Sõna kinokoda tuleb määratlusest kodanike kino, selle vormistamisest mõnusaks suupäraseks lühendiks. Koda on ju inimese jaoks seotud tema kodu mõistega ja ka kino hakkab aja jooksul aina omasemaks saama.

Sellesse, et maapiirkondade kultuurimajad ei suuda tuua inimesteni rahuldaval moel neile sobivat ning nende maitsele vastavat kinofilmi, on võimalus nüüd ise konkreetselt sekkuda. Eesti on tugeva koorilaulutraditsiooniga maa. Laul on igivana kaunis kunst ja miks ei võiks film – noorem, kuid sama kaunis kunst – võtta šnitti just sellelt vanemalt…

Mikk Rand Elektriteatris. Foto: Lilian Lukka

Kinokoja strateegiline ülesehitus põhineb filmiteadliku inimese motiveerimisel oma lähipiirkonnas ise filmiseansse korraldama ja leidma ka erinevaid mooduseid inimeste „kohalemeelitamiseks” (jutumärgid teadlikult, sest tegelikult tulevad hea suhestumise puhul inimesed niikuinii kohale). Kinokoja liikmeks saab olla igaüks, kes vaid soovib tegeleda filmide näitamise ja programmi edendamisega. Kui me räägime šniti võtmisest koorimuusikalt, siis on eeskujuks dirigendi roll. Dirigent on see, kes valib programmi, teades samal ajal, millise repertuaariga tema koor hakkama saab ning milline repertuaar annab motivatsiooni arenguks. Kinokoja eestvedajad teavad oma piirkonna inimesi. Levitaja eesmärk pole „pähe määrida” üks või teine saabuv film, vaid kinokojalise asi on teha valik. Kinokoja keskse süsteemi ülesanne on tekitada samal ajal võimalikult suur valikuvõimalus ehk filmoteek.

Kinokoda on võrgustik ja võrgustiku olemus kindlustab, et kui mõni levitaja nõustub andma oma filmi levitamiseks juba ühele Kinokoja liikmele, siis selle sammuga on ta andnud filmi kõigile Kinokoja liikmetele. Aga see, kas teised liikmed filmi näitavad, oleneb juba filmi sobivusest kohalike kojaliste maitse-eelistuste ja ajaplaneeringuga.

Kinokojaliste huvi filmi vastu ja initsiatiiv filmiprogrammi koostada, et elu kodukandis mitmekesisemaks muuta, on eriti oluline sotsiaalse tegevuse vaatevinklist. Kaasajal pole film ega filmiga seotud tehnika enam uudsed. Iga uus tehnika, olgu see analoogne või digitaalne, on inimesele üha lähemale tulnud, arusaadavamaks muutunud, teatud mõttes personaliseerunud. Kuid mitte lõpuni.

Selleks et kogukonnakinosid ka tehniliselt kaasajastada, peavad projektsiooniaparaadid olema teatava tehnilise võimekusega, et oleks võimalik näidata kõiki võimalikke filme tehnilistest parameetritest sõltumata. Suurfilmitootjad on patenteerinud kaasaegse DCP-projektsiooni ja kuna selle vastu võidelda pole võimalik, tuleb olukorraga kohanduda. Küll aga tuleb lähtuda põhimõttest, et tehnika on siiski vaid vahend ja inimene on sisend. Eriti Kinokojas. Inimese jaoks on filmid ju tehtud ja inimesed tahavad neid näha kui aknaid maailma, erinevatesse eluoludesse.

Olulised on filmiseansside regulaarsus ja kohalik infolevi. Loomulikult saavad kinokojalised teavet Kinobussi ja levitajate käest; kohalikul tasandil teavad kinokojalised ise, kuidas info kõige paremini inimesteni jõuab: mida ja kellele teatada ning mis filmid rahvast huvitavad.

Kinokojalised suhtlevad ka kohaliku võimuga, sest kohalikud omavalitsused on sisuliselt teenuse tellija rollis. Kino on kultuur, kino on kindlasti kunst ja kaasajal on kinol ka hariduses ja sotsiaalses elus roll. Nutikamad KOVd saavad sellest suurepäraselt aru ja leiavad eelarvelisi vahendeid ka filmilinastuste tekitamiseks oma piirkonnas. Erinevate Euroopa maade (ennekõike on meil kogemused Norrast ja Soomest) näitel paneb kino rahva- või kultuurimajade elu käima. Kino lisamisega kohalikku ellu on suurenenud tegevus seoses kaubanduse ja muudegi teenuste arendamisega. Kaasaegsete digikinode ülesseadmisega tõusis näiteks Norras maapiirkondade kinode külastatavus 40% võrra. Tartus toimunud kinokonverentsil tehtud kiirete kalkulatsioonide kohaselt on juba sellise külastatavuse suurenemise pealt võimalik finantseerida erinevate maakondade kinosid, alustades tõmbekeskustest ja mõeldes koheselt ka järgmistele, väiksematele piirkondadele.

Kinokoja koordineerijaks on Kinobuss. Kinobuss alustas Kinokoja programmiga Kodanikuühiskonna Sihtasutuse toel 2012. aasta hilissügisest. Meie tegevuse kohta on päris headeks indikaatoriteks numbrid, mis näitavad, et eelmise aasta lõpukuudel toimunud 100 linastuse peale kogunes üle 2000 vaataja, mis tegi filmiseansside keskmiseks külastatavuseks 22–23 inimest. Kuna tegemist on väga pisikeste kohtadega (külad, vallakeskused), on need head näitajad.

Kinobussi ülesanne on koordineerida filmide jõudmist filmoteeki – tehniliselt korrektselt ja sisuliselt levimaterjalidega varustatult –, garanteerida filmilogistika ja juriidiline tugi ning suhelda võtmeorganisatsioonidega (nagu Eesti Filmi Instituut, EAÜ, statistikaamet) kultuuri, hariduse ja sotsiaalsel tasandil. Kinobussi ettevõtmine Kodanikuühiskonna Sihtasutuse toel on kindlasti sotsiaalse alatooniga teenus, mille eesmärgiks on see, et ka maapiirkonnas oleks kino – kuid kindlasti pole kino lihtlabaselt sotsiaalse abi teenus. Film on üliolulise meediakirjaoskuse, vajaliku meediakriitilise mõtlemise arendaja. Kuid selleks, et asjad toimiksid, on vaja filmiprogrammi süstemaatilist koostamist, süstemaatilist kinonäitamist, süstemaatilist suhtlemist nähtud filmide põhjal ning nähtu üle arutamist. Kinokojaliste tööriistaks on kujunemas digitaalne rakendus Cinema on Demand, mis muudab filmivaliku interaktiivseks ja hõlbustab koostööd filmiprogrammide koostajate ehk kinopidajate ja vaatajate vahel. Kuid sellest juba veidi hiljem, kui rakendus saab konkreetsema vormi.

Kinokojalised usuvad, et Kinokoja tegevus muudab vaatajaid õnnelikumaks ja haritumaks. Kinos käimine on sotsiaalne ettevõtmine ja koostegevus teeb inimesi õnnelikuks. Eriti siis, kui koos kino tehakse. Haritud inimesed on aga teadlikud kinokülastajad igal juhul, sest kino ja film on aknad maailma. Haritud ja õnnelik inimene on aga tugeva riigi alustala.

Artikkel põhineb 10. mail Tartu Elektriteatris toimunud filmi- ja kinoteemalisel foorumil peetud ettekandel. Lähemalt tasub vaadata Kinokoja kodulehelt.