Esitasime noorele kunstnikule küsimuse, kuidas on töötada rahvusvahelisel kunstiareenil ning mis tähtsust on enam meediumil?

Kristel Saan

Okei, „rahvusvaheline areen”. Sattusin mõni päev tagasi jagama nuudlibaaris lauda kahe meesterahvaga. Põgusas vestluses toidust, Hiina söögikultuurist ja sealjuures kunstist jõudsime sinnamaani, kus üks meestest ulatas mulle oma visiitkaardi: „Mul on galerii, juba üheksa aastat, ja see siin on minu sõber Austraaliast, kelle maalinäituse avamine on 8. veebruaril.” Ahhaa, nojah, mul on küll just üks projekt silmapiiril, mis kindlasti galeriipinda vajab. Koju guugeldama. Mhm, Vancouveri parim eragalerii 2012, sümpaatne.

Olen küll lõpetanud keraamika eriala, kuid ennast toorelt keraamikuks nimetada küll ei oskaks. Suur muutus minu loomingus toimus õppides Central Saint Martinsi ülikoolis (CSM) Londonis. Sealt tuli vabadus, julgus seilata enesekindlalt materjalide ja meediumite vahel. Oma töödes olen liikunud rohkem skulpturaalses suunas. Tegelen sealjuures kohaspetsiifiliste installatsioonide ja ruumi ümbermõtestamisega, siinkohal ei pea ma ruumi all silmas pelgalt nelja seina.

Reisides või vahetusõpilasena erinevates riikides viibides olen jõudnud ka rohkem joonistuse ja maali juurde. Eks see ikka nii kipub minu puhul olema, et tahaks teha kõike seda, mida ei ole ülesandena ette kirjutatud, ja just siis, kui isu on. Dave Kinsey on üks, kelle poole olen viimasel ajal vaadanud, tema tööd on väga inspireerivad. Mood on samuti üks kirg, mis mind üles suudab kütta ja mitte kunagi külmaks jätta. Alexander McQueen on isa ja ema ja nii edasi. Tema, nüüdseks tema brändi, moesõud ja kollektsioonid on midagi enamat kui liikuv garderoob. Arvan, et see oli 2010. aastal, kui tema mannekeenid olid meigitud nagu Marilyn Manson ja lava keskel oli üks suur prügihunnik. Aah, ma armastasin seda kollektsiooni.

Materjalivalik on ülioluline, et edastada just seda sõnumit, mida on peetud silmas idee edasiandmisel. Meedium ei oma enam ammu suurt tähtsust, kui see just ei ole taotluslik.

Üks suur erinevus Eesti ja läänelikuma kunstiõppe vahel on see, et mujal põhineb töö uurimisel, Eestis peamiselt ülesandel. Seega, kui endal ei ole kindlat kätt, võib ka töö jääda pisut tagasihoidlikuks. Karakter saab tekkida vaid isikliku kogemuse läbi, sina oled iseenda juhendaja. See kõlab veidi nagu Hinkuse „mina ise tulin endale peale” „Hukkunud alpinisti hotellist”, kuid nii see on. Eesti kunstiõppe tugevuseks on vaieldamatult materjali harukordselt hea valdamine ühes kindlas meediumis. Samuti üldainete suur osakaal, näen joonistamist ja maali baastarkvarana. Sellist süsteemi mujal kohanud ei ole.

Kui rääkida kaasaegsest kunstist üldiselt, siis see on muutunud kontseptuaalsemaks kui kunagi varem, narratiivil on teose juures tähtis osa. Millegi valmistamine lihtsalt selleks, et vot tahtsin teha, ei pea eriti vett. Tabuks ei ole abiliste kaasamine või ka lihtsalt idee generaatoriks olemine. Tänapäeva kunstiladvikusse kuuluvate kunstnike tööd enamasti nii valmivadki. Anish Kapoor, Mona Hatoum, Thomas Heatherwick või kas või Ai Weiwei kuulus tohutu päevalilleseemnete projekt, kuhu oli kaasatud terve küla. Need on vaid mõned näited, kuid enamik mastaapseid kunstnikke võtavad küll konstantselt osa protsessist, aga mitte materjalist endast. Leidobjektid ja ümbertöötlus on enam kui tervitatav nähtus.

Ma tahaksin hirmsasti kirjutada, et kunstnikud on üks pere, aga samas ei taha seda ringi nii koomale ka tõmmata. Aina rohkem sekkub kunsti eri valdkondade esindajaid ja sellest võib tekkida imeline kollaboratsioon. Koostöö, ideede vahetamine ja eelnev uurimine (no lihtsalt võimatu on leida sõnale research eestikeelset vastet) viivad märklauale lähemale. Liikumine, suhtlemine, mängimine nii materjalide kui ideega, paindlikkus ja sihikindlus on head lähtekohad. Eesti kunstnikest kõige lahedamate ideedega tegelane on minu jaoks Kris Lemsalu.

