Omaalgatuslik kultuur paistab olevat Tallinna linnavalitsusele pelk tööriist maa väärtuse tõstmiseks, konkurentsivõimelisuse taastootmiseks või sotsiaalse vastutuse likvideerimiseks.

Müürilehe festival Kultuurikatla aias ja EKKMis. Foto: Tõnu Tunnel

Tõlkis Elis Kaljuvee

Kultuurikatla Aia detailplaneeringu hiljutine meediakajastus on näidanud kahte asja. Esiteks, 1990ndate stiilis äraspidine omandiõiguse poliitika, mille abil laene müünud omavalitsus ennast järjepidevalt nõrgestas, ei ole päevakorrast kadunud ka 2007.–2008. aasta finants- ja eluasemekriisi kiiluvees – nagu oleks võinud arvata või loota – ning on naasnud areenile ajal, mil uus kinnisvaramull kogub ilmselt hoogu. Teiseks, „pehme” kultuuripoliitika, millega edendatakse loovust ja tekitatakse spontaanset „suminat”, on vaevu tõeliseks alternatiiviks eespool nimetatule, millega see võiks ideaalselt käsikäes käia.

Väide, et Kultuurikatla räpasem osa tuleb ohverdada tema puhtama sugulase („inkubaatori”) nimel, võib olla lihtsalt juba tehtud otsuse ratsionaliseerimine, ometi on selles oma tõetera sees. Sisuliselt ütleb see järgmist: siin on nii ja nii palju ruutmeetreid „kultuurile”, uuele teatud sorti „kultuuritehasele”, seega ei ole vajadust odava koopia järele. Sama argument kordub järjekindlalt ühe (mitte kultuuri-) kilomeetri jagu eemal: „räpane” Balti jaama turg versus „puhas” Telliskivi oma kahte sorti turuga. Kultuurikatla Aia plaanid järgivad Kalaranna ja linnahalliga seotud poliitika joont: sarnased pinnad, mida nähakse „raisatute” ja „räpastena”, kuid mille räpasus – nagu on eriti selge linnahalli puhul – on sellegipoolest tarmuka linnavalitsuse mitterahastuse tulemus.

Kultuurikatla projekti ja üle tänava asuva katlaaia, EKKMi ja ISFAGi galerii kõrvutamine näitab selgesti, et lisakvaliteete täpsustamata ei saa kujutleda „kultuuri” enam lihtsalt erafirmade huvide alternatiivina. Sellel on olulised tagajärjed neile meie seast, kes tahaksid esitada väljakutse avaliku maa edasisele erastamisele. Asja mõte ei ole mitte vaielda selle üle, kas kultuur on oluline, vaid näha uusi eraldusjooni, mis tulevad esile kultuuri ja loovuse kui sotsiaalse praktika eri sfäärides. Kui umbes 70 aastat tagasi määratles Theodor Adorno mõiste „kultuuritööstus” kriitilises vaimus, siis praegu tuleb seda võtta peaaegu täht-tähelt – nagu kultuurilisi (ja loovaid) tööstusi. See mõiste kirjeldas algupäraselt midagi, mida peetakse heaolu- ja Fordi-järgses majanduskasvu mudelis võtmesektoriks. Kuidas me saame vaidlustada ülalt alla toimivat ebademokraatlikku otsustusmudelit, kui me ei ole läinud enne kaasa alt üles toimiva ettevõtlikkuse riskialdi trendiga? Siin peavad kultuuritegijad kultuuri politiseerima, vaatama selle vormi, mitte ainult sisu, ja seadma kahtluse alla võimaluste müriaadi, kus kultuur mängib, sageli ettekavatsematult, vahendi rolli, et tõsta maa väärtust, taastoota konkurentsivõimelisust või likvideerida sotsiaalset vastutust.

Mis puutub linnaruumi, siis meid sunnitakse sageli hülgamise ja (spekulatiivse) uuendamise vahel valima. Ometi ei ole need tingimata alternatiivid ning võivad ja saavad hästi koos eksisteerida. Õigupoolest, nagu näitab Kopli liinide või linnahalli juhtum, on hülgamine uuendamise prelüüdiks. Ometi tuleb nende kahe võltsalternatiivi kõrval välja veel kolmas – alalhoid. Kuigi alalhoidu peetakse üldjuhul konservatiivseks praktikaks – nagu maa-ala status quo hoidmine –, annab see kriitilise võimaluse, kui kujutleda seda igapäevaelu ruumi suhestajana. Kuidas hoida alal Kultuurikatla Aeda, EKKMi, ISFAGi või isegi tühermaad, mis pole neile inimestele, kes neid säilitavad, tegelikult kõnnumaa?

Alalhoiuküsimus on seotud ka avaliku ruumi üle peetavate loendamatute aruteludega. Terminit „avalik ruum” on kasutatud nii palju, et see on peaaegu oma mõtte kaotanud ehk, Aleksei Jurtšaki sõnadega, see on hüpernormaliseerunud. Kuidas käsitleda avalikku ruumi nii, et me ei räägi ainult heast disainist, kasutusotstarbest ja ligipääsetavusest? Kas me suudame formuleerida seda linlike tavade alusel, kus küsimus pole mitte niivõrd kogukondade sepistamises ja lustakuse kogemises, kuivõrd hoopis vara jagunemises? Kui lühiajaline taktika võib seisneda paremate ja haritumate erasektori arendajate ja heade arhitektide leidmises, siis pikaajaline strateegia peab seisnema omandiõigusse ja avaliku omandi eri vormide sisusse süüvimises.