Ajutisel pinnal Tartu Ülikooli kirikus tegutsevas Y-galeriis käib vilgas näitusetegevus. Kuraator Tanel Rander teeb koostööd rahvusvaheliste kunstnikega, sealhulgas Sloveenias tegutseva gerilja-kunstikooli eestvedaja Miha Horvatiga. Randeri ja Horvati koostöö lähtub geopoliitilisest kriitikameelest, mis leiab endise Nõukogude Liidu ja endise Jugoslaavia riikide vahel rohkem sarnasusi kui erinevusi.

Tanel Rander. Foto: Patrik Tamm

Mis Y-galeriis praegu toimub? Tanel, Sinu kuraatoriaasta algas sunnitud väljakolimisega Y-galerii kauaaegsetest ruumidest Küütri tänaval, nii et alustasid tegevust Tartu Ülikooli kirikus peahoone hoovis. Kuidas ajutised uued ruumid galeriielule mõjunud on, kuidas Sa ennast kuraatorina tunned? Samuti võid rääkida sellest, kuidas oma avaliku arutelu looja ja niiditõmbaja rolli kuraatorina kasutad ja veel kasutada plaanid.

Tanel Rander: Homme (12. novembril – toim.) toimub praegu MoKSis resideeruva Mike Hentzi performance „Atmosfäärilised peegeldused”, mis tõotab tulla väga mikehentzlikult kompleksne ja intensiivne, ülehomme aga Transnational Guerilla Art Schooli workshop „Käi igaveseks kuradile Tartu. Käi igaveseks kuradile Maribor” ning reedel Miha Horvati ja minu dialoog-presentatsioon. Selle kõigega on seotud soov arendada suhteid endise Jugoslaavia ja Baltikumi vahel, luua suuruselt teiste linnade vahelisi ühendusi. Galerii uute ruumide mõjust on raske mingeid kokkuvõtteid teha. Midagi ei ole jõudnud veel välja kujuneda, samas ümbritseb meid suur võimaluste põld. Aga las minu edasised plaanid väljenduvad kõigepealt tegudes, siis alles sõnades.

Viimane näitus Y-galeriis oli Ida-Euroopas toimuvat sõda, okupeerimist, sõdurite ja sõjatehnika sissevoolu adresseeriv „HALLI LAEVA OODATES”. Oled ka ise süstemaatiliselt Ida-Euroopas ja endise Jugoslaavia aladel ringi rännanud. Milline pilt on Sulle avanenud, mis olukord neil aladel sotsiopoliitiliselt valitseb?

T.R.: Seoses sõjateemaga on see sõltuvalt regioonist väga erinev. Sellest Ida-Euroopa osast, kuhu meie kuulume, on saanud rindeala. Võib oletada, et see oligi meie algne funktsioon ja olemus globaalses kontekstis. Aga kultuuris ja teoorias valitseb sel teemal üks suur delay-periood. Nii ilmselt ongi, kui asuda ajalooliste sündmuste keskel? Elu juhitakse relvadega ja inimesed on nagu kariloomad, kes ootavad oma tundi? Baltikum, Poola ja Rumeenia on sel teemal ühes paadis, ülejäänud Ida-Euroopaga jagame me endiselt põhilist ühisosa, mis ei ole seni muutunud – see puudutab seda, et me oleme kogenud ühiskondliku korra kokkukukkumist ja radikaalset muutumist, mis on meie praeguse reaalsuse põhjus.

Miha, tere tulemast Tartusse! Palun räägi meile endast. Mis on Son:DA ning millised projektiruumid on EX-garage ja GT22, mida Sa Mariboris juhid?

Miha Horvat: Aitäh ja siin on tore olla. Kiirelt ja lühidalt. Son:DAd on nimetatud grupiks, tandemiks, kahe inimese liiduks (Miha Horvat ja Metka Golec – toim.), kes töötavad alates 2000. aastast koos erinevates kunstikontekstides ja eri meediumitega. Rohkem infot leidub aadressil sonda.kibla.org. EX-garage on kaasaegse kunsti offspace, mille Son:DA 2004. aastal fotograafiagaraažina ellu kutsus ning mis tegutseb erinevates garaažides üle linna. GT22 on uus ruum või asukoht alates 2013. aastast, mis toimib omamoodi kunsti ja kultuuri üleväljalise laboratooriumina, praegu tegutseb seal Transnational Guerilla Art School.

