Läti venekeelne rühmitus Orbita on külastanud Eestit mitmel korral, astudes üles nii erinevatel üritustel, nagu seda on läti uue põlvkonna etenduskunstnikke tutvustav festival Läti Kama, kirjandusfestival Prima Vista ning Tallinna XVI graafikatriennaal. Eestikeelsetes kajastustes „tekstibändi” ja „multimediaalpoeetilise projektina” tutvustatud rühmituse looming on märkimisväärselt mitmekülgne ning ka omajagu etteaimamatu. Orbita lavaesinemistes kohtuvad luule, performance ning heli- ja visuaalkunst, ent ühtlasi on hiljuti 15. aastapäeva tähistanud rühmituse liikmed jõudnud tegeleda ka kirjastamise, ürituste korraldamise ja mitmete teistegi rohkem või vähem kirjandusega traditsiooniliselt seostuvate projektidega. Orbita tekstide eestikeelse kogumiku ilmumise eel küsis Jayde Will rühmituse liikmetelt Artūrs Puntelt, Sergei Timofejevilt, Semjon Haninilt, Vladimir Svetlovilt ning nende mänedžerilt Inga Bodnarjukalt, millises kultuurikontekstis sai Orbita tegevus alguse, mis on tegutsemisaja jooksul rühmituse töös muutunud ning mida liikmed esinemiste puhul väärtustavad.

Tõlkis Kristjan Karron

Sergei Timofejev

Artūrs Punte

Tean mitmeid rühmitusi, kes ühendavad oma esinemistes luulet ja audiovisuaalset loomingut. Tõtt-öelda tundub seda olevat üsna raske teha. Millist esinemist peate enda jaoks õnnestunuks? Mida kujutab endast üldisemalt hea audiovisuaalne performance?

Sergei Timofejev: Arvan, et meie jaoks seisneb see teatavas ürituse „järelmaitses”, mis on mõnikord meeldiv, ning siis võib ka esinemist heaks pidada.

Artūrs Punte: Mõtled selle all atmosfääri?

S.T.: Mitte ainult atmosfääri üksinda, vaid ka kohale tulnud inimesi, meie esitust ning seda, kuidas asi kõlas.

A.P.: Ja kui esinemine hõlmab videot või liikumist, on minu arvates väga tähtis mitte muuta seda pelgalt luuletaja sõnade illustratsiooniks. Tihti tundub, et seda üritatakse kasutada etteloetu mõtte edasiandmiseks, aga luule puhul see lähenemine tegelikult ei tööta. Tegemist ei ole teatriga, isegi kui see kasutab mõnda sellele omast elementi. See on üsna oluline.

Semjon Hanin: Jah, mõnikord muutub vahe, mis eristab seda teatrist ning visuaalsest kunstist, üsna õhukeseks.

A.P.: Arvan, et on väga oluline suuta kujutada ette, mida see tähendab, kui luuletaja astub lavale ja hakkab lugema. Millise olukorraga on tegemist? Asi seisneb võimalikult suures lihtsustamises. Luuletaja seisab ja loeb oma teksti. Antud olukord tuleb teha võimalikult ligipääsetavaks või avatuks. Mida on tal võimalik lugemise ajal teha? Ta võib kasutada näiteks raadiot, nagu meie oma etteastetes teeme, aga kui ta hakkab tantsima või midagi näitama, siis tähendab see juba kõnelevast poeedist tekkiva kujutluspildi lõhkumist.

S.H.: Aga eesmärk ongi seda klassikalist ettekujutust mikrofoni ees tekste ette kandvast luuletajast lõhkuda. Sest sellist asja nähes tekib ühtlasi ka küsimus, et kes see tüüp mikrofoniga on. Tegemist ei pruugi olla ainult luuletajaga, vaid ju ka näiteks saatejuhi või hoopis kellegi kolmandaga. Nii et peab leidma mingi muu võimaluse, et sellisel positsioonil olemist vältida, et ei peaks olema nagu laulja või keegi muu säärane.

