Schilling teeb tuuri festivalilinna värvikasse minevikku, kust ei puudu ka kohaliku Konsumi ripplae alla peitunud kunstiteos, sabadeta hobused ning „Kalevala” autori inspiratsiooniretked.

Muinsustervitus! Teatavasti möödub sel suvel sada aastat Saarde kihelkonna esimesest laulupeost, mis toimus 1914. aastal Kilingi-Nõmme Pritsimeeste Seltsi suveaias. Nimetatud sündmuse äramärkimiseks on heinakuu esimesel laupäeval õhutatud samas paigas Schillingu-nimelisel pidulikul ülevaatusel nii mitmeidki muusikute rühmi oma algupärast repertuaari ette kandma. Seetõttu poleks mitte kõige viisipäratum korraks endisaegadele pilk heita ja arutleda, mil moel siin ümbruskonnas ilu õuede õlal edenema on pääsenud.

Schillingust vallalehes Saarde Sõnumid

Rahvusvaheline panoraam

Paljude allikate kinnitusel mainiti Kilingi-Nõmmet esmakordselt 1599. aastal Poolas, šiki aktuse ning kampaania „Zróbmy to!” (tõlkes „teeme ära”) käigus. Kuningas Zygmunt III Waza, kes osutus mõneti arusaamatu juhuse läbi ühtlasi Leedu suurvürst Zigmantas IV Vazaks, oli selle tarvis eelnevalt omaaegsete vahenditega sellise event’i loonud, et ükski kutsutuist ei tihanud registreerumata jätta. „Sündigu selle paiga nimeks meie annaalides ja revisjonides Alakiula!” „Õige!” hüüdsid vojevoodkonnad üksmeelselt hange ja tõrvikuid tõstes.

Mitmesugustele topograafilistele pärgamentidele olid aga paikkonna pinnavormid kantud muidugi juba märksa varem. Näiteks Muḩammad al-Idrīsī kaardil aastast 1154 on suveaia laululava asukoht tähistatud jorjeniõiega. Selle tagant kulgeb Sambla tänav, mis suubus tol ajal Läänemerre.

Looma- ja linnuriik

Olgugi et vöötoravate, -hüäänide ega -hüljeste populatsioone pole siinmail eriti täheldatud ja harvaesinevaiks liikideks tuleks lugeda ka vööt-käbilind ning vööt-mägipapagoi, levivad kuuldused, nagu võiks kohiseva põhjalahe tagant juba peatselt põgusale läbilennule oodata vöötkaarnaid (sm viiru korppi, ingl Streak and the Raven). Ent seda, et põlised laulutraditsioonid Soome ja Eesti inim- ja linnurahvaid ühendavad, tõdes Kilingi-Nõmmes „Kalevala” jaoks ainest kogumas käinud Elias Lönnrotki. Poe juures poeeti nähes täheldanud üks kohalik köösnermeister küll, et too käivat „nagu treitud jänes, timpsai pihus, manisk kaelas”, ning üks proua mannerguga lisas, et „jalutap tan üttelugu nigu ärra, kepp käen ja kolm kätt taskun”. Õnneks aga asi võistulaulmiseni ei läinud, sest, nagu üldteada ja „Kalevalast” Joukahaise näitel meenutada, põhjanaabreil on kombeks üksteist naljaviluks maa alla manada. Aga eks igaüks muidugi laula nagu nokk loodud. Tuleb sealt siis intensiivse atmosfääriga elektroonilist AORi (album-oriented rock – toim.), runosid, regivärsse või mingeid juhuslikke trillereid.

Naastes aga kohaliku fauna juurde, siis laialdaselt on ju teada fakt, et Oleviste kiriku torniehitaja suust karanud pärast tema mahaprantsatamist välja konn ja madu. Vähem teatakse, et konn hüpanud sealt edasi lõuna suunas Märjamaa poole, siis aga Vändra suunas, kust tema järglased tänaseks mitmete põlv- ja asurkondade järel Kilingi-Nõmmeni on levinud. Kahetsusväärselt teadmata on ussi edasine käekäik ning moodsama ajalookäsitluse pooldajate katsed modelleerida tema võimalikku teekonda tolleaegset sotsiaalmajanduslikku konteksti arvesse võtvalt on siiski viljatuks jäänud.

Mõned ürikud räägivad aga kohalikest tõbistest loomadest, kes on iseseisvalt abi saamiseks ja pikki järjekordi taludes meditsiinisüsteemi poole pöördunud. Teadaolevalt siirdus 2013. aasta aprillis Kilingi-Nõmme perearsti vastuvõtule nahatõve all kannatav koer. Seejuures küll mitte vöödiline, vaid tavaline egiptuse kääbushurt. „Seisis too seal niimoodi ukse juures ja ta teab, et saab alati ka mingisugust leevendust, vahel ka ambulatoorset ravi,” meenutab heasüdamlik doktor. Hiljem nähti koera Pärnu bussi peale minevat, et saada apteegist digiretsepti alusel 250 ml klobetasooli. Raviteenuste kättesaadavuse parandamiseks on aga viimastel aegadel kõne all olnud ka Sindi paisu alla lõheliste hambaravikliiniku asutamine.