Töötad Mariboris, suuruselt teises linnas Sloveenias. Millisena näevad sealset sotsiopoliitilist olukord tavaelanikud ning milline on see kunstnike, kultuurikorraldajate ja kultuurirahastuse jaoks? Tartus on põhiprobleem kultuuriväljal alati piisava rahastuse, näitusepindade ja publiku leidmine.

M.H.: Ausalt öeldes, jah, me elame ja alustasime oma tegevust Mariboris ja nagu ülal öeldud, püüame seal luua, pingutada ja midagi ära teha. Aga (palga)tööd, mille najal elada ja ellu jääda, Mariboris ei ole. Maribori sotsiaalpoliitiline olukord on selline, et töötuse määr on 20% ja linna tootlikkus kõnges koos Jugoslaavia hävinguga. Palgatööd teeme Ljubljanas, Zagrebis, Viinis… Linn ja riik ei paku praegu piisavalt rahastust, et toetada külaliskunstnikke ja -teoreetikuid, keda me püüame siia kutsuda. Nii et rahastuse ja ka piisava publiku leidmisega on sama probleem kui Tartus. Ehkki võin öelda, et Mariboris ei ole ruumidest puudust, kuna tühje ruume on rohkem kui küll. Ootame, et kunstnikud ja kultuuritöötajad seda taipaksid ja Maribori tuleksid.

Teete koostööd, et luua suuruselt teiste linnade võrgustik Euroopas ja endises Jugoslaavias. Millised on nende linnade eripärad ning millised on Tartu ja Maribori erinevused-sarnasused? Mida me sellest võrdlusest õppida võime?

M.H.: Sarnasused on näiteks meie riikide ja mõlema linna suurused ning linnade paiknemine pealinna suhtes. Erinevused on muidugi geopoliitilised ja kultuurilised-ajaloolised, aga arvan, et siin peaks Tanel üle võtma, kuna tema on mõlemas linnas rohkem aega veetnud kui mina Tartus.

T.R.: Suuruselt teiste linnade eripära on teatav kastratsioon, mida tekitab kapitali loogika, sellega kaasnev ebavõrdsus ja sellest tulenev mentaliteet – apaatsus, isolatsioon. Loomulikult on sellest väljakujunenud alaväärsuskompleksist saanud klišee, mida ekspluateeritakse selleks, et pidevalt midagi korraldada, kärtsu, mürtsu ja pauguga. Nende linnade sümptomid on samad, kuigi seal on erinevusi. Minu hinnangul on Maribori üldine elukvaliteet oluliselt kõrgem kui Tartus, samas on Tartu kultuurielu palju intensiivsem. Erinevused tulenevad geograafiast – aga geograafial ei saa lasta muutuda ideoloogiaks ja seetõttu tuleb rääkida geopoliitikast. Sellest, millistes tingimustes meid siin Eestis hoitakse – põhjas ja läänes on meri, aga meie poliitika nendes suundades ainult liigubki, idas on müür, lõunas on segadus. Erinevalt Sloveeniast oleme me isoleeritud, aga kui seda poliitikaga muuta ei saa, saab kultuuriga. Näiteks on Tartul Riiaga samasugune suhe nagu Mariboril Zagrebiga. Kummagi linna kultuuriskeene ei pea end mõtestama pealinna kaudu, vaid võib vaadata mujale.

Mis on gerilja-(kunsti)haridus, rahvusvaheline gerilja-kultuuripoliitika ja mis on Transnational Guerilla Art Schooli eesmärk? Millistest tingimustest tõukus vajadus sellise rühmituse järele? Mis on teie eesmärk Tartus?

M.H.: Transnational Guerilla Art School sai alguse koostöös ühendusega < rotor > Grazis aastal 2012, kui Maribor oli Euroopa kultuuripealinn ja Grazi linn tahtis toetada projekte, mis ühendasid Maribori ja Grazi. Meie taustsüsteem oli selline, et Grazis ega Mariboris polnud võimalik õppida kaasaegset visuaalkunsti akadeemilisel tasandil. Seega on gerilja-kunstiharidus ainus võimalus tuua mõlemasse linna rohkem kunsti(mitte)haridust (artistic (de)education). See ongi eesmärk. Arutada, harida (de-educate) ja problematiseerida küsimusi kaasaegse kunsti dialoogis. See on siht ka Tartus. Kohtuda, olla, elada ja arutada, rääkida ning olla kahekõnes inimestega, kes tahavad õppida ja kes tahavad meid õpetada. Eesmärk on koondada neid, kes tahavad katsetada viiside, tehnikate, tingimuste ja võimalustega geriljakooli laboratooriumis.