A.P.: Küsimus seisneb pidevalt selles, kuidas seda lugevat isikut esitada.

S.H.: Ning ka mainitud klišee eest põgeneda.

Orbita tähistas just rühmituse viieteistkümnendat aastapäeva. Läti rahvusraamatukogus toimus sel puhul näitus. Kuidas inimesed sellele reageerisid?

S.H.: Nad olid õnnelikud (naerab).

Mulle tundus, et see näitus tõi hästi esile selle, kui mitmekülgsed te olete olnud. Ma ei teadnudki enne, kui paljude erinevate asjadega te olete tegelenud, ning samuti paistab, et inimestel pole üldjuhul aimu sellest, kui palju te olete olnud seotud kirjastamisega. Orbita alustas minu arusaamist mööda vist audiovisuaalsele esitusele keskenduva rühmitusena, või oli algus seotud hoopis kirjastamisega?

S.T.: Tegelikult oli meil algusest peale mõttes luua ajakiri. Lõpuks tegime almanahhi, esialgne idee aga oligi meie tööde avaldamine mõnes trükiväljaandes. Meie esimeste esinemiste mõte seisneski pigem sellele ilmuvale raamatule reklaami tegemises.

S.H.: Kuid see, mida mainitud näitusel näha võis, andis siiski edasi vaid väikest osa sellest, millega me tegeleme. Näiteks polnud seal esindatud „Riia luulekaart”(1).

A.P.: Ja näitusele said välja pandud vaid need projektid, millega olid seotud vähemalt kaks meie liiget. Sooloprojektid ei olnud seal samuti esindatud.

S.H.: Sama lugu on raamatutega – need läksid näitusele vaid siis, kui kaks või rohkem olid kaasatud. Ja neid oli palju.

Tahtsin veel küsida ajakirja kohta, mida te mainisite. Mis ajendas teid kirjandusajakirja looma?

S.T.: Noh, me elasime Lätis ja kirjutasime vene keeles, ning enne meid olid veel mõned teised, meist veidi vanemad, kes tegid sama asja ja mõtlesid uue ajakirja loomise peale. Oli ka paar projekti, aga neist ei saanud midagi.

A.P.: Selliseid oli tegelikult üsna palju.

S.H.: Aga mitte meie oma (naerab).

A.P.: Kuid kõik tahtsid ajakirjaveergudel avaldatud saada.

S.T.: Arvatavasti seetõttu, et Riias oli olnud üks väga hea ajakiri, milles ilmusid tekstid nii läti kui vene keeles – lätikeelse väljaande nimi oli Avots ja venekeelse oma Родник. Seda anti välja 80ndate lõpus ja 90ndate alguses, kuid seoses iseseisvumise ja uute piiridega lõigati kõik kontaktid läbi.

A.P.: Ja oma turu kaotasid nad tegelikult ka.

S.T.: Sest suurem osa eksemplaridest saadeti mujale, teistesse Nõukogude Liidu riikidesse. Valdav osa lugejatest olid väljaspool Lätit. Nii et mõnel inimesel oli küll ettekujutus sellest, milline peaks üks hea venekeelne kirjandusajakiri olema, aga nad ei suutnud seda teoks teha.

A.P.: Родник oli 80ndate lõpus ja 90ndate alguses väga võimas ajakiri ning selle taset oli väga raske saavutada.

S.T.: Me ei olnud selle mõttega teab kui originaalsed, aga vajadust oma ajakirja järele tundsime siiski (naerab).

Inga Bodnarjuka: Mida te siiski ei avaldanud (naerab).

A.P.: Oli ka venekeelne ajakiri Daugava, aga see oli selline koht, kus sa tõenäoliselt eriti avaldada ei tahaks. Minu meelest oli see liiga konservatiivne.