Kaubandus

Asula vahetust lähedusest, otse alajaama tagant, kulgeb suur Karksi-Nuia – Kilingi-Nõmme – Mazsalaca (liivi Piški Salats) – Rūjiena (Ruhja) kaubatee, mida mööda 19. sajandil (jah, saagu see tähendatud araabia numbritega) Voltveti kammvillriiete vabrikust mulkidele kuubede tegemiseks kalevikangast viidi. Vastu saadi Viljandist tikke, 50 tükki toosis (märgitagu sedagi araabia numbritega). Olgu öeldud, et tuletikk on umbes 45 millimeetri pikkune ja 2 millimeetri paksune puidust vahend tule süütamiseks, mille otsas on hõõrdumisel süttiv ja põlev aine. 1894. aastal põles Voltveti kalevivabrik maha. Seda mälestab Efraim Allsalu 1962. aastast pärinev õlilõuend „Kalevite tuli”, mis asub tänapäeval Kilingi-Nõmme gümnaasiumihoones Sambla 18. Samuti meenutab seda sündmust laulupeokavvagi võetud kohalik rahvatants „Vatijõgi põleb, õlgedega kustutatakse”. Nimetatud merkantiilsest minevikust pärinevat poolliturgilist liikumiskava on lubanud Kilingi-Nõmmel peatselt esitada ka kartulimandrilt pärinev muusikaline rühmitus Merchandise (liivi kuntõrband).

Mullusel sajandil pärssisid kaubavahetuse laiemat haaret kahjuks sideprobleemid. Kord oli keskmiktalupidaja Aleksander Laas vedanud Ülemnõukogu valimiste auks viie päeva jooksul metsast välja 50 tihumeetrit puitu. Seltsimees Ostrov külanõukogust püüdis saada puude Moskvasse saatmiseks liinile täitevkomitee esimeest, kuid tema mureks oli, et ainsale kohalikule 14 km pikkusele telefoniliinile oli tekkinud peale kuus abonenti. Ühenduse saamiseks pidi pool päeva ootama ja ka siis segasid vahele teised kõned. Vahelduvalt ja läbisegi olid müüa või vahetada Tali kuueklassilise algkool-rüütlimõisa historitsistlik trepikäsipuu, Visu suusakepid, 11 noort kana, kena vaatega kuuriboks, töökorras raamsaag ja isegi Järve tänava linnasaunast pärinev veekibu. Lõpuks juhtus, et puuveo korraldamise asemel saadeti rajoonikeskusest ametiühingu soovitusel 500 rubla eest altai kannikesi, mis istutati olude sunnil Kilingi-Nõmme bussijaama taha varjulisse kohta. Sm Ostrovilt aga võeti Ministrite Nõukogu esimehe esimese asetäitja ettepanekul püksimõõt.

Maalipärand

Siinkohal ei saa ühelgi juhul käsitlemata jätta Edu poehoone peasaali kõrgkeskajast pärinevat laefreskot. Kõnealune hooneansambel on käesolevatel aegadel mõnedes ringkondades tuntud kui Konsumi kauplus. Nimetatud maalingu foonil on kujutatud tsunftikäsitöö ja kaubanduse õitsenguajastule omasel viisil üle tanuma paiknevat kingsepatöökoda ning kohviäri. Impressionistliku taiese keskmes on motiiv, mis käsitleb inimliku „vastupiina” (it contrapasso) allegooriat vooruse ja mõistmise lätte otsinguil. Peab küll mõningase kurvastusega märkima, et tänaseks on teos poeruumide korduvate renoveerimiste tagajärjel mitmesuguste paneel- ja lamellripplagede varju jääma kippunud, mille õigustuseks tuleb aga omakorda nentida, et seesugustel lagedel on lisaks niiskuskindlusele ja lihtsale monteeritavusele ka väga head akustilised omadused.

Kõrghaljastus

Teatakse rääkida, et kusagil 1645. aasta paiku peatus siin läbisõidul kuri Maasilinna foogt hüüdnimega Kammeljas ja istutas Saarde paisjärve lähistele, arvatavasti asupaika 58°8’31” N 24°58’18” E, kuuse. Seda kahtlemata õelusest. Varsti toetas kuusk ladvaga taevast, et see maa peale ei kukuks, päike puhkas tema okstel. Kuuse juurte alt algas kartlik allikas, mis edasi voolates lõpuks võimsaks Humalaste jõeks kasvas. Nagu arvata oli, meisterdas üks talumees aga puust ühel heal päeval kandle, täiendades pilli kõlakoja arhailise puumustri ilu tagasihoidliku rosetiga. Kandle keeled keeras ta käsitsi lambasoolest ja hobusejõhvist, mõtlemata võimalikele tagajärgedele. Ei möödunudki palju aega, kui kuberner Gustaf Oxenstierna, olles kuulnud edelakaartest rehepeksumüdina asemel kandlehelisid, Eestimaa kubermangus uuendatud maakorralduse ehk teisisõnu sunnismaisuse kehtestas. Liivimaa kubermangus läks aga kandletegemine sestpeale siiski moodi, mistõttu ümbruskonnas sagedasti ka sabata hobuseid võis kohata.


Hingega orkestreeritud alternatiivmuusikafestival Schilling, mis leiab aset 5. juulil oma tavapärases kohas Kilingi-Nõmme suveaias, jõuab sel aastal juba kaheksanda sünnipäevani. Külalislahkes ja kaunis linnakeses rullivad end üheks õhtuks lahti kordumatud atraktsioonid ja aktuaalsed esinejad nii Eestist kui mujalt. Schillingu teada-tuntud atmosfäär on tõmmanud alati magnetina kokku kirju rahvusvahelise publiku. Vahel lausa nii kokku, et muru pole päevatekkide alt nähagi. Seepärast otsustati tänavu toota juurde „kunstmuru” – vineerist, värvist ja kruvidest. Platsil võib näha ka kastekannusid, mis on festivali seekordne „ametlik kujunduselement”. Lisaks stiilikirevale muusikale pakutakse kaleidoskoopilises valikus toidu- ja joogielamusi. Festivali kava on saadaval aadressil schilling.ee.