„Simulaakrum”
Lavastaja: Mart Koldits
Trupp: Henry Griin, Urmas Jõemees, Ele Krusell, Eve Ormisson, Sander Põldsaar, Kristiina Praks ja Janno Jaanus
Esietendus 9.aprillil 2013 Von Krahli teatri proovisaalis.

Von Krahli teatris etendunud Mart Kolditsa „Simulaakrum” on tingimata postdramaatilisest teatrist üks samm edasi, ütleb Miina Leemets.

Kolditsa lavastuse näol on tegemist läbinisti tehnilise tükiga ja seda sõna otseses mõttes. Seda toetab lavastuse meeskonna suurepärane töö ja üksteise tunnetamine. Võib öelda, et traditsioonilises mõttes „Simulaakrumis” näitlejaid ei olegi. On mõistus, on käed, on tehnika ja ideed, mis mudelina loodud maailma mitmetasandiliselt liikuma panevad. Lugu on hüplik, kiire, põnev ja humoorikas. Lavastusest ei puudu superkangelased ega hea ja kurja vastandus. Publik juhatatakse arvutimängude maailma, ainult et mingis uues ja kõrgemas dimensioonis. Viibitakse justkui mõnes erakordses küberkosmiliste seadmete juhtimiskeskuses, kus mängitav maailm ekraanile tuuakse ja vastupidi. Laval toimuv on süsteemne ja mitmetasandiline, just nagu etenduse pealkirigi ütleb – simulaakrum – miski, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu. Etenduses on tajutavad kõik kolm simulaakrumi tasandit: kasutusel on mudelid, masinad ja reaalsuse jäljendamine. Kõik on reaalsusega sarnane, ent samas täiesti erinev. Ruumis toimuv on nähtav ja kuuldav, ent siiski simulatsioon?

Foto: Anu-Laura Tuttelberg

Pole päris kindel, kas antud etenduse juures saab rääkida puhtesteetilisest naudingust, mis jalust rabaks ja vaataja sügavale tunnetemaailma viiks. Pigemini väljendub esteetilisus läbi hasardi. Publik elab kaasa ja sulab „Simulaakrumi” sisse, on osa mudelist ja süsteemist. Kõik mõjub, kuid kuidagi tehniliselt ja piiritletult. Maailm luuakse hetkel, mil publik ruumi astub ning kaotatakse siis, kui saalist väljutakse, toimub teatav manipulatsioon, kus vaatajad annavad ennast etenduse loojate kätesse. Eriti tugevalt on see tajutav siis, kui äkitsi keset näitemängu valitakse publiku seast välja suvaline inimene, kellele omistatakse ühe kangelase roll. Väljavalitu ei pea küll ise midagi tegema, ent tehnika kaudu suudetakse ekraanile kuvada kujutlus, nagu roll oleks enne etendust läbi arutatud ja kokku lepitud, tegelikkuses aga see nii ei ole või äkki ikka on? Impulsiivses ja kiiresti arenevas etenduses ei panegi tähele, kuidas üks vaatajatest tõmmatakse eksperimentaalsesse maailma lihtsalt kaasa ning teda masinatega juhitakse. Tekib teatav robotilaadne efekt, kus inimesest on saanud android, kelle elu ja tegemised on ette kirjutatud.

Erilist tähelepanu tõmbab pidev heliliste eriefektide kasutamine. Mitte kordagi ei kasutata etenduses verbaalset kõnet, helisid ei tekita inimkeha. Iga samm ja liikumine on küll ära märgitud, ent seda tehniliste seadmetega ja nupuvajutuste kaudu. Kogu simulatsioonimaailm pannaksegi tööle küll läbi inimkäe, ent siiski masinate vahendusel. Tegelikult ei erinegi ju see meie igapäevasest elust, kus arvuti on lahutamatu osa, ent säärast kübermaailma sulandumist lihtsalt sel viisil ei tajuta. Ehk ongi Koldits lisaks huvitava kogemuse andmise püüdnud vaataja tähelepanu suunata ka sellele, kuidas tehnika inimest tegelikult kogu aeg mõjutab ja suunab. Inimene annab küll arvutile käsklusi, ent uut infot jagab siiski masin, mõjutades aeglaselt ent tugevalt mõttemaailma ning arusaama elust. Ehk hakkavadki juba rollid vahetuma ning masinad teavad sama palju kui inimesed kui mitte rohkemgi?

Foto: Anu-Laura Tuttelberg

Nagu eelpool mainitud, jättis etenduse vaatamine pigem tunde, nagu oleks publik juhatatud otse videomängu, mis ka vastavalt tasandite kaudu areneb ning keerukamaks muutub. Süžeeliine tuleb aina juurde ning jälgimine jõuab suurt pingutust, lisaks sellele kasutatkse etenduse arenedes üha keerulisemaid tehnilisi võtteid, muutes laval toimuva kohati suisa uskumatuks. Dünaamilisus haarab ja kõnetab ning võtab ära võimaluse publikul jääda ükskõikseks.

Küll aga võiks ainukese asjana ette heita ruumivalikut. Kuna toimub pidev sagimine, olukordade loomine ja vahetamine, siis võib korraga laval tegutseda suisa ligi kümme inimest, see nõuaks aga minu äranägemist mööda etenduse läbiviimiseks mõneti suuremat ja avaramat keskkonda. Saal on hämar ja pisike, tehnikat on lademetes ning tihti jääb mulje, nagu jääks etenduse loojad üksteisele ette. Seesugune suurejooneline ettevõtmine vajaks liikumisruumi ja avarust. Usun, et siis oleks laval toimuvat ka publikul lihtsam ja pingevabam jälgida. Antud juhul oli lihtsalt kõike ühe pisikese ruumi peale natuke liiga palju.

„Simulaakrum” on detailne ja tehniline mäng arengust ja süžee loomisest, mida kaunistab etenduse loojate laitmatu koostöö ja üksteise mõistmine. Dramaatilises võtmes on kõik uus ja enneolematu, ent ühiskonnakriitiline mõõde on siiski tuttav – suhe inimese ja tehnika vahel.