Vladimir Svetlov: Mina aga ei mõelnud mitte ainult ilukirjandusele keskenduva ajakirja loomise peale, vaid soovisin panna aluse väljaandele, kus oleksid esindatud ka fotograafia ja kunst, kuna minu jaoks on traditsioonilise kirjandusajakirja formaat väga igav. Asja mõte oli luua päris uut tüüpi väljaanne, midagi teistsugust. Muidugi võis selline idee omajagu ambitsioonikas olla.

S.T.: Ja kõigil oli ka selliseid kogemusi, mis polnud kitsalt kirjandusega seotud. Mina tegutsesin DJna, Vladimir tegeles fotograafiaga, Semjon tegi filme.

A.P.: Mina ei tegelenud mitte millegagi.

S.T.: Sina tegelesid lihtsalt suureks kasvamisega (naerab).

A.P.: Tegelikult üritasin ma kirjanike liidus luulelugemisi korraldada.

S.T.: Ja nii tuligi kõige selle – visuaalkunsti, kirjanduse ja muusika – kokkusegamine meile loomulikult.

S.H.: Ja elu (naerab)!

S.T.: Ühtlasi kasvas Riias sel ajal ka uute, iseseisvate ja hästi struktureeritud organisatsioonide asutamine. Näiteks Riia Uue Meediakultuuri Keskus ja mõned muusikaprojektid, nagu üks DJ-projekt, millest ma 2000. aasta paiku osa võtsin. Sain selgeks ka ürituste organiseerimise ja selle, kuidas rahvast kohale saada, kuidas suhelda, seega enda ürituste korraldamise jaoks oli see väga põnev aeg. Kuna nägime, kuidas teised oma asju ajasid, oli meil selle võrra kergem. Ja oma elus me juba ka kombineerisime neid asju, lugesime…

A.P.: Veel on oluline mainida Latgalest pärit luuletajat nimega Yo, kes oli kaasaegsest vene luulest väga huvitatud ning hakkas meid ning teisi autoreid läti keelde tõlkima. Ta kutsus meid 1999. aastal Daugavpilsis toimunud luulepäevadest osa võtma ning tutvustas meid ka läti luuletajale Jānis Elsbergsile, kes tol ajal selle korraldamise eest vastutas. Ta otsustas meile plakatite trükkimiseks ja Daugava jõe lähedal ühe ürituse organiseerimiseks raha eraldada. Nii see kõik algaski.

S.T.: Tuleks mainida ka mu endist naist Ieva Auzinat, kes tegeles meie projektitaotluste kirjutamisega.

A.P.: Taotlemise mõte tuligi temalt.

S.T.: Ta oli kuraator, töötas nime Re-Lab/RIXC kandva uue meedia keskuses ning oli sellistes ettevõtmistes kogenud. Meie jaoks oli see tundmatu maa. Nii et jah, tema abi oli tol ajal äärmiselt vajalik. Ma arvan, et uutele projektidele tuleb tugev alus panna. Kui saad oma esimese toetuse ja on näha, et võtsid selle rahaga midagi head ette ega raisanud seda niisama, siis toetatakse sind ka edaspidi. Tundub, et tihtipeale ei murra inimesed oma esimese projekti teostamise seinast läbi. Meie saime sellega kuidagi hakkama ning sealt edasi läks lihtsamaks – nähti, milleks me võimelised oleme.

Tahtsin tegelikult ka Ingalt küsida, et kuidas tema grupi töösse kaasatud sai?

I.B.: Ma tõesti väga püüdsin mitte kaasatud saada (naerab).

A.P.: Selleks kulus mitu aastat.

I.B.: Ma kohtusin nendega 2005. aastal, oma esimestel läti luule päevadel. Teadsin neid aga juba varasemast ajast, sest nad olid saanud luule aastaauhinna, mille korraldusliku poolega ma samuti seotud olin. Sergei palus mult esimesena ühe projekti kirjutamisel abi, mida ma ka pakkusin, ning siis taipasin ühel hetkel, et olen ka juba aruandeid kirjutama hakanud. See oli vist 2011. aastal, kui kirjutasime projekti 2014. aasta Euroopa kultuuripealinna Riia programmi jaoks ning hakkasime rääkima „meist”. Siis sain aru, et „meie” tähendab ühtlasi ka mind (naerab). Te olite mu poole ka varem paar korda pöördunud ja ma ütlesin teile ära, aga hiljem hakkas kõik kuidagi loomulikult juhtuma.

