Olen mõelnud Sirbis toimuvaga seoses viimastel päevadel põhjalikult selle üle, milline siis see meie kultuuriajakirjanduse iganädalane lipulaev tegelikult olema peaks, kuna alati saab paremini ja nii mõnigi senise Sirbi aadressil kõlanud kriitikanoot vajab vähemalt põhjalikku arutamist. Ent kõigepealt väike mälestuskild.

Rein Raud. Foto: Laura Raud

Olin üsna mitu head aastat tagasi mõnda aega riiklike kultuuripreemiate žürii liige ning panin koos teiste kenade inimestega eelnenud aasta loomingulist saaki arutades tähele hämmastavat seaduspärasust. Igaüks neist oli väga hästi kursis oma alaga ja eelistas võistlevate kandidaatide seast alati eesliinil kõndijaid, paradigmade muutjaid ja eneseotsijaid, mitte aga tuntud headust ja stabiilset kvaliteeti. Kõik teised aga pooldasid seda viimast. Järgnevad näited ei ole elust ega mälust, vaid tinglikud, kusjuures esitatud meelega viisil, mille puhul mõlemad võistlejad on tegelikult preemiat väärt (ega teisi ju väga esitatudki): kunstiinimene oleks andnud preemia Jaan Toomikule, kõik teised Enn Põldroosile, muusikainimene oleks pooldanud NYYD Ensemble’it, kõik teised Neeme Järvit, teatraali eelistus olnuks Saša Pepeljajev, kõigil teistel Tõnu Aav. Ja nii igal aastal.

Või noh, ega see tegelikult alati nii ei läinud, aeg-ajalt suutis keegi ikka tasakaalu uppi lüüa, aga selline oli üldine tendents.

Teisisõnu on kultuurinähtuste hindamises olemas valdkonda lähemalt tundjate sisering, mis suudab eristada kõiges pealekasvavas uut ja huvitavat, ja kultuurihuviline teine ring, mis ei koosne üldsegi mitte ainult teiste loomevaldkondade esindajatest, vaid on tegelikult palju laiem ja elualast sõltumatu. See on aga grupp, mis sõltub rohkem harjumusest ja peab oluliseks juba settinud ja seega turvalisemat kõrgtaset. Ning tema taga leiduvad siis veel ka kolmandad ja neljandad ringid, näiteks need, kelle kultuurivajadused sisaldavad head komöödiat, sisekujundusega sobivat maali ja midagi loetavat suvisele plaažile. Ning pole mingit kahtlust, et ka nii võib oma elu väärikalt ära elada… Ainult et neil inimestel poleks tingimata vaja kaasa rääkida kultuurikeskkonna kujundamisel.

Kas see tähendab, et osad kultuuritekstid on justkui kultuuri tuumale lähemal kui teised? Kas see ei ole mingisugune elitarism? Tähendab küll, aga elitarism ei ole. Vähemalt mitte niikaua, kui kedagi tema kultuuriliste eelistuste poolest ei halvustata või diskrimineerita. Või takistatakse kõrgkultuurile juurdepääsu. Ajaloos on seda tõepoolest juhtunud ja see ei ole tore. Hullemad on siiski ajad, mil tippe on ära lõigatud. Näiteks partei käsul hiina filosoofia ajalugu kirjutanud tehasetöölised ei saanudki hakkama intellektuaalselt huvitava tulemusega ning nende töö kõlbas vaid ettekäändeks professuuri represseerimisele. Ometi, halvustavat elitarismi see ei õigusta.

Aga sellegipoolest ei ole kultuuritekstide tähtsus ja elukaar ühesugune. Põhjusi on mitmeid, üks olulisemaid see, et kolmanda ringi tekstides on väga vähe sellist, mida ei oleks varem leidunud teises ja veel varem esimeses. See ei näita iseenesest kvaliteeti, küll aga seda, et kolmandat ringi poleks teiseta ja teist esimeseta. Kindlasti on Stephen Kingi romaanil „Kuma” (mis ongi väga hea raamat) senini rohkem lugejaid kui William Faulkneri „Hälinal ja raevul”. Kes on lugenud mõlemat, see teab aga väga hästi, kui palju on Kingi kirjutamistehnika Faulknerile võlgu. Ent nüüd siis küsimus: kellega peaks rääkima iganädalane avaliku raha toel välja antav kultuurileht? Esimese, teise või kolmanda ringiga? Esimesega, võiks ehk arvata asjatundjad ise, et hoida taset. Aga siis, ütleb keegi, teete kitsast asja iseendale. Kolmandaga, kõlab hääl saalist, et kasvaks tiraaž. Aga siis, ütleb keegi teine, kaob ju tõsine diskussioon ära.

