetajatele võimaluse staadion endale võita, kuna tavaliselt kontrollivad klubid seda väga rangelt, millised sõnumid on lubatud ja millised mitte. Tegemist on tõeliselt kontrollitud alaga ja sekkumine andis võimaluse neid piire murda.

Kas sul on nõuandeid noortele kunstnikele, kes praegu oma loominguga algust teevad ja on huvitatud sotsiaalselt aktiivsest kunstist?

Öelge, mida mõtlete, ja tehke, mida ütlete.

Näituse „Noorus kui elustiil” kuraatorituuril on võimalik osaleda Muuseumiööl, 16. mail. Täpsem programm muuseumi kodulehel.

Loe ka Müürilehe arvustust näitusest ja vaata galeriid avamisest.