Millised on teie ideed ja sihid Balti riikide ja endise Jugoslaavia riikide vaheliste suhete loomisel? Milline on selle koostöö ideoloogiline ja poliitikakriitiline taust?

M.H.: Ideed ja sihid on mõista paremini ning algatada arutelu selle üle, mis on nende kahe, kolme, nelja, viie väikse riigi sarnasused, mille on loonud meie sõbrad läänest ja idast koos meie enda ja meie vanematega.

T.R.: Selle taust on vajadus vastanduda ametliku kultuuripoliitikaga, mis paneb kõik Ida-Euroopa riigid üksteisega konkureerima ja üksteist ignoreerima. Baltikum ja endine Jugoslaavia on üksteisest totaalselt mööda vaatavad kohad. Mõlemad on teineteisele mustad augud teadmistes ja geograafilises tunnetuses. Meie ühisosa ilmneb aga siis, kui me kuskil lääne keskuses omavahel kokku saame. Sellises olukorras on kõik idaeurooplased suuruselt teised.

Tanel, mida Sa arvad Eesti identiteedipoliitikast? Eestit püütakse järjepidevalt Põhjamaaks nimetada, kuid tegelikkuses oleme sellest veel kaugel. Oled öelnud, et Eesti peaks võitma tagasi Ida-Euroopa nime ning looma uue iseseisva identiteedi selle mõiste taha. Kas arvad, et on võimalik võidelda nende tugevate konnotatsioonide vastu, mis sellel mõistel juba on? Võib-olla peaksime kasutusele võtma midagi, mis on vähem tähendusest laetud, nagu Kirde-Euroopa või Loode-Euraasia ääremaa?

T.R.: Kas me oleme näinud sel aastal mõnd poliitikut, kes räägiks NATO vägede toomisest Kirde-Euroopasse või Loode-Euraasia ääremaale? Muidugi võime me nimetada ennast ükskõik milleks – nii nagu fantaasia lubab. Aga ülejäänud maailma jaoks oleme me Ida-Euroopa. Ja kui ma kasutan sõna „meie”, ei räägi ma Eestist, vaid kõigist Ida-Euroopa riikidest, kus elab kokku ligi 200 miljonit inimest, mida on palju rohkem kui Venemaal, aga oluliselt vähem kui Lääne-Euroopas. Kui peavoolupoliitika, sealhulgas kultuuripoliitika, sellest aru ei saa, on kultuuril ülesanne selle reaalsusega tegeleda. Nii nagu nõukogude ajal suutis kultuur edukalt laveerida tsentraalvõimuga ja samal ajal ellu jääda, ent mitte hingitsedes, vaid õitsedes.

Miha, kas Sloveenia ametlik identiteediretoorika klapib riigi tegelikkusega? Kuidas peaksid endise Jugoslaavia riigid Sinu meelest oma identiteeti kujundama? Kas Sloveenia puhul on võimalik, et avalik identiteet (kuidas riigist rahvusvaheliselt mõeldakse), riigi reaalsus ning riigi rahvusvaheline ideaalpilt (kuidas Sloveenia tahab, et temast mõeldakse) kattuvad?

M.H.: Küsimused identiteedi ja tegelikkuse kohta on keerulised. Representatsioon sõltub sellest, kes representeerib. Ma ei arva, et identiteeti peaks kujundama, eriti keerulises kultuurilises ja religioosses olukorras, mis meil endises Jugoslaavias valitseb. Kuna me püüame kujundada minapilti selle analüüsimise ja mõistmise asemel, pole võimalik ühildada meie ja teiste arusaama riigist ning eri minapiltide taga olevaid reaalsuseid. Neid asju ei peaks püüdma ühildada. Mitmekesisus ja erinevused ning muidugi nende mõistmine teevad asjad paremaks ja tõelisemaks.