Leian, et iga noore kunstniku jaoks on ülioluline liikuda ringi ja näha maailma ja kunsti erinevatest vaatenurkadest. See aitab ennast ära tunda ja leida oma koha selles kirevas ühiskonnas. Töötada rahvusvahelisel areenil on kindlasti keeruline ja positsioneerimine ei ole nii selge ja üheplaaniline, kui see on oma kodulinna turvalises tsoonis. Rikastav on õppida ja töötada nii erinevates süsteemides ning samal ajal tajuda ja kogeda, kuidas kunstnikud jõuavad lõpptulemusele läbi keerukate ja väga eriomaste protsesside. Pealegi, olles üliõpilane, ei oma nii suurt tähtsust, kas lõpptulemuseni üldse jõutakse. Hea on katsetada ja võtta seda kui laboratooriumi.

Üks asi, mis ei ole kindlasti muutunud, on idee tähtsus. Sellest algab kõik ja sellega ka lõppeb. Kunstiteose vastastikune mõju ning side teose autori ja vaataja vahel on võtmesõna.

Soovitan kõigil lugeda Marek Tamme artiklit „Kaasaegne kunst ja tema publik”, mis ilmus Postimehes 14. jaanuaril.

Kristel Saan on elanud ja õppinud Londonis, reisinud võrdlemisi palju, osalenud mitmetel rahvusvahelistel näitustel, korraldanud oma esimese isikunäituse Helsingis ja on hetkel omandamas teadmisi mainekate kunstnike käe all Vancouveris.

Ragne Uutsalu

Kolmandal kursusel läksin Erasmuse stipendiumiga Slovakkiasse. Minu meelest on Erasmuse välisõpe praeguseks ülikooli normaalne osa ja mitte ainult kunstiakadeemias. See aeg laiendab üleüldist ja erialast silmaringi.

Mis on minu jaoks Berliinis inspireerivat? Vast see, et siin on koos palju oma kunstnikuteed just alustanud noori. Eks nii on see paljudes suurlinnades, igaühe asi on endale see õige koht leida. Palju kunstnikke tähendab ka tihedamat konkurentsi. Rahvusvahelisel areenil on tase väga kõrge, inimesed töötavad meeletult ja on äärmiselt motiveeritud. Seda on ühelt poolt innustav, teisalt hirmutav vaadata.

Bratislava vabade kunstide ja disaini akadeemias sattusin magistrantidega ühte gruppi. Ma arvasin kuni hindamiseni, et tegemist on bakalaureuse esimese-teise kursusega. Alguses ehmatas nende eriti kõrge tase päris ära, kuid tagantjärele olen rõõmus, et nii juhtus. Teistest oli palju abi ja inspiratsiooni, sundis ennast ka kõvasti pingutama.

No sellest kõrgest ja madalast kunstist on väga palju räägitud. Minu jaoks on kunst väga lai mõiste, erinevad teosed inspireerivad/töötavad/meeldivad mulle hoolimata sellest, millega ise tegelen. Jagelemised stiilis, mis on kunstim kunst, ei ole minu jaoks vajalikud. Peamine on teha oma asja hästi. Publikul on erinev maitse ja tahan loota, et iga kunstniku jaoks on kuskil oma koht.

Meediumil ei ole vahet. See, millise meediumi üks või teine valib, taandub isiklikele eelistustele. Kui meedium on valitud, hakkab pea sellesiseselt mõtlema, erinevaid võimalusi ära kasutama jne. Eri aegadel on erinevad meediumid populaarsemad, aga see ei tähenda, et otseselt paremad.

Minu jaoks on oluline visuaalsus, see kuidas midagi on kujutatud. Aga mitte päris nii, et ma teen pilte, sest mulle meeldivad värvid ja pliiatsid. See on ilmselgelt üks osa sellest, aga kindlasti mitte ainuke. Visuaalsus ei tähenda loomulikult ideede ja mõttekuse eitust. Kaasaegne illustratsioon ei tähenda teksti pildilist ümberjutustust, vaid pigem pildi ja teksti seost kui tervikut. Ei ole erandiks juhud, kui pildile ei eelne tekst. Näiteks võiks tuua Laura Carlini, Philip Giordano ja Mari Kanstad Johnseni tööd. Vaadates maailmas ringi, kui populaarne illustratsioon on ja kui heal tasemel seda tehakse, on ka selge, et selle jaoks on olemas publik. Aga mitte ainult mujal maailmas, vaid ka Eestis.

Ragne Uutsalu on lõpetanud EKA graafika erialal, enne seda õppis EKAs ka keraamikat. Illustratsiooni alal on täiendanud end Slovakkias ja Inglismaal. Hetkel elab hoopis Berliinis. Põhiliseks huviks ja tegevusalaks võib pidada illustratsiooni, mida mõistab kui loo visuaalset jutustamist.