Võib-olla ongi mõlemas kriitikas tegelikult oma iva sees. Ma arvan, et neis terminites võiks sõnastada lehe ülesande hoopis järgmiselt: muuta läbipaistvaks piir esimese ja teise ringi vahel. Pidada ülal tasemel diskussiooni ja teha seda seejuures operatiivselt. Aga teha seda nii, et valdkonna professionaalide endi eelistused oleksid arusaadavad ka neile, kes ei tunne end vastavas maailmas väga koduselt. Kusjuures nii, et mõtlevale lugejale jääks vabadus oma hinnang ise välja kujundada. Ma ei taha teada, kas maitsekohtunik oma pöidla tõstab või langetab. Ma tahan teada, miks minust asjatundlikum kriitik midagi väärtustab või vähemaks õnnestumiseks peab. Sest võib ju olla, et tema argumendid mind üldse ei veena. Ja ei olegi mingit põhjust, miks peaksid kõigi inimeste maitse-eelistused langema tingimata ühte valdkonna eesliinil kõndijatega – küll aga oleks tore, kui ka meil teistel oleks võimalus aru saada, miks ja kuidas need on sellisteks kujunenud. See omakorda eeldab teatavat kirjutamisstiili, mis ühendab korralikku valdkondlikku asjatundmist, respekti ka selliste kultuurinähtuste vastu, mis kirjutajat ennast tingimata ei kõneta, võimet seletada keerulisi mõttekäike lihtsalt ja tehnilise sõnavaraga liialdamata ning loomulikult ka ladusat ja elegantset sulge. Ühesõnaga, üsna kõrget kvalifikatsiooni ja kogemust. Ning ka korralikku pühendumist oma alale, sest teatavasti sellist tegevust teistmoodi eriti ei motiveerita.

Peatuksin respekti teemal veel mõne sõnaga eraldi. Kultuur on olnud alati mitmetasandiline ehitis ja nii peabki olema. Muide, lihtsamini mõistetavate, kuid vastavalt ka laiemaid hulki kõnetavate kultuuritekstide eluõiguse tunnistamine, elitarismi tõrjumine on just nimelt respekti väljendus inimese vastu. Et igaühel on õigus oma eelistustele ja maitsele, isegi kui valdkonna autoriteedid neid kõrgelt ei hinda. Ühtlasi põhineb selline vaade eeldusel, et igaühel on võime ja õigus kasvada, liikuda mööda treppi üles, kust paistab paremini. Kui on tahtmist, siis liikuda kolmandast ringist teise ja hakata sealt nägema esimest. Alguses peaks seda liikumist toetama haridussüsteem, seda viimast sammu aga kultuuriajakirjandus. Loomulikult saab ja peabki tegema kõike kirega, aga kultuurilehte ilma respektita teha ei saa.

Miks peaks just see olema kultuurilehe ülesanne? Aga selleks, et vältida ohtu, milles kolmanda ringi hääled seda praegu süüdistavad. Päris lihtne on jutlustada pöördunutele, ajada siseringis siseringi asja. Ehkki kolmanda ringi kultuurihuviline seda tingimata ei tea, on Eesti kaasaegne kunst, avangardne muusika ja otsiv teater hetkel täiesti tasemel ja ka rahvusvaheliselt vägagi kõrgelt koteeritud. Aga asi ei ole tegelikult üldse festivalides ja preemiates, vaid selles, et selline protsess vajab eksisteerimiseks toimivat kultuurikeskkonda, tundlikku kodupublikut. Teisiti lihtsalt ei saa.

Aga miks ei võiks kultuurileht tegeleda kolmanda ja teise ringi vahelise piiri ületamisega? Esiteks seetõttu, et seda tööd teevad niigi paljud teised. Aluse annab kool, edasi aitavad päevalehed. Teiseks ja veel olulisemalt aga seetõttu, et liikumine kolmandast ringist teise pole just väga raske, piisab soovist. Näha aga teisest esimest on oluliselt keerulisem, isegi kui tahtmine on olemas. See on miski, mida peab näitama. Ega ei õpi ju ka lugema keegi ilma välise abita.