Aga kui palju inimesi on või on olnud Orbita projektidega täpsemalt seotud?

A.P.: Oleneb projektist, aga kui me ükskord kõik osalejad ühe CD/DVD tegemisel kokku lugesime, saime 50 inimest. Igas loos tegi kaasa erinev muusik.

S.T.: Aga see oli rohkem nagu koostöö.

A.P.: Loomulikult.

S.T.: Tegelikult koosnes meeskond viiest luuletajast ja ühest disainerist, kes võttis enda kanda suurema osa produtseerimisest. Ning projektidega tegeles esialgu Ieva.

A.P.: Ning seejärel aitas meid korraldamisega Austra Zariņa.

S.T.: Ja nüüd Inga.

Praeguseks on teid tõlgitud üsna mitmesse keelde, eelmisel aastal tuli välja leedukeelsete tõlgete kogumik, 2012. aastal saksakeelne. Sel aastal ilmuvad ka ingliskeelne antoloogia kirjastuselt Ugly Duckling Presse ning eestikeelne kogumik, mille tõlkija on Aare Pilv. Kuidas te oma tekstide tõlkimisse suhtute? Kas teete tõlkijatega koostööd? Kas nad küsivad teilt palju küsimusi?

A.P.: Tõlked on saanud tihti alguse vastava riigi külastamisest. Sellel on praktiline põhjus, sest võõrsil on meil tõlkeid vaja, kuna kõik ei mõista vene keelt. Seega teeb keegi meie loomingu tõlkimisega algust. Kui tõlked on head, võib nendest hiljem raamat saada. Muidugi läheb sellega tavaliselt paar aastat aega, sest tekste peab raamatu jaoks olema piisav hulk, aga on ka erandeid, näiteks see, mis on ilmumas USAs.

Millal tehti esimesed eestikeelsed tõlked?

A.P.: 2004. aastal Von Krahli teatris toimunud ürituse jaoks.

Aga millal algas teie koostöö Aare Pilvega? Kas KUMUs „Raadioseina” ajal?

A.P.: Ei.

S.H.: See algas varem, ta tõlkis meie luuletusi kümme aastat tagasi ja need avaldati ajakirjas Vikerkaar(2).

S.T.: Tõlkija on väga oluline inimene, sest ta taasloob seda, mida Orbita kirjutab ja teeb.

A.P.: Kõik pole aga alati kergelt kulgenud. Näiteks oli meid saksa keelde tõlgitud ka enne raamatu ilmumist. Raamat ise oli väga hästi õnnestunud, varasemate tõlgete kohta aga öeldi, et noh, tõenäoliselt on see hea luule, aga tõlked ei anna seda edasi.

Tahtsin Ingalt veel eesolevate raamatute või projektide kohta küsida. Mis Orbital tulevikus plaanis on?

I.B.: Tegelikult toimivad asjad nii, et nad tulevad ise oma ideedega minu juurde, siis arutame need koos läbi, võtame sisu kokku ning paneme selle projektitaotlusesse kirja.

S.T.: Sel aastal võtame osa kahest kunstinäitusest, millest üks toimub Veneetsias.

Osana Veneetsia biennaalist?

I.B.: See on satelliitnäitus, mis on üleval kogu biennaali aja.

S.T.: Tegemist on paari läti kunstniku näitusega, mida kureerivad Daiga Rudzāte Lätist ja Viktor Misiano Venemaalt. Viimane on tuntud kuraator ja kunstiajakirja Художественный журнал peatoimetaja. Teine näitus toimub suvel Jurmalas, kuhu kutsus meid osalema kuraator Inga Šteimane.

I.B.: Ühtlasi anname välja ka raamatu.

