Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Seekord esitatakse kriitilisi küsimusi kriitilisuse enda kohta.

Foto: erakogu

Üks teema, mis minu Müürilehele kirjutatud veergudest läbi on jooksnud, on olnud ebamääraselt mingit sorti vastuhakule õhutamine. Get up, stand up, don’t give up your fight – noogutan Bob Marleyle kaasa. Minu arusaama sellest, kuidas ühiskond toimib, on mõjutanud tugevalt Paulo Freire’ist alguse saanud emantsipeeriva hariduse suund (liberating pedagogy), mille järgi oleme me kõik allutatud võimusuhetele; hariduse ülesandeks on arendada n-ö kriitilist kirjaoskust. Sealjuures on oluline rõhutada, et see teadlikuks saamine peaks toimuma läbi osaluse, kaasamise, erinevate teadmiste võrdse väärtustamise jms pehmete märksõnade, mitte nii, et keegi targem tuleb ja ütleb sulle, et kuule, tead, kõik sinu väärtushinnangud ja hoiakud on sisestatud sulle domineeriva süsteemi poolt ning saa nüüd nendest üle! (Mina näiteks tunnen, et feminism lendab mulle vahel niimoodi peale.) Kuid nii või naa, siiski eeldab ka kriitiline haridus, et inimestel on võimalik valgustuda ja nad põhimõtteliselt peaksid seda tegema, kuna see teeb neile head. Seega keskendub enamik kriitilise hariduse alasest kirjandusest ja diskussioonidest sellele, kuidas seda teha, jättes aga kõrvale elus tihti esineva situatsiooni: aga mis siis, kui mingi süsteemi osa ei tahagi emantsipeeruda?

Kuna eesmärgid on õilsad, siis on esmalt loogiline eeldada, et probleem on ikkagi selles, et ei ole päris hästi seletatud, kui hea see kriitiline kirjaoskus vms läbinägelikkus isikule on. Paulo Freire on kirjutanud seigast, kuidas pärast loenguseeria lõppu tuli tema juurde üks õpilastest ning ütles: „Kui sa semestri alguses siia saabusid, siis sa eeldasid kohe, et me oleme valmis võtma vastutuse enda vormimise eest – sul ei olnud mingit õigust niimoodi arvata. /…/ Kuid sa tegid seda ning sooritasid seejärel õpetajana meie ees enesetapu. Selle asemel oleksid sa pidanud jätma meile võimaluse sind hukata, et sa oleksid saanud uuesti sündida kui üks meie seast, kes on samal ajal ka õpetaja. Kuid sa sooritasid enesetapu ning jätsid meid seega orbudeks.” Väga lihtne ongi eeldada, et kui mina loobun hierarhiatest, patroneerimisest jms, siis kohe lööbki kõigi ruumis viibijate peade kohal ühesuguse eredusega pirn põlema. Tavaliselt räägitakse ju ka arhetüüpse isafiguuri tapmisest kui teost, mis tehakse ära ja asi vask. Pärast algab lihtsalt uus ja parem ajastu (mille arvukaid igapäevaseid dilemmasid keegi enam aga ei käsitle). Ka kriitilise kirjaoskuse puhul jääb tihti mulje, et see on midagi sellist nagu jalgrattasõit, mille omandad ühel hetkel ning edasise elu pärast võib siis muretu olla.

Serveerides seda konkreetse murdepunktina, võibki tekkida tõrge selliseks n-ö emantsipeerumiseks, kuna see jagab ühte standardiseeritud lahendust kõigile, surudes seega tegelikult peale lihtsalt uusi normatiive olemasolevate asemele. Igasugusele vastuhakule õhutamise alltekst on ikkagi ju see, et midagi on sinu praeguse olukorra juures halvasti ning sa peaksid seda muutma. „Kriitilise teadvuse omamine” muudab elu ka keerulisemaks – olles end positsioneerinud teatud põhimõtetele vastavalt, muutuvad mingid valikud problemaatiliseks. Toetades näiteks open source’i jne, kuidas ma ostan endale Apple’i tooteid ja kasutan Facebooki? Kuid kaasaegsed kodanlikud mugavused on nii… mugavad. Kuulates hiljuti Griselda Pollocki loengut, mõtlesin sellele, et ma ei tohiks tahta kaalust alla võtta, kuna see soov lähtub heteronormatiivse ühiskonna nõudmistest ja sisemine ilu on kõige olulisem ning ei taastooda valitsevat süsteemi. Selline väga printsipiaalne „vabastatud” olek tundub aga inimlikult võimatu, kuna paraku on meie käsutuses rohkem kui üksik koobas kõrbes ja toitev fanaatiline usk.

Seega vaatamata parimatele kavatsustele ja veendumusele, et kriitilise suhtumise arendamine ning ka vastavate sammude astumine oma igapäevases isiklikus elus on vajalik (kuulus feministide lahingulause personal is political), tuleb aktsepteerida ka üksikisiku vabadust mitte selle kõigega kaasa minna. Aktsepteerida, et tehaksegi valikuid, mis on komfortsed, lähtuvad mugavusest, mugandumisest, alalhoiuinstinktist jne. Sest mitte kellegi tõde ei saa olla ülim. Kuid see ei tähenda, et tehtavad valikud tuleks n-ö rahule jätta, vaid neid tuleks aktiivselt teadvustada, nende üle arutada, püüda esitada kriitilisi küsimusi, sest vabastada saab ainult iseennast.

Artishoki blogisse.