S.T.: Oleme lisaks kutsunud alates 2012. aastast Venemaalt külla luuletajaid ning aidanud rahastada läti poeete, kes nendega stiili poolest kokku sobivad, et neid läti keelde tõlgitaks. Organiseerisime üritusi, kuhu olid kutsutud kaks vene ja kaks läti luuletajat, kes esitasid tõlkeid. Kokku sai kaksteist vene luuletajat ning plaanis on anda välja raamat, kus originaalid oleksid tõlgetega paralleelselt.

A.P.: Kusjuures, tegemist oleks esimese kaasaegse vene luule antoloogiaga, mis on Lätis avaldatud.

S.T.: Aga kummalisel kombel liigume me aina rohkem visuaalse kunsti poole. Sel aastal ei saanud me ühtegi kutset kirjandusfestivalile, küll aga kahele näitusele. Me ei liigu ainuüksi ühe projekti teostamise juurest teise juurde, vaid ka ühest meediumist teise. Äkki järgmisel aastal liigume visuaalsest kunstist hoopis filmivaldkonda, mine tea.

I.B.: Tallinnas olite ka tegelikult ainus luulerühmitus. Tegemist oli lavakunstifestivaliga.

A.P.: Ning „Raadioseinaga” võtsime osa Tallinna graafikatriennaalist.

V.S.: Tegelikult on tegemist ka probleemiga, sest me ei suuda oma etteastete jaoks päris ideaalset kohta leida. Parimad kohad ongi võib-olla galeriid. Oleme proovinud kõike – esinenud klubides, muuseumites…

I.B.: Katustel.

A.P.: Jah, katustel.

V.S.: Aga seda päris ideaalset kohta pole siiski veel leidnud. Ma unistan, et selleks võiks olla selline galerii, kus saame erinevaid tekste või objekte üles panna, koht, kus tekstid saavad eksisteerida erinevates vormides.

Selline galerii sobiks Riiga suurepäraselt! Edu teile tulevaste projektidega!


1. „Riia luulekaart” on „Riia 2014” raames loodud interdistsiplinaarne projekt, mis koondab kohaspetsiifilist luulet, muusikat, performance’it, installatsiooni, videokunsti jm.
2. Vikerkaar 6/2005, lk 48–54.


Orbita tekste, tõlkinud Aare Pilv:

Artūrs Punte

Kuhu viis otsing märksõna järgi,
kui selleks on iseenda nimi, jälitades linkide kaudu,
järsku avastad kakskümmend aastat hiljem

ennast korteris ilma ainsagi raamatuta,
ilma raamaturiiuliteta.
Sinu linn on päris maadligi vajunud, ja mitte kunagi
(sa võid ilmateate lõpuni vaadata)
ja mitte kunagi mitte ühelgi kanalil
ei maini sünoptikud sinu linna.
(Ilm kukub välja huupi.)
See-eest köetud on vanamehe moodi, et hambad lagunevad,
et vanaeide moodi tehakse süüa, peenikeste pesemata porganditena
(tänaval kaubitsed, kuni on valgust)
on sõrmed uniselt laiali pudenenud – pult kukub
pult kukub, ja pult kukkus põrandale… Läbi külmunud,
eksled lihtsate linade vahel, magad sisse, sind äratatakse
(arvetest mürgitatuna käratseb naaber iga seina taga),
unise peaga koondad pilgu tapeedile, sellel pildil
ei ole sinu peal veel kasutatud hubasuse triikrauda,
veel hoiab teie abielu koos ränkraske laen
veel on maja maksed ajatatud, veel on arvuti
tundlikum voolukõikumiste suhtes
kui sina õhurõhu suhtes, kui järsku tuleb meelde
nädala viimasel päeval lülitatakse võrk välja,
lähed surfama, kõik aktiivsed aknad
proovid sulgeda, otsid raamatuid,
kas või neid – vaeste jaoks: sada viisi rikastuda,
parandada karmat, kümme sammu vastusteni, ……,
kuidas saada mehele, kõhnaks…
Kuidas siit välja saab?

Vladimir Svetlov

selle saladuse kohalolu…

selle saladuse kohalolu
ei luba meil kahel läheneda
sellele kummalisele saladusele
mis sunnib vaikima
kulmu kortsutama ja pilku kõrvale pöörama
Saladused, mille tahtmatuteks tunnistajateks
me kahekesi saime
See, millest võib ainult vaikida
nii võimatult lähendab
et ei leidu kaht teist inimest
kes teeks meist veel püüdlikumalt nägu,
et nad ei tunne teineteist
sind ei pruugi mu kõrval olla, kuid see
läbipaistev sein jääb alles

Sergei Timofejev

Vana maailm

Ma nägin vana maailma sündi,
lagunevad majad tõusid
tervete tänavate kaupa, roostes vihmavee-
torudega, mis katkesid paar meetrit
enne maani jõudmist, raamidest välja juuritud trepikojaakendega
ja muude languse dominantidega. Ärasuitsetatud „oopeleid”
ja „volksvaageneid” mõlgitud kapottidega ja
roosteniredega veeti maale sisse, karavan
karavani järel. Ja vanamehi sõitis kohale kogu
maailmast, igalt poolt veeti siia kokku seal tarbetuks osutunud
vanamehi, kes köhisid rõõmsalt puuvillastesse
kinnastesse siinsetes trammipeatustes.
Ja elu jäätuski kinni. Kõik pidurdus, aeglasemalt
hakkas voolama vesi kraanidest, aeglasemalt politseinikud
ajasid taga vargaid, ja nood haarasid aeglasemalt oma püstolid
ning vajutasid päästikuile, mis pudenesid pihuks,
lastes lõpuks valla lasu tulise õie.
Kuul aga lendas edasi vähemalt sajand. Ja tarduski niimoodi
õhku nagu tihkesse läbipaistvasse siirupisse kukkunud tablett.
Või nagu lõppenud kõlblikkustähtajaga kollane vitamiinidražee,
mis on veerenud kapi taha ja kinni jäänud tolmu, paberitükkide ja nostalgia vahele.

Semjon Hanin

äranurrutatud tundetuseni, kõrvanibude tuimumiseni
polaaroraakel tõuseb täna vale jalaga
sülitab välja spikritompusid ja toidab schröderit
saapaid nöörides istub betooni külmusele, asetab
ruupori suule, repeteerides endaette: „lasta juuksed valla”
„puhkus välja kaubelda”, „lasta neil tint välja”

tint kaotab tema hassetamisest värvi. täna
pole temagi püsivus igavene. ruupor topitakse spikriga kinni.
end arusaadavaks teha tuleb sõrmedega, hakkab undama
teie asemel möödunud sõjas välja väänatud väikeats.
kuld pihus, korratult järele lehvitades,
ennustusrongidele tupikharul,

heidab mööduja läbi hammaste ühe sakramentaalse „hüvasti”.

ja taas jaga lubadusi ja usu neid ise.

Žorž Uallik

Võrruta võrratu võrdsega
ja tasanda võrdne sellega.
Kõiges kõik kauge on kauane,
ja kauased on ebamaised päevad.
Kõikjal kõik kustumatu on sulav,
nagu jääliustik jõelätte juures.
Ja ta jätkas olemist
sellena, millena algas
põikpäise sirgena
Võrdudes sellesama ühega,
mis elama meid sihikindlalt sünnitab
ja paneb paigale pühalt,
sundides rajad taganema,
kui kõik on juba ükskõik –
nabaväätide tee ei jäta meile
seda, mida jätta tuleb.
Ja meie põikpäist sirget mööda
rebime end köidikuist lahti edasi vaadates,
äkki miski kauguses, kauaks,
jätab meid endaga võrdseks,
ei hakka alal hoidma ettevaatamatult
neid meie teatud päevi,
mida lühisõnastikuke
laseb kukkuda rea tühikutesse
ja laseb lendu silmusesse.
Kus me pole kellegagi